Love at 42

Nate istus siseõues madalal pingil ja kirjutas pärgamendile kirja. See oli koju saatmiseks ja üpriski lühike, koosnedes vaid vajalikust hulgast sõnadest. Ta ei soovinud eriti vanematega kirjavahetust pidada, kuid nad olid nõudnud kahte kirja kuus ja ohates oli kutt nõustunud. Ta oletas, et oli ainuke, kes varajasel õhtutunnil siseõues oleks, seega ei pööranud ta ümbrusele eriti tähelepanu. Vahetevahel vaatas päikest, kuna pidi kirja enne lõpetama, kui päike loojub.

OT: Zoey

Zoella istus ühe puu all, ning selle lehed katsid mõnusa loojuva päikese. Neiul oli käsil hetkel ühe ilukirjandusliku teose lugemine, mille ta oli kaasa võtnud mugumaailmast. "Uhkus ja eelarvamus." Zoey lemmik. Ta luges seda juba kuuendat korda, kuid mida rohkem ta seda luges, seda huvitavamaks see raamat läks. Oli siis neiul romantiline tuju peal, või ei, vaatas ta alatasa ühte poissi, kes parasjagu kirja kirjutas. Ja see oli ainuke asi eales, mida teda seganud oli. Võisid teha ükskõik mida, aga Zoella lõpetas lugemise alles siis, kui ise tahtis. Zoey lõi aga seekord raamatu paugaga kinni ning tõusis. Ta kõndis koolikaaslase juurde ning naeratas. Zoey võttis julguse kokku ja pigistas raamatut enda käes: "Mis sa kirjutad?"

Nate tõstis üllatunult pilgu. Ta oli tõesti arvanud et on üksi. Kuigi vahepeal oli kuskilt hääli kostunud, ajas poiss loomulikult kõik loomade ja lindude kaela. Ja kummituste kaela ka. Ja nüüd järsku seisi kena tüdruk ta ees. "Ma kirjutan kirja, koju." lausus kutt ja saatis tüdrukule võluva naeratuse. "Ma arvasin, et olin siin üksi." lausus kutt ja tõusis püsti. "Miks sa siin oled?" küsis Nate ja viis pilgu siis raamatule. "Loed?" küsis ta ilmselge küsimuse.

Zoeyle tundus, nagu ta upuks poisi silmadesse, kuid kui too talle küsimusi esitas, oli viimane aeg maale tagasi tulla. Neiu viis pilgu poisilt oma raamatule, mille peal ta oma sõrmedega mängis. " Jah, see on "Uhkus ja eelarvamus", oled lugenud?" pomises Zoella enda inglise aksendiga. Seda öeldes istus ta poisi kõrvale. Või noh, sinna, kus ta enne istus.

Nate silmitses tüdrukut jahmunult, enne kui maha istus. "Umm, mida?" lausus kutt ikka veel neiut silmitsedes. Ainus asi mida ta kuulnud oli, oli olnud see Briti aksent. Hetk hiljem raputas ta pead ja vaatas hetkeks mujale. "Emm, ei ole. Aga see on vist hea raamat." arvas Nate, naeratades tüdrukule ja vaatas talle otse silma.

"Kohutavalt hea, sa pead seda lugema. Jane Austin on hämmastav! Ma võin seda tuhandeid kordi lugeda, aga ma ei tüdine sellest eales," sattus Zoey vaimustusse, ning ei taibanud, et patras liialt. Kui see lõpuks neiule kohale jõudis, jäi ta vait ning tundis, kuidas ta põsed roosaks tõmbusid. "Vabandust, see on mu lemmik," pomises ta siis.

Nate muigas, tüdruku kerge lõbususega silmitsedes. "Kas sa soovid mulle sisukokkuvõtet anda?" küsis Nate ja silmitses raamatut. Peagi libisesid ta silmad tüdruku kätele ja sealt edasi käsivartele. Nate pilgutas silmi ja viis pikgu kergelt kohmetu naeratusega tagasi raamatule. "Ma ei usu, et ma seda siit raamatukogust saaksin." lausus kutt kõhklevalt.

"Oh ei, ma ei oska," lausus Zoella tagasihoidlikult, kuigi ta teadis raamatust kõike, ning võiks selle üksikasjalikult poisile tutvustada, aga kokku oleks sellest niikuinii mingi igav putedamine tulnud. "Kui soovid, ma võin sulle laenata," naeratas neiu laialt ning ta silmis oli näha sära. Poiss oli kuradima kena.

"Proovi." palus Nate. Zoella ei oska igavalt jutustada. "On see tavaline armastusasjandus?" küsis Nate ja silmitses raamatut tüdruku käes. "Kas sa oledvvalmis riskima sellega, et sa ei saa seda kunagi tagasi?" küsis kutt muigega. Tal oli harjumus asju mitte tagasi anda. Kuigi ta viiks selle raamatu ilmselt tagasi puhtalt selle jaoks et tüdrukut uuesti kohata.

"If you insist," muigas neiu. Anything for him. "Ühes peres kasvab viis tütart, kuningas George aegsel Inglismaal. Nende tüdrukute ema unistus on näha enda lapsi abiellumas jõukate meestega, kuna nad ise ei ole ülemklassi rahvas. Siis saabuvad sinna kõrvale suvitama rikas poissmees ja tema parim sõber. Üks tütar Jane armub sellesse poissmehesse, kelle nimi on Mr. Bingley. Jane on küll uje, aga kaunis. Tema õde Lizzie aga põlastab Bingley sõpra mr. Darcyt, kes on ülbe ja snoob, kuid kellele see Elizabeth tohutult meeldib. Siis ka Lizzie avastab, et viha on tegelikult armastus, ja see hetk on raamatus mu lemmik." Zoey embas oma raamatut ning oli hämmingus, vajunud oma mulli. "Mul on kodus neid kolm tükki, sa võid selle endale võtta," ulatas Zoella raamatu koolikaaslase, kuid selle korraks veel tagasi tõmmates, "kuid siis, kui lubad, et sa selle läbi loed."

Nate kuulas, vaimustunud lihtsalt tüdruku häälest. Ta ei märganud midagi ümbritsevat ning silmitses lihtsalt tüdrukut. "Jane meenutab mulle sind, ilus ja armas." lausus Nate, vaatas korraks Zoellele otsa ja silmitses siis uuesti raamatut. "Ma luban et loen selle läbi, aga toon ka tagasi." lausus kutt kerge naeratusega. Siis on tal vabandus tagasi neiu juurde tulla. Kuigi ta tuleks igal juhul tagasi

Zoey põsed tõmbusid nii punaseks, kui üldse võimalik ning ta vaatas maha. Kas poiss tegi talle just komplimendi? Siis meenus talle midagi. "Ma olen selle südameid täis kritseldanud, niiet ma olen kindel, et sa seda endale jätta ei taha, aga ma loodan, et see sind lugemisel ei sega." Zoey vaatas taas poissi ning ulatas raamatu. "Ma garanteerin, et sulle meeldib see raamat." Zoey tundus segaduses, ning lausus: "Ma ei saa aru, miks armastuslugude kohta öeldakse naistekad, sest teine pool armastusest on ju mees."

Nate naeratas kui tüdruk maha vaatas. Sellist reaktsiooni polnud ta ammu näinud, see mõjus üllatavalt värskendavana. Nate lappas veidi raamatut ja muigas südameid vaadates. "Armas." lausus kutt tunnustavalt ja uuris siis veidi kaant. "Kas su nimi ka siin kuskil sees on?" küsis Nate raamatu esikaant seespoolt uurides. Järgmise lause poole vaatas Nate tüdrukule naeratades silma. "Kuna naised on ainukesed, kes neid avalikult lugeda julgevad?" pakkus poiss variandi. "Poisid loevad neid pigem kuskil oma toas, varjatult."

"Ei, aga kui sa teada tahad, siis mina olen Zoey," muigas neiu ja vaatas poissi. Poisi viimast lauset kuuldes, purskas neiu naerma. "Sina loed ka või? Kusagil õhtul, pimedas, nurgas kükitades?" küsis Zoella läbi naeru.

"Nate." tutvustas kutt ennast ja vaatas siis naeratusega Zoeyle otsa. "Tore tutvuda." lausus poiss ja silmitses tüdruku nägu. Väga tõsiselt tore. "Mina loean kamina ees, õhtul, üksinda." muigas Nate. "Ja ilmselt imetlen su südamekesi." lausus ta ühte tüdrukule näidates.

"Oeh, mul on nii piinlik," lõi Zoella käega oma laupa. "Ära palun pane neid tähele," muigas ta ja vaatas raamatut, siis Natet. "Lubad mulle siis, et sa loed?" Küsis neiu veel kinnituseks.

Nate naeratas. "Ma luban et ma loen selle läbi, ausalt." muigas poiss ja vaatas siis Zoeyt lõbustatult. "Need südamed teevad raamatu täiuslikuks." lausus Nate ja vaatas tüdrukule silma. Täiuslikuks nagu Zoellagi.

Zoella naeratas. "Veel kord, vabandust," muigas ta. Neiu lükkas ühe juuksesalgu enda kõrva taha ja vaatas küsiva näoga Nate. "Sa oled tuttav. Sa käid ka kuuendas klassis, eks?" sõnas Zoey ning silmitses poissi.

"Sa ei pea vabandama." muigas Nate. see oli ju ta isiklis raamat siiski. Ime et ta seda üldse poisile laenas. "Ma käin kuuendas, aga ma ei usu et olen sind kunagi märganud." lausus kutt. Kuidas ta oli suutnud Zoeyt mitte märgata? Kas ta oli pime olnud?

Zoella nägu muutus veidikese kahvatuks. "Pole hullu," pomises ta. "Ju siis pole ma nii silmatorkav." Neiu tõusis ja ohkas. "Naudi siis raamatut."

"Kas ma ütlesin midagi valesti?" küsis Nate üllatunult, kui tüdruk tõusis. "Ma ei mõelnud seda solvavalt." vabandas poiss ja tõusis ka ise. Ta ei tahtnud et tüdruk vihaselt minema läheks. Või üldse minema läheks.

"Ei midagi," raputas Zoey pead ja põrnitses maad. Siis vaatas ta üles poissi ja küsis: "Mis majas sa oled?" Zoella oli veidi uudishimulik, kuigi ei tahtnud seda endale kunagi tunnistada.

"Kas sa pead minema?" küsis Nate suurte silmadega tüdrukut silmitsedes. "Ravenclaw's" lausus kutt siis ja silmitses tüdrukut arupidavalt. "Aga sina?" küsis ta siis tüdrukult. Uudishimulik, kui seda on natuke, on armas ja tähtis.

"Ei pea, aga on juba õhtu ja ma peaks tagasi puhketuppa minema," muigas Zoella ning lausus siis poisi küsimuse peale: "Kahjuks mitte samas majas, Hufflepuffis olen." Neiu silmitses raamatut. "Sa võid selle tagasi tuua ükskõik millal, kasvõi siis kui me kooli lõpetame."

Nate ohkas sügavalt. "Kui me samas majas oleks, siis ma teaksin sind kindlasti varasemast." lausus poiss. Ta kummardus ja suudles viisakalt tüdruku kätt. "Kohe kui ma lugemise lõpetan, otsin su üles. Ehk varemgi." ütles ta lubavalt. "Kas ma kindlasti ei saa sind veel veidikeseks siia jääma veenda?"