Kelly kõmpis koridoris. Kell oli juba suhteliselt hilja ja kohe oli öörahu, aga neiul ei tulnud und ning tal polnud tahtmist puhketuppa naasta. Istus ta siis ühele aknalauale ning vaatas aknast välja, tähti. Oli küll sügis, aga miskipärast meenutas õhtu väga suve.
OT: Ethan.