Mida ma siin teen? Ma ei tea!

Austin niisama istus siin sigatüüka siseõue pingil ja mõtles omi mõtteid. See aga oli tema puhul vägagi haruldane tegevus. Ta enamasti, kas oli kuskil mõne tüdrukuga või siis oma sõpradega aga täna ei olnud tal üldse tuju nendega midagi teha. Ta soovis miski pärast üksi olla ja veel ka nautida rahu. See oli nii veider tema puhul. Ta isegi ei saa aru, miks ta seda tahtis. Ta ohkas vaikselt ning vaatas enda ette maha. Ta pea oli mõtteid täis ja ka küsimusi, millele ta ei osanud vastata.

OT: Annabelle

Anabelle jalutas uksest välja. Tal oli käes kinnine raamat ja teises käes paar pudelit võiõluga. Ta oli otsustanud veeta aega raamatuga, mitte kuskil toas. Seetõttu oli ta tulnud ka õue, lootuses üksi olla. Märgates pingil aga poissi istumas, Ana ohkas. Üksiolemisest ei tule vist midagi välja.

Austin vaatas enda ette maha ning ei pannud veel tüdrukut tähele. Tal ei olundki hetkel tuju väga kellegiga rääkida. See on juba nii olnud sellest saadik suht kui ta siia kooli saabus. Ta ise ka ei saa aru miks ja mida ta teeb seda kõike täpselt veel.

Kuna Anabelle ei märganud läheduses muid pinke millel istuda ning ta ei kavatsenud maas olla, pidi ta minema kutiga rääkima. Kuigi hetkel polnud kohe kindlasti mitte Anabelle'l tahtmine olla sotsiaalne ja suhelda. Neiu kõndis aeglaselt poisi poole ja jäi ta ees seisma. "Hei" lausus ta kõhklevalt.

Kui Austin kuulis kedagi hei ütlemas siis viis ta oma pilgu temale. Ilus, kena, blond ja sellised tüdrukud enamasti talle meeldisid aga täna ei olnud tal miski pärast temaga väga midagi ette võtta. "Hei," lausus ta siis vastu, nii palju viisakust temas siiski oli.

Poisi pilk ei väljendanud erilist rõõmu selle üle, kuid vähemalt ta vastas. Anabelle võttis seda hea märgina. "Kas ma tohin siia istuda, siin pole teisi korralikke pinke." lausus Anabelle vaikselt ja tundis, et see oli halb idee. "Vabandust." lisas ta juurde ja keeras juba selja et minema minna.

Austin vaatas tüdruku poole. "Sa võid istuda kui soovid, mul väga vahet hetkel pole," lausus ta siis sellele tüdrukule ja ise jäi siis oma mõtetesse tagasi. Tal tõesti ei olnud eriti tuju millekiski. Ta ei saanud enam midagi aru.

Veidi segaduses Anabelle võttis istet ja avas raamatu. Siiski ei suutnud ta sõnadele keskenduda ja piilus salamisi poisi poole. Tal tundusid tõsised mured olevat. Võttes ühe pudeli võiõlut ulatas ta selle poisi poole. "Tahad?" küsis ta vaikselt ja võttis taskust avaja. Kuigi seda oleks saanud ka võlukepiga teha, eelistas Anabelle käsitsiavamist.

Austin viis pilgu tagasi tüdrukule kui talle midagi pakuti. Selleks oli võiõlu ja selle vastu ei olnud poisil midagi. "Miks ka mitte," lausus poiss sellepeale. Tal ei olnud jah just kõige paremas tujus hetkel. Põhjus teadmata endiselt veel.

Anabelle avas pudeli vaikse sisinaga ja ulatas selle poisile. Samamoodi avas ta ka enda oma ka pani siis raamatu enda kõrvale. "Anabelle." tutvustas neidis ennast vaikselt ja vaatas siis kuti poole vaikse naeratusega. Ehk saab ta kuidagi Austini tuju kergitada.

Austin võttis siis pudeli vastu ning võttis siis sealt ühe lonksu. "Austin," lausus ta ka siis oma ning üritas ka siis naeratada aga tal polnud selle jaoks mingit tuju ja üsna pea andis alla. Ta vaid ohkas korra.

"Kas... kas ma segan sind?" küsis Anabelle murelikult. Ta võis alati lahkuda, kui ta kuidagimoodi Austinit solvas või segas. "Või on sul mõni mure?" küsis neidis ja võttis ka oma pudelist lonksu.

"Ei sa ei sega," lausus Austin kuigi ta ei olnud selles lauses väga kindel tegelikul. Ta ei solvanud poisi kindlasti nüüd kuidagi. "Otseselt ei ole muret, lihtsalt viimasel ajal ma ei taha väga seda seltskonda, ma ei tea miks," lausus ta siis ning viis pilgu oma pudelile. See oli tegelt üks asi, mis teda vaevas hetkel.

"Äkki sa eelistad nüüd privaatsemaid koosolemisi?" pakkus Anabelle välja. Kuigi talle meeldis pidudel käia, tekkisid tal vahel tahtmised olla üksinda kuskil kaugel. Need läksid külk enamasti üle tänu sõpradele ja poistele. Ehk läheb nii ka Austiniga.

"Ei tea, see on tegelt täitsa võimalik," lausus Austin sellepeale. Ta võttis ühe uue lonsku oma võiõlust. Eks näis kas ta saab sellest üksilduse tundest või muud sellist üle nüüd kuidagi. See on siiski teda juba sellest ajast piinanud kui ta siia kooli saabus.

"Ma arvan et see läheb üle kui sa inimestega suhtled." lausus neiu ja naeratas. Eks Austin võib Anabellega algust teha. "Oled sa hiljuti mõnel toredal peol käinud?" küsis Anabelle poisilt ja asetas võiõlu pudeli enda kõrvale pingile, et see ümber ei kukuks. Neiu süles ei tundunud pudeli jaoks õige koht olevat.

"Ma loodan," lausus Asutin sellepeale. "Ei ole, vähemalt mitte kooli ajal aga ennem seda jaa," vastas ta siis küsimusele. "Sa?" küsis ta siis vastu. Poiss võttis ühe lonksu oma võiõlust jällegi.

"Ma olen paaril peol käinud, aga siinsed peod on... kahtlased." Anabelle ei hakanud kõva häälega ütlema, kui väärakad need viimased paar pidu olid olnud. "Aga siiski üsna lõbusad." tunnistas neidis peale hetkelist mõttepausi. "Kuni midagi juhtus." pidi ta tunnistama. alati oli midag juhtunud.

"No ega siinsed peod on jah suht tihti kahtlased," pidi Austin sellega nõustuma. Poisil polnud üldse aimugi kuna siin viimasel pidusid oli olnud. Tal ei ole enam eriti olnud soovi nendele pidudel minna. "Ega on jaa lõbusad vahest," pomises ta siis rohkem endale kui tüdrukule. "Mis siis viimasel peol näiteks juhtus?" küsis ta kuna ta ei olnud enam väga millegiga kursis.

"Ma pean su järgmisele vedama." pakkus Anabelle. Kõlas veidi nagu kohtingukutse. "Peamiselt oli lõbus, aga vehst läheb päris hulluks kätte, üks poiss lõikas oma eksil ja endal veenid läbi." lausus neiu õlgu kehitades. "Kõik sai korda." lisas Belle lõppu. Happy endings ikka ja alati.

"No ilmselt jaa," lausus Austin sellepeale üsnagi ükskõikselt tegelikult kuigi see ükskõiksuse tooni ei olnud enam nii väga tema sõnades tunda. "Misaja, veene lõigati, seda oleks oma silmaga tegelt isegi näha tahtnud," lausus poiss sellepeale muigega. Muidu ta lihtsalt ei usu eriti seda juttu tegelikult. Vähemalt oli sellel lool siis happy ending.