Kelly ja Thomase kohtinguteema

Tarvilik tuba nägi välja täpipealt nagu aas. Selle põrand oli kaetud pehme rohelise muruga, lae asemel oli aga sinine taevas, kus purjetasid paar üksikut valget pilvetupsu. Aasal lendasid ringi sinised liblikad, kogunedes aeg-ajalt väikestesse puntidesse kokku ning moodustades nii õhku südameid. Aasa keskel oli väike laud ja selle taga kaks tooli. Mõlema tooli külge oli kinnitatud kolm punast südamekujulist õhupalli. Hetkel ilutses laua keskel vaid suur lõhnaküünal, mis täitis õhu meeldiva roosiaroomiga, kuid Thom oli asja nii korraldanud, et liblikad toovad neile söögid ja joogid lauda. Poiss ise seisis üsna laua lähedal aasa keskel ning näperdas närviliselt oma lumivalge triiksärgi kõige alumist nööpi. Mustade viigipükste, mis tal hetkel jalas olid, taskus oli tal punane kuldse lipsuga karbike, mille sees ilutses puhtast kullast keti ja südamega, mis selle otsas rippus, kaelakee. Poissi ei huvitanud kaelakee kallis hind sugugi, kuna see oli kingitus Kelly'le ja Kelly oli vaid kõige paremat väärt. Ka tema laua najale toetatud võlukepp oli üheks asjaks vajalik. Thom trummeldas sõrmedega vastu lauda ja heitis kiire pilgu oma käekellale. Kell hakkas kuus saama ning kirjas, mille poiss täna hommikul ühe kooliöökulliga Kelly'le oli saatnud, oli ta kirjutanud, et ootab neiut kella kuueks tarvilikku tuppa. Kõik ettevalmistused olid tehtud ja nüüd jäi üle ainult oodata.

OT: Kelly, musi

Kelly oli selga pannud ühe kleidi, mis oli tal juba terve aasta kapis seisnud. Too kleit meenutas talle ta vanaisa, kes oli talle selle ostnud, lootes, et keegi kunagi ta tütretütart selles suudleks, kuna Kelly seljas oli see hämmastavalt ilus. Päev pärast kleidi saamist suri neiu vanaisa. Vanaisa oli tema kõige lähedam inimene perest. Veidikese nagu isa eest.
Kelly oli pannud oma juuksed perfektsesse krunni. Meiki pani ta ainult veidi ning ehteid tal ei olnudki.
Kui neiu kõmpis mööda seitsmendat korrust, ei tunnistanud Kelly seda endale, kuid neiu mõttes oli vaid Nate. Nate Nate Nate! Kuigi ta oli Thomasele tunnistanud, et armastab teda, ajas see Kelly südame pahaks. Nad tundsid ju vaid päeva! Kelly oli kindel, et ei armastanud teda. Veel.
Kelly avas ukse ning vahtis tuba. "Vau," libises üle ta huulte.

OT; KLEIT http://www.missydress.co.uk/media/catalog/product/cache/1/image/9df78eab33525d08d6e5fb8d27136e95/a/m/amazing_a-line_strapless_mini_short_white_dress_green_flowers_cocktail_dress001.jpg

Kell tiksus just kuus, kui korraga kuulis Thom ukse juurest kellegi häält. Seal Kelly't nähes poiss naeratas. "Vau, sa näed täna nii vapustavalt ilus välja," lausus ta, neiule lähemale kõndides ning teda seejärel õrnalt käele suudeldes. Oma võlukepi oli ta ka laua najalt kaasa haaranud. "Meeldib?" "Orchideous," pomises ta ning võlukepi otsast paiskus välja roosikimp, mis koosnes punastest, valgetest, roosadest, kollastest ja ka haruldastest mustadest roosidest. Poiss püüdis kimbu osavalt kinni ning ulatas selle elegantselt kummardades Kelly'le. Kaelakee oli tal plaanis neiule pisut hiljem üle anda. Näiteks siis, kui nad söömise lõpetavad.

Kelly oli veidi häiritud poisi elegantsusest. Ma ei tea, see tundus kuidagi nii amelik. "Tänud, ei oleks vaja olnud." Kelly naeratas poisile ja tegi poisi põsele musi. Seejärel võlus ta oma kepiga ühe vaasi ning asetas sinna roosid. "Siin on kena," pomises neiu ja pani vaasi muru peale.

Thomas vaid muigas Kelly tänuavalduse peale. Need roosid polnud ju veel midagi võrreldes mitmesaja eurose kullast kaelakeega, mis tal peale sööki neiule üle oli plaanis anda. "Tore, et sa nii arvad," lausus poiss naeratades. "Sest see peabki kena olema." Ta võttis õrnalt Kelly randme ümbert kinni ning juhatas neiu enda järel väikese lauakeseni. Peaaegu kohe, kui nad laua taga istet olid võtnud, tõid kaks suurt punti siniseid liblikaid neile kaks tumepunaste nahkkaante vahele köidetud õhukest raamatumoodi asja, mille peale oli kuldselt ja ilusa käekirjaga kirjutatud "Menüü". Ühe menüü asetasid liblikad Kelly ja teise Thomase ette lauale ning lendasid siis minema, jättes endast maha hetke kumavaid õhkõrni kuldseid jooni, mis mõnes kohas omavahel ristusid, moodustades keerulisi, kuid kauneid kujundeid ja mustreid. Thom jälgis liblikaid, kuni nood järsku helendavaks siniseks tolmuks pudenesid. Seejärel lõi ta oma menüü lahti ning uuris seda pisut. "Oled sa otsustanud?" uuris poiss Kelly'lt, olles ise oma otsuse juba langetanud.

Kelly veidi ehmus, kui tundis poissi teda laua juurde viimas. "Sa panid liblikad toitu tooma?" imestas Kelly ning kergitas kulmu: "Omapärane." No offence, aga Kelly ei tundnud end eriti hästi. Kõik oli nii... pidulik? Ta oleks tahtnud teha midagi lõbusat ja spontaanset. Mitte mingit kallist õhtusööki lendavate liblikate, rooside ja kuldse menüüga. Loomulikult ei maininud ta seda poisile ning proovis seda oma mõtetest välja saada, kuna Thomas oli tohutult vaeva näinud ning Kelly oli tänulik. Neiu sulges menüü ning libistas selle Thomase ette. "Ma võtan sama, mis sina," naeratas ta poisile armsalt.

See oli Thomase esimene kohting, seega oli täiesti loogiline, et ta pingutas sellega pisut üle. "Jah." Thomas üritas naeratada, kuid see naeratus kukkus väga hädine välja. Poisile tundus millegipärast, et Kelly't häiris miski. "On kõik korras?" küsis ta pisut kahtlustavalt. "Kui sulle midagi ei meeldi või sa tahaksid midagi muud teha, siis sul piisab ainult mulle ütlemisest." "Võtame kahepeale ühe suure pitsa Fransescana?"

"Ma ütlesin, sama mis sul," lausus Kelly veidi pahuralt. "Vabandust, " pomises ta siis ebaviisakuse pärast. "Kõik on korras, Thomas. See on imeline. Päriselt." Kelly tõmbas oma krunni ühe liigutusega lahti, ning järgmisel hetkel olid Kelly juuksed tema silme ees. Neiu tõmbas need ühele küljele ja naeratas arglikult Thomasele.

Thomas oli veidi kohkunud Kelly pahura hääletooni peale. Ta noogutas vaid kergelt, teadmata, kas öeldu oli päriselt tõsi või ei tahtnud näitsik oma muredest lihtsalt poisile rääkida. Poiss naeratas vastu ning tegi siis kergelt nipsu. "Üks suur Fransescana pitsa," lausus ta liblikale, kes selle peale nende laua juurde oli lennanud. Liblikas lehvitas korraks pisut kiiremini tiibu, pööras siis ümber ning lendas minema. Poiss pani oma käe Kelly käe peale ning silitas seda õrnalt, samal ajal neiule sügavalt silma vaadates ning talle pisut ebakindlalt naeratades.

Kelly naeratas algul Thomasele vastu, kuid ta ilme muutus pea. Ta tõmbas oma käe ära ja torises: "Thomas, me liigume liiga kiiresti. Ma ei saa enam," ohkas ta ning tõusis püsti, tõugates veidi lauda. Kelly astus toolist paar sammu kõrvale ning ta silma tuli pisar.

Thomas vaatas Kelly't kohkunud ilmel. Poiss oli vihane, kuid ainult enda peale. Mida tal kogu aeg valesti õnnestus teha, et kõik tüdrukud tema pärast nutma pidid? Enda arust tegi ta kõik nii, nagu kõigile parem oli. Ning esimest korda terve oma elu jooksul turgatas poisile pähe mõte, et ta teeb kõike valesti. Tegelikult ta ei tea, kuidas teistele parem on, ta lihtsalt sisendab endale, et teab, kuna nii on talle endale lihtsam. Ta teeb kõike nii, nagu talle endale parem on, kuid teiste heaolule ta reaalselt ei mõtle. Ta vaid oletab, et ka kõigil teistel on nii hea. Thomase enda arvates liikusid nad võib-olla tõesti pisut liiga kiiresti, kuid ta oli üritanud ka nende tempot maandada ja asja pisut aeglasemalt võtta. "Ke..." alustas poiss, kuid ta hääl murdus poole sõna pealt. Ta köhatas ning proovis siis uuesti, endal nutuklomp kurgus. "Kelly." Thom tõusis samuti püsti, kuid jäi enda tooli juurde seisma. "Milles asi?"

"Ma ei armasta sind," karjus neiu ja vaatas vihaselt Thomast. Julm küll öelda, aga siiski pidi arvestama ka Kelly ise enda tunnetega, mitte ainult Thomase omadega. Neiu istus muru peale ja asetas oma pea põlvedele, pisarad silmadest välja joostes.

"M-mida?" kogeles Thomas. Nii et asi oli hoopis selles! "Nii et sa valetasid mulle." Ka poisi hääletoonist võis välja lugeda, et kutt oli vihane. "Ja miks sul oli vaja seda teha? Kelle elu sa mulle valetamise läbi paremaks muutsid?" nõudis ta. Ent nähes Kelly pisaraid, kuidas need mööda neiu põski alla voolasid, muutus poisi hääletoon tunduvalt leebemaks. "Miks?" sosistas Thom. Korraga oli kogu viha temast justkui minema voolanud ning alles oli jäänud vaid täiesti tühi tunne. "Miks sa mulle niimoodi tegid?"

"Issand jumal, me tundsime üksteist kaks tundi, kui sa mulle armastust avaldama hakkasid!" karjus Kelly läbi pisarate ja vaatas üles poissi. "Ma armastan kedagi teist. Aga ma ei ole kindel, keda. Aga ma tean, et mitte sind. Sind armastab üks teine tüdruk..." pomises neiu.

Nora paotas ust ja astus sisse.Ta lootis, et nüüd on see õige aeg.Neidis jäi kohmetult ukse juurde seisma.Nora oli selga pannud väikese lihtsa, kuid armsa musta kleidi.Neiu vaatas korda mööda Kellyt ja Thomast.Ta ei teadnud mida öelda ja mida teha.

"Nüüd ma siis tean, milline sa oled." Nüüd oli Thomas ka Kelly peale vihane. "See võis ju imelik olla, kuid keegi ei käskinud sul öelda, et meie tunded on vastastikused. Ometi tegid sa seda ja nüüd väidad, et armastad hoopis kedagi teist? Kuid mida ma sinust üldse ootasingi? Ma oletan, et ma pole ainus, kellega sa selline pisut "ülemeelik" oled olnud. Tegelikult peaksin ma vist üldsegi õnnelik olema, et ma sinusugusega veel lõplikult suhtesse ei astunud. Sest varem või hiljem oleksin ma ilmselt niikuinii haiget saanud." Ukse juures seisvat Nora't polnud poiss märganudki.

Ka Kelly ei märganud Norat. Kuulates poisi jutu, oli ta silmadest voolanud pisaraid ning tal läks see Nora plaan üldse meelest. Neiu tõusis ning viskas enda kontsakingad jalast. Paljajalu murul oli ikka mõnusam. "Pa-palun vabandust," vaatas Kelly kurvalt poisi silmadesse ning pisarad ainult voolasid ja voolasid. Poiss tegi talle haiget.

Thomas polnud just kuigi empaatiline isiksus, ent ka temal oli siiski süda olemas ning muidugi ka tunded, seega polnud tal just meeldiv Kelly't nutmas näha. "Vahet pole," lausus ta, pealtnäha täiesti emotsioonitult. Kuigi sisimas segunesid temas kurbus ja viha, üritas poiss seda mitte välja näidata. Pealegi ei tahtnud ta Kelly't oma rohkete emotsioonidega veel rohkem kurvastada. Ta osutas käega ukse poole, ise sinna poole vaatamata. Seetõttu ei märganud ta endiselt ka Nora't. "See on sinu vaba valik. Ma ei sunni ega keela sind millekski. Kui sa soovid koos kellegi teisega õnnelikuks saada, siis palun. Sa võid minna, pole mõtet seda teemat enam arutada. Tähendab, siin polegi enam midagi arutada. Ma ei takista sind, mine ja ole õnnelik." Poiss naeratas kurvalt.

Nora kuulis seda kõike.Neidis nägi Kellyt aga Thomast mitte.Kui Kelly nutma hakkas tahtis Nora teda lohutama minna ja astus oaar sammu ette.Sealt nägi ta ka Thomast.Norat hirmutas see, et poiss oli vihane ja ta jäi seisma.Neidis vaatas kurvalt sõbrannat.

Kelly pühkis pisaraid enda põskedelt. Salk juukseid tema krunnis vajusid alla ning langesid õrnalt neiu silmade ette. Kelly astus poisile lähemale, võttis tema pluusist kinni ning tõmbas ta enda vastu. "Aga kui ma ei taha?" Pomises neidis ning vaatas poisile nii sügavalt silma, et talle tundus, et uppub nendesse. Neiu vaatas siis hetkeks poisi huuli ja neelatas. "Kui ma tahan jääda sinuga?"

"Siis..." Thomas neelatas samuti ning ohkas. "Kas sa tahad jääda minuga?" küsis ta siis otse. Sest see "kui ma" ei viinud neid ju lõppude lõpuks kuhugi, või viis? "Sest just äsja sa karjusid, et ei armasta mind," tuletas poiss meelde. Ühesõnaga, kõik oli tema jaoks liigagi segane hetkel.

"Thomas, sa ütlesid mulle, et armastad mind meie esimesel kohtumisel. Kas sa tõesti arvad, et see on tõsi? Pole võimalik ju nii ruttu armuda," eemaldus neiu hetkeks ja siis astus taas sammu lähemale. "Mis ei tähenda, et need tunded ei võiks tekkida," muigas Kelly kavalalt ning tõmbas poisi enda vastu, niiet ta sai poissi suudelda. Enda huuled eemaldades, märkas ta järsku kedagi ukse juures. "Nora."

Nora oli ehmatanud.Ta vaatas Kellyt ja Thomast silmad suured.Nora poleks kunagi seda uskunud.Ta oli olnyd alati kindel, et Kelly oeab lubadusi.Neidis oli vihane,kurb ja pettunud.
Üle Nora põskede jooksid pisarad."Sa lubasid mulle....ma poleks seda uskunud"rääkis tüdruk katkendlikult.Neidis hakkas selg ees taganema.

Thomas raputas pead. "On küll, oled sa kuulnud sellisest asjast nagu..." Armastus esimesest silmapilgust tahtis poiss öelda, kuid järgmisel hetkel Kelly juba suudles teda. Poiss ei teadnud, kas minna suudlusega kaasa või ei, kuid järgmisel hetkel Kelly juba eemaldus temast. "Kus?" Thom elavnes silmnähtavalt. Ta vaatas ruumis ringi, kuni lõpuks peatuski ta pilk ukse juures seisval Nora'l. "Nora," sosistas ta. "Mida sina siin teed?" uuris ta, nüüd jälle normaalse häälega.

Nora jäi seisma."Küsi Kellylt"lausus Nora.Ta sai nüüd aru, et oeab tugev olema.Enda eest seisma.Sellele arusaamale jõudmine võttis tal kaua aega ja sellele aitas väga kaasa Anabelle.Ta vaatas pooleldi vihaselt,poolelfi kurvalt Thomast ja Kellyt.