Nüüd saan ma küll trolli.

Olivaba tund.Zoey tuupis järgmiseks tunnik.Järgmine tund oli nõiajoogid ja kontrolltöö.Z polnud üldse õppinud.Trgelikult tuli talle see alles nüüd meelde.Neiu oli kindel et saab küll trolli nüüd.Viimased tunnid oli Zoey rohkem aknast välja vaadanud ja unistanud.Ta oli sele pärast õpetajalt mitu korda noomida ka saanud.Tüdruk oli juba veerand tundi lugenud ja tuupinud.Mitte midagi ei jäänud pähe.Lootusetu.
OT:Brett

Brett jalutas raamatukokku. Sisse astudes, märkas ta esimese asjana Zoeyt. Poiss tundis, kuidas ta peopesad hakkasid higstama, ning kõhus lendasid liblikaid. Kuid neid tundeid ei tohiks sõprade ligidal olla, või mis? Okeiokei, peab tunnistama, et Brettil olid siiani suured tunded Zoey vastu, kuid ei tohtinud neid välja näidata, kuna ta peab võtma asja rahulikult.

Zoey tuupis ikka edasi.Ta otsustas väikese pausi teha.Neidis toetus vastu tooli seljatuge nii , et see kahele jalale jäi.Tüdruk ohkas väsinult.Ega sõprade juuresolekul tavaliselt midagi sellist ei juhtu.Zo ei märganud poissi.Neiu pani silmad väsinult kinni.

Brett ohkas ja jalutas Zoey juurde. "Hei," sõnas ta veidikese ebakindlalt.

Zoey tundis kohe Bretti hääle ära.Ta oleks ehmatusest peaegu tooliga ümber kukkunud aga neidis haaras viimasel hetkel lauast kinni.Et enseväärikust taastada tõusis neidis püsti.Zoey lükkas tooli laua taha."Hei!Teisi ei tohi niimoodi ehmatada"lisas tüdruk ümber pöörates.

"Vabandust," lasi Brett käe läbi enda juuste ning naeratas tüdrukule. "Kas ma segasin su magamist?" muigas ta tahtmatult.

"Ma ei maganud"muigas ka Zoey tahtmatult.Kas ta oli tõesti näinud nagu ta nagaks?Neidis pani käed rinnale risti.

"Hoidsid siis niisama silmi kinni?" kergitas Brett kulmu. No okei, ei maganud siis, aga äkki tukastas?

"Ma olen lihtsalt väsinud"ohkas Zoey.Ta istus tagasi toolile ja pani käe tooli leenile.Neidisel oli vist mingi sügis väsimus.Ei tukastanud ka.

"Ahsoo," sõnas Brett ning vaatas tooli Zoey kõrval. "Võin ma siia istuda või sa ootad kedagi?"

Zoey vaatas veidi tooli ja vastas:"Jah muidugi võid"Neidis heitis pilgu korra laual lebavale õpikul.Siis pööras neidis pilgu ja vaatas aknast välja.Ta ei tahtnud eriti poissi vaadata kuna Zo oleks teda vahtima jäänudki.

Brett võttis siis istet neiu kõrvale. Kui ta oli hetkeks neiule päris lähedal, ei tahtnud ta muud teha, kui teda suudelda, aga poiss pidi ennast talitsema.

Oli selline piinlik vaikuse hetk.Ka Zoey oleks poissi väga suudelda tahtnud aga nad olid ju "sõbrad".Neifis küsis lihtsalt midagi täiesti mõtetut:!Kuidas diis sul läinud on?"Oma lolli küsimuse peale mõeldes tuli Zo'l veidi puna näkku.

"Väga hästi, peaks mainima," kuigi tegelt ju nii polnud, aga Brett ei oleks tohtinud tunduda hädapätakas. "Aga sul?" küsis poiss.

"Hästi"ütles Zoey.Tegelikult oli tal viimasel ajal just päris halvasti läinud.Vaatamis soov sai neidisest võitu.Ta pööras pilgu Btetti poole.

"Kuidas siis poistega?" Küsis Brett kuid mõistis siis kui loll küsimus see oli. Loll Uudishimulik Brett.

"Ja miks see sind huvitab?"uuris Zoey.Ta imestas, et poiss nii lolli küsimuse küsis.

"Me oleme ju sõbrad. Kas sõbrad ei räägi sellistest asjadest?" Küsis Brett ükskõikselt.

"Eh..oleme jah.Räägivad vist küll....Aga kuidas sul tüdrukutega läheb?"põiles Zo kõrvale.Zoey pööras pilgu kõrvale.

"Hästi. Väga hästi, ma kohtusin ühe imelise tüdrukuga," sõnas Brett.

"Okei"ütles Zoey.Ta proovis naeratada.Tegelikult oli tal süda nagu kaheks kistud.Oi kuidas ta tahaks selle tUdrukuga 'rääkida"

"Ta nimi on Coco," sõnas Brett. Nojah, tal olid veel tunded ju Zoey vastu aga ta pidi nendest üle saama. Nad olid kõigest sõbrad.

"Okei"sõnas Zoey.Ta vaatas maha.Enam ei püüdnud tüdruk naeratada.

"Vabandust, kui ma panin sind ebamugavust tundma, aga sa ei tunne mu vastu enam ju seda, mida enne, eks?" küsis Brett naeratusega. Ta tõesti lootis et Zoey saab temast üle ning on taas õnnelik.

"Tunnen"lõi Zoey silmad maha.Neidis sai aru enda arvates, et Brett ei tunne midagi.