All the lies.

Nate astus tagasi astumise asemel taas sammu lähemale. Ta tundis ennast enesekindlamana. "Mida sa teada tahad?" küsis ta segaduses ilmel. "Arvu? Nimesid? Vanuseid?" küsis ta variante pakkudes. "Ma ei hakka eitama, et see oli kohutav. Poolte nimed on ammu meelest läinud. Osasid ei tunneks ma isegi ära." lausus kutt huuli kokku pigustades. Jah, tundub nagu vaevaline elu muda Nate elama pidi.

"Ma tahan lihtsalt, et sa vaatad mulle silma, lubad mulle, et ma pole su järjekordne tüdruk ja et sa ei jätka ka nende otsimisega," naeratas Zoey õrnalt ning vaatas poissi naelutatult.

"Ma luban et sa oled mu tüdruk, mitte järjekordne meelelahutus ja ma üritan lõpetada teiste tüdrukute võrgutamise." lausus Nate, neiule silma vaadates. See oli parim, mida ta hetkel öelda sai. Nate sirutas käe ja silitas õrnalt tüdruku põske, pühkides juukseid tanäolt eemale.

Zoella vaatas Nathanit otse silma. Ta ohkas ja lükkas poisi käe enda põselt, ning astus sammu tagasi. See tundus küll nii õige, aga samas vale. "Nathan, ma ei saa," pomises Zoey ja raputas pead.

Pead raputades astus ka Nate siis sammu tahapoole. "Mida ma tegema pean, et sa aru saaksid, et sa pole nagu nemad?" hüüatas Nate siis väsinud ilmega. "Ma ei vaevaks oma aega siin olemisega, kui sa vaid meelelahutus oleksid. Ma oleks ammu kuskil mujal, kasvõi kolmes luuas tüdrukuid jahtimas!" lausus ta siis.

"Sa ei peagi midagi tegema!" lausus Zoey üsna kõvasti ja kortsutas kulmu. Ta oli pahane, et Nate teda ei mõistnud. "Ei vaevaks aega? Ma olen ainult sulle mingi aja raiskamine, ahah. Nüüd ma saan aru. Asi ongi jahtimises. Kui sa tüdruku kätte saad, siis on mäng läbi, jätad enda ohvri südamevalusse ja lähed edasi jahtima." Zoey pani käed rinnule risti. "Ma ei taha sinuga suhet, Nathan." Neiu neelatas ja sõnas vaikselt, veidi pead noogutades: "Ja sa ei taha ka minuga suhet. Ma olen sinu jaoks vastupandamatu, kuna sa ei saa mind nii lihtsasti, nagu neid teisi lõdva kummiga tüdrukuid."

Nate silmitses Zoeyt pärani silmadega. "Sa pole kunagi olnud mulle ajaraisk." lausus Nate ja vaatas tüdrukut vihasel pilgul. "Kas sa arvad tõesti et ma tahan sind ainult selle pärast, et ma ei saa sind kätte?!" küsis ta siis, vaevumata häält madaldama. "Miks mõjutab sind see, mida keegi teine minu kohta räägib? Kumba sa rohkem usud, mind või teda?" küsis kutt siis käed Zoella õlgadele pannes. "Vali." lausus ta vaikselt, vaadates tüdrukule otse silma.

"Ära tee nägu, nagu mina oleks süüdi!" lausus Zoella vihaselt. "Ma usun teda. Sest ma ei saa sind uskuda. Pealegi, ma ei tea üldse, mida ma usun. Sa ajad mu pea sassi, Nathan!" sõnas neidis, kuid pigem juba karjus, vist. Zoella lükkas Nathani käed tagasi, kui too need neidise õlgadele pani. "Ära. Puutu. Mind."

Nate astus sammu tagasi ja laskis käed alla, silmitsedes tüdrukut haavunud ja vihase ilmega. "Olgu." lausus ta siis vaikselt, hoides oma häält jõuga vaiksel toonil. "Usu siis mida ise tahad." ütles Nathan veel sammu eemale astudes ja keeras ennast leti poole istudes oma jahtunud veini juurde. "Aga usu seda kuskil mujal." lisas ta, surudes oma häält tigedaks.

Zoella hingas sügavalt sisse-välja. Ta tundis, kuidas enesekindlus tema sees kasvas. "Ütle mulle, et ma läheks." Neidis astus sammu lähemale. "Vaata mulle silma ja ütle seda." Sellest oleneb nüüd see, kas Zoey annab poisile veel ühe võimaluse või mitte.

Nate hingas sügavalt sisse ja tõstis pea, kinnitades oma pilgu kuhugi baari lakke, Zoey pea kõrvale. "Palun mine." lausus ta siis ja surus seejärel huuled kokku, silmad taas joogile suunates, kavatsemata oma pilku enam kuhugi mujale liigutada. Nate pooleldi ootas ja kartis juba eemalduvaid samme ja ukse sulgumist.

"Otse silma. Nathan, otse silma," kordas Zoella ennast uuesti. Ta ei käitunud tavaliselt nii, aga ta pidi seda Natelt õigesti kuulma, muidu ta ei lähe.

Nate surus silmad hetkeks kinni ja tegi need siis uuesti lahti. Ta tõstis pea, vaadates otse Zoey silmadesse. "Kas see pakub sulle mingit mõnu, et sa näed kuidas ma hoolin, aga teeskled, et ei näe? On sul parem olla, kui sa tead, et ma ei taha et sa minema läheksid! Meeldib sulle rohkem kui ma ise minema lähen?! Kas sa tunned ennast siis võitjana?!" karjus Nate tüdrukule ja tõusis siis püsti, visates letile kuldmündi. "Palju õnne võidu puhul." lausus ta kibedalt.

Zoella vaatas Nathanit tülpinud näoga. "Ära räägi minuga nii," sõnas ta vaid vaikselt vastu. Neidis surus vasaku käe rusikasse, pomisedes: "Ma ei taha sind enam kunagi näha." Tüdruk proovis tagasi hoida, kuid ta põselt vajus alla üks pisar. Joosta ta ka ei saanud, kuna tundis, nagu oli põranda külge naelutatud.

"Tore et sa tead mida ma tunnen." lausus Nate ja sammus ukse poole. "Kurat." lausus ta siis valjusti ja oleks palju rihkem öelda tahtnud. Väljas sadas nii kõvasti vihma, et oli raske enda ettegi näha. Nende paari sekundiga, mis Nate oli ust lahti hoidnud oli ta saanud põhimõtteliselt läbimärjaks. "Kurat." kordas ta veel kord ja silmitses siis ringi. Tahtmata kopsupõletikku saada, polnud tal muud valikut, kui nurgalauda maha istuda ja Zoeyt vältida.

Zoellal polnud mingit tahtmist enam Seapeasse jääda. Ta silmitses õue ja otsustas, et eks ta peab siis kopsupõletikku saama. Neidis tiris jaki enda ümbert ja asetas selle enda pea kohale, et siis ukse juurde kõmpida ja teha uks lahti.

Nate silmitses vastu tahtmist tüdruku liigutusi, endale meelde tuletades, et teda ei tohiks see huvitada. Seda pidevalt korrates, muutus vabandus aina haledamaks. Nate taipas tüdruku kavatsusi ja silmitses hetke uskumatult. Ta käsi tõusis vastu tahtmist, et Zoeyt peatada ja vajus siis alla tagasi.

Zoella pööras korra pea Nate poole ja kortsutas kulmu pettunult, enne kui minema tõttas. Ta tõesti ei uskunud, et Nathan ta niimoodi minema laseb. Tõestus, et poiss temast ei hooli.

Hetke vahtides tõusis Nate püsti. "Kurat küll Zoey." lausus ta
valjult enne kui välja läks. Umbes esimese kahe sekundiga oli ta
eksinud ja läbimärg. "Zoey!" hüüdis ta sellest hoolimata ja üritas
mingit suunda tabada. "Zoella!" hüüdis ta valjemini.

Neidis vaatas taha. Ta leidis sealt seismas läbimärja Nathani. "Mida sa tahad, Nate? Näha, kuidas ma nutan, sest ma arvasin, et sa hoolid minust? No sul vedas, ma armastan sind, Nathan, ma armastan sind! Ja sa ei saa midagi teha. Sest isegi kui väga ma tahaks sinuga koos olla, ma ei saa. Ma ei ole selline. Mul on moraalitunne. Ma ei suuda taluda mõtet, et inimesed vahivad mind sellise pilguga, nagu mingi järjekordne rämps. Ja sellepärast ma ei hakkagi sinuga käima. Mitte kunagi!"

Nate seisis ja vaatas tüdrukut vapustunult. Seejärel heitis ta märjad juuksed näolt ja astus lähemale. "Ma tahan sind, Zoey. Ja mind ei huvita, mida kõik arvavad. Mind ei huvita, seni kuni sina siin oled. "lausus ta ja libistas käe üle tüdruku põse. "Sina oled mulle kallim kui nemad."

"Nathan, selles ongi asi. Nemad? Kes nemad? Kuidas ma tean, et iga nurga peal kuhu ma lähen, sinu järjekordne eks või üheöösuhe vastu ei tule? Ma ei suuda elada pidevas hirmus, et sinuga hakkab jälle mingi draama ja siis mingi segane bitch süüdistab kõiges mind!" Zoella lükkas poisi käe eemale ja hakkas sammude haaval taganema.

"Kas sa tahad nimekirja?" küsis Nate veidi vihaselt. "Nad on kõik möödas, ma ei ole neid näinud. See ei juhtu meiega." selgitas ta siis Zoellale, astudes taas sammu lähemale. "Sul on külm?" küsis ta siis järsku.

"Nate, aga mida sa eeldad minult, mida ma nüüd tegema pean? Sind suudlema ja sinu tüdruksõbraks hakkama, unustades, et sa ei rääkinud mulle mitte midagi sellest tüdrukutekarjast, kes sul oli. Kas sa mõtlesid, et ma ei saa sellest kunagi teada?" Zoella ei tohiks olla selle pärast kuri, aga siiski, talle meeldis, kui suhtes kõik otseselt ära räägitakse.

"Kuidas ma oleks pidanud seda tegema? Tere, ma olen Nate ja mind hüütakse naistemeheks? Ma oleks seda sulle rääkinud." lausus kutt ja silmitses Zoeyt. "Sina ei rääkinud mulle oma poistest ja mina ei rääkinud sulle oma tüdrukutest." lausus Nate ja lõi siiski pilgu maha. "Kuigi ma oleks pidanud."