Love, no love, love, no love

Nate uitas esimesel korrusel ringi, Zoella raamat näpus. See raamat oli olnud tema jaoks imeline võimalus et tüdrukut uuesti näha, eriti kuna Nate polnud temaga kuskil kokku põrkunud peale esimest õhtut. Seega oli ta raamatu kiiresti läbi lugenud ja otsustanud selle tagasi tuua. Hufflepufflaste ukse leides ootas kutt Zoeyt et talle raamat tagasi anda ja juttu ajada. Nate keeldus loomulikult endale tunnistamast, et Zoey on midagi rohkemat kui flirt, isegi kui tavalise tüdruku jaoks poleks ta seda kunagi teinud.

OT:Zoella

Zoella kõndis pilk maas Hufflepuffi puhketoast välja, käes järjekordne raamat. Ei, ta ei ole ilukirjanduse hull, see kord oli see mustade jõudude vastase kaitse õpik, mida ta hoolega uuris. Siiski oli Zoey päris hea õpilane. Kõndides siis mööda koridori, lähenes ta Natele. Komistades talle siis järsku otsa, astus Zoella sammu tagasi, tõstis ta pilgu ja sõnas: "Nate."

Nate haaras tüdrukult ümber, kartes et ta võib kukkuda. Kui seda ohtu enam polnud, laskis poiss tüdrukust lahti ja astus sammu tahapoole. "Hei." naeratas kutt võluvalt ja silmitses Zoeyt ülevalt alla. Ja siis suunas oma pilgu taas ta näole "Sa näed täna kuum... ilus välja." lausus Nate ennast parandades. Ta oli käe raamatuga selja taha viinud, unustades selle olemasolu.

Neiu vaatas lummatult poissi, kuid pööras siis pilgu maha. Neiu lükkas ühe juuksesalgu enda kõrva taha ja küsis, siiani põrnitsedes maad: "Mis sa siin teed?" Neiu mängis enda sõrmede vahel raamatuga, nagu alati, kui ta pabistas või midagi. Järsku kukkus kogemata raamat maha. Kobakäpp. Neiu kükitas ruttu maha, et raamatut krabama hakata.

Ka Nate kummardas kohe, et Zoeyle raamatut anda, nagu korralik poiss. Ta korjas raamatu maast üles ja tõstis siis pea kõrgemale, et tüdruku nägu näha. Ehmunult avastas Nate et nad olid üksteisest paari sentimeetri kaugusel. "Emm, ma tulin sind nägema." lausus kutt ja vaatas tüdrukule silma. Siis tuli talle ka kattevabandus meelde. "Ja su raamatut tagastama." lausus poiss, ikka veel neiu näole lähedale.Pilku langetades silmitses kutt tüdruku huuli ja siis jälle silmi.

Don´t get me wrong, ma saan aru, et sul on mõttes teda suudelda, aga nagu ma mainisin, ei ole Zoey nii kergesti kätte saadav. Tüdruk tõusis püsti, ning vaatas siis veel maas kükitavat Nathanit. "Sa oleks võinud selle endale jätta. Sa ei tulnud ju ometi sellepärast, Nate? Lihtsalt raamatut tooma?" küsis neiu, näol uudishimulik ilme.

Ega Zoella Nate'ile ei meeldiks, kui ta kergesti kättesaadav oleks. Või siis meeldiks, kes teab. Aga hetkel oli Nate üsna kohmetu, kui ta püsti tõusis ja tüdrukule ta raamatut andes. "Ma lugesin selle läbi ja mõtlesin et ega sul kõiki koolis kaasas pole. Ehk tahad lugeda veel." lausus kutt. "Aga mul on veel üks põhjus." lausus poiss salapäraselt naeratades.

"Ma lähen niikuinii jõuluvaheajal koju vahepeal, ma saan siis uue raamatu kaasa võtta, ja ma pean paar kuud vastu ilma selle raamatuta," jutustas Zoella ning vaatas Nathanit. Dayum, Nate oli pandav. Mis mõtted, mis mõtted, Zoey. "Ma tahaksin, et sa selle endale jätaksid," sõnas neidis ning vaatas naeratusega poissi. Seejärel kergitas ta selle viimase lause peale kulmu ning vaatas uudishimulikult poisi poole.

Nate'i peas keerlesid samad mõtted kui ta Zoeyt silmitses. Zoey oli kohe kindlasti kuum. "Hmm ma ei tea." mõtiskles kutt. Tal polnud seda kuhugi panna, kuna niisama kapile visata ta seda ei kavatsenud. "Kas sa oead ikka paar kuud ilma selleta vastu?" muigas Nate ja ta pilk rändas hetkeks Zoey juukseotstele. Silmad taas üles tõstnud, Nate ohkas. "Tõsiasi on see, et ma ei suuda sust eemale hoida." lausus kutt. "Isegi kui ma üritan."

"Loomulikult pean," muigas Zoella ning kõndis, taas sõrmedega õpiku ääri katsudes. Neiu istus hüppega aknalauale ning vaatas Nathanit, naeratus näol. Kui poiss aga seda "tõsiasja" ütles, muutus ta nägu veidike kahvatumaks. Ta tundis, kuidas liblikad ta sees lendasid. Mis see tähendama peaks? Kas neiu meeldib poisile? "Ja mis sa siis teha kavatsed, kui sa ei suuda?" pomises neidis.

Nate kehitas Zoey kindlustuse peale õlgu ja hoidis raamatut siis enda käes. Eks loeb seda ehk õhtuti. Või siis kui tahab haritud välja näha. Parem ikka kui CAR'i lugeda eksole. Nate astus hetke kõheldes sammu Zoey poole ja jäi siis seisma."Ma üritan edasi." lausus Nate kõvasti, rohkem selleks et ennast veenda kui asja Zoeyle selgeks teha. "See on üritamist väärt." lausus kutt vaiksemalt.

Neiu kergitas kulmu ning kehitas õlgu, pilk naelutatud maha. "Aga, kui sa näiteks ei suuda," neelatas neiu ning jätkas: "Siis, võid sa, mu.. ju välja... kutsuda?" Neiu oli päris pabinas, kui ta rääkis ning raputas siis pead, et jätkata: "Kui ma sulle loomulikult meeldin. Mis ei tähenda, et ma arvan nii või tahaks või midagi..."

Nate tõstis üllatunult pilgu, kui neiu sõnu kuulis. Hetkeks kaalus ta seda võimalust, kuid raputas siis pead, pilgu maasse puurides. "Mina oleksin viimane inimene maal, kellega sa tahaksid välja minna." lausus kutt ja vaatas üles, lootes Zoey pilku tabada. "Mis ei tähenda et sa mulle ei meeldi. Sa meeldid mulle piisavalt, et ma tahan sind kaitsta." lausus Nate ja pani siis suu kinni, mõistes kui kahtlaselt ta sõnad kellegile kõlada võisid.

"Ahah," lausus Zoella ning muigas nukralt, pilgu maast viies Nathanile ja siis kuhugile kaugusesse. Neiu sai aru, et poiss ei tahtnud teda välja kutsuda. Sellistele kuumadele poistele nagu Nathan ei meeldi kunagi sellised nohkarid nagu Zoey. I get it. Aga oli ju mõtekas proovida. "Vabandust, sa ei pea ennast põhjendama, ma saan aru, et sa ei taha. Ma ei tea, mis ma mõtlesin, vabandust, ma ei oleks pidanudki seda ütlema, vabandust. Eh... vabandust." Issand jumal, Zoella. Neli vabandust ühe korraga. Sa ületasid oma rekordi.

Nate naeratas, kuna need vabandused olid ilmselt kõige armsam asi mida ta elus näinud oli. Peale Zoey loomulikult. "Ei, sa ei mõista." asus kutt selgitama. "Sa meeldid mulle. Ja seetõttu oleks parem kui ma sinust eemale hoiaksin." lausus kutt ning astus ühe sammuga Zoey juurde. Ta pani oma käe tüdruku lõua alla ja liigutas tüdruku pead, et saaks talle otsa vaadata. "Sa ei tohiks vabandada." lausus poiss ja kinnitas oma pilgu tüdruku silmadesse.

Zoey hakkas vaikselt juba midagi mõistma. Loodetavasti. "Oled sa siis mingi kriminaal või?" muigas Zoey ning pani käe poisi puusale, mis oli kahtlane. "Või ei ole sa vallaline?" eemaldus neiu ruttu, kui talle ta kõige suurem "hirm" meenus.

Nate'i käsi liikus Zoey lõua alt pooleldi ta põsele, seda ise märkamatagi. "Ma pole kriminaal." muigas Nate. Kui südamete murdmine just kuritegu pole. Sest sel juhul on Nate eravanglas. "Ja ma olen kohe kindlasti vallaline." lisas kutt juurde. Ta ei soovinud Zoeyle seletada, mis tema elus toimus, mõustes kuudas see võib tüdruku mibema peletada. "Aga ma ei ole sinu jaoks see õige inimene." lausus kutt siis lõpuks lihtsalt.

Zoey muigas tahtmatult. Tal oli mingi imelik plaani moodi mõtte. Kui poiss nii ütles, siis peaks ka Zoella keelduma. Neiu eemaldas poisi käe põselt ning sõnas, üpris enesekindlalt: "Edu uuesti lugemisel siis."

Kui Zoeyl oli plaan, siis Nate'i jaoks oli see kohe kindlasti liige geniaalne et sellele pihta saada. "Mida?" jäi kutt tühja pilguga tüdrukule otsa vaatama. Ta käsi langes tagasi küljele ja põrkus vastu "Uhkust ja eelarvamust." Nate silmitses kergelt ootavalt Zoella silmi, oodates mingit seletust.

See polnud plaan, aga kui Nate ei tahtnud(või mis iganes see põhjus sul täpselt oli) teda välja kutsuda, siis ei olnud ju neiul vaja pingutada. "Ma pean nüüd minema," vaatas ta Nathanit, hinges mingi väike lootus, et poiss teda tagasi hoiab.

"Ei." lausus Nate ja tõstis käe. "Sa võiksid siia jääda, et..." hakkas kutt juba midagi pakkuma, kuud ta pea oli tühi. Talle ei tulnud pähe midagi, mida nemad kaks saaksid normaalselt koos teha. "Sa vist peaksid minema tõesti." lausus Nate maha vaadates peale hetke mõtlust. Ta langetas aeglaselt käe, andes tüdrukule vaba tee.

Zoella naeris poissi vaadates, ta oli nii armas, kui ta kahtles. Neiu pani käe poisi põsele ning langetas veidi pead, et poisile otsa vaadata. "Sa oled armas," muigas Zoella ning pani käe poisi õlale.

Nate keeras pilgu eemale. "Ma pole kindel et keegi seda mulle kunagi varem öelnud on." lausu kutt ja silmitses siis taas tüdrukut. "Aga sina oled kõige armsam." lausus poiss siis ja võttis Zoey vabast käest kinni. Ta käsi tundus Nate'i oma kõrval habras ja pisike

Zoey naeratas. Tal oli mõttes vaid üks asi, mida ta tahtis nii väga teha. Aga siiski pelgas. Neiu surus vaid hetkeks enda huuled musiks poisi omadele ning eemaldudes siis, vaatas ta poisile sügavalt silma.

Nate oli seda oodanud küll pea esimesest hetkest, kui tüdrukut näinud oli, aga siiski oli musi tulnud talle üllatusena. "Ja mille eest see oli?" küsis kutt kerge naeratusega ja põimis oma sõrmed Zoey omade vahelt läbi. Alla tüdruku silmadesse vaadataes, näitas ate välja vaid puhast rõõmu.