All the lies.

"Oma poistest?" vaatas Zoella veidike haavunult Nathanit. "Nathan, mul ei ole kunagi enda poissi olnud." Zoella vaatas häbelikult maha ja ta tundis, kuidas ta põsed tõmbuvad punaseks. Hämmastaval moel, oli vihm aga aina vähemaks jäämas.

"Mida?" tõstis Nate üllatunult pilgu. See tundus kuidagi ajuvaba. "Sa pole kunagi kellegagi olnud?" küsis ta üle ja vaatas Zoeyt. Järsku tundus ta väga habras. "Sul on külm." lausus kutt ja võttis oma jaki seljast, seda tüdrukule ulatades. "Palun."

"Jah, Nathan. Ma olen süütu," sõnas Zoey, justkui öeldes, et võta minult süütus. Tähendab, Zoella pilk oli selline. Neiul oli külm, aga ta keeldus. "Nathan, pane tagasi endale selga, sul hakkab külm," lausus neidis.

Nate oleks heameelega selle sealsamas võtnud. "Oh." pomises ja siis vaikselt. Zoey ei tundunud selline, või noh... tegelikult ta tundus täpselt selline. "Ei." lausus ta siis, jaki tüdrukule seljale laotades. "Ei tea kummal siin külmem hakkab." lausus ta kulmu kergitades.

"Nathan, ma mõtlesin seda tõsiselt, et ma armastan sind. Ma päriselt armastan. Lihtsalt ma ei tahtnud sulle seda nii öelda, tülitsedes, kui kohutav see on,"ohkas Zoella ja vaatas nukralt Nathanit.

"Sa tead, et ma armastan sind ka." lausus Nate ja astus Zoey ette, ühe käe talle lõua alla asetades. "Ja ma ei taha sinuga tülitseda." lisas ta siis juurde. "Kui sa tahad, siis ma võin tervele maailmale kuulutada, et sa oled ainuke tüdruk, keda ma tahan." ütles kutt ja tõmbas Zoey endale lähemale.

"Tahan küll, jah," muigas Zoella ning astus poisile veel väikse sammu lähemale, et siis veidike varvastele tõusta ja poissi suudleda. Ja kirglikult, seekord. Ta oli poisile andestanud.

Nate tõmbas tüdruku endale lähemale ja võttis ta käe oma käte vahele. "Sul on külm ju." lausus ta ja tõmbas tüdruku enda vastu. "Hmm, kas sa tahad näiteks kuhugi vähem märga kohta minna?" Kuigi Natel polnud märgade särkide vastu midagi, eriti Zoey seljas.