Seitsmendal korrusel

Aurore oli mõne minuti eest puhketoast väljunud ning kõndis nüüd mööda seitsmendat korrust, lihtsalt sihitult. Oli õhtupoolik ning aknast paistis päikeseloojang. Aga kuna väljas oli jahe ning neiu oma jakki kaasa polnud võtnud, ei suvatsenud ta välja minna. Sellegi poolest seisatas ta hetkeks ühe akna juures ning vaatas sellest välja. Hea meelega oleks praegu õue läinud.. Huvitav, millega Liam tegeles? Äkki oleks pidanud poisi kaasa kutsuma? Ikkagi tema parim sõber. Ja tegelikult oligi üksinda igav lihtsalt koridoris passida..

OT: Summer.

Summer oli tegelikult tahtnud lõpetada kuuendal korrusel aga mingi loogikaga oli ta jõudnud seitsmendale. Muidugi oli ta jalgsi pikalt mööda treppe roninud, ning ei jaksanud enam eriti kiiresti jalutada. Selle asemel lonkis neiu aeglaselt mööda koridori, mõtetes üks poiss. Või siis kaks poissi. Noh, peamiselt kaks poissi. Summer mõtles, kas ta oleks pidanud kellegi siia kaasa kutsuma, mitte üksi tulema. Igav hakkas ja ta ei tahtnud läbi poolpimeda lossi üksi tagasi ka hakata kõmpima.

Aure oli vahepeal otsustanud akna avada. Kuid kuna seda akent polnud vist aastaid lahti tehtud, oli see raskendatud ning nõudis väikseid jõupingutusi. Lõpuks aken siiski avanes, tehes mingeid veidraid kriiksuvaid häälitsusi, mis koridoris kajasid. Vana aken oli. Aure kahtles, kas ta hiljem selle uuesti kinni ka saab, aga sellele ei pidanud ta praegu mõtlema. Aurore nõjatus aknalaua vastu, vaadates aknast välja. Väljas oli tuul, mis neiu juukseid halastamatult segamini ajas, nii et ta neid kinni pidi hoidma, kui hiljem välja ei tahtnud näha, nagu oleks tal bad hair day.

Summer võpatas kui mingi kohutav kriiksatus temani jõudis. Kõlas vägagi kohutavalt, eriti tema teada tühjast koridorist. Neiu tundis kerget tuult ja seadis oma sammud sinnapoole, märgates nüüd ka kuju akna juures. Summer astus lähemale, kuid siiski jäi neiu tavalisse jutukaugusesse. "Hei." sosistas ta vaikselt ja kummituslikult. Saab ka siis seda tüdrukut seal ehmatada. Kui see just pikkade juustega poiss polnud.

Kahjuks või õnneks Aure pikkade juustega poiss polnud, jah. Neiu pöördus kiiresti hääle suunas, kui seda kuulis. Nii kiiresti, et ta kogemata pea vastu lahtist akent ära lõi. "Aia," pomises neidis ning vaatas siis Summer'i poole. Tegelikult oli ta lootnud näha mõnda kummitust, sest see 'hei' oli kõlanud kummituslikult, onju. "Oh, hei," lausus Aure vastu ning korrastas oma juukseid, et need väga sassis välja ei näeks.

Summer polnud kummitus, veel vähemalt mitte. "Hei jah." lausus Summer ja vaatas ringi. Kas seal oli mingi sügavam põhjus miks keegi peaks viibima praegusel kellaajal seitsmenda korruse akna juures. Enamus olid ikka õues. "Kas sa krriksutasid siin?" küsi neidis. Muidu peab ta päris kummitusi otsima hakkama. Hakkab ghostbusteriks ehk.

Kuna Aurore ja Summer käivad ühes klassis, siis nad ilmselt tunnevad üksteist, eks? Aurore'ile torkas alles nüüd pähe, et Summeri vend oli ju olnud see nõme tüüp seal siseõues, kes teda pingi pärast tappa oli tahtnud. Neiu ilme muutus hetkega tõsisemaks, kui see talle meenus. Aga samas, Summer ju polnud süüdi, et tal selline vend oli. "Ma üritasin akent avada. Aga ilmselt need pole selleks mõeldud, sest see tekitas kohutavat heli," lausus Aurore, noogutades küsimuse peale. "Seda oli tõesti nii kaugele kosta?" mõtles neiu siis valjult ning lükkas akna veidi koomale, tekitades sellega uuesti kriiksuva hääle.

Summer polnud midagi oma venna sarnast ja ta püüdis seda ka kõigile alat teada anda, kui neid võrdlema hakati. ,,Ma arvan et seda oli kolmandale kuulda." muigas Summer ja talle tekkis kätele kananahk, see hääl oli peaaegu sama hull, kui küüntega mööda tahvlit tõmbamine. ,,Kas sa kavatsed seda veel teha?" päris neidis ja judises.

See hääl oli tõesti sama vastik kui küüntega tahvli kriipimisel tekkiv hääl. "Ei, aga ma tahan seda kinni panna," lausus Aurore nüüd pead raputades. Aken oli suur ning ausalt öeldes nägi see üsna vana välja, jättis mulje nagu võiks see iga hetk eest ära kukkuda. Vähemalt Aurore arvas nii. "Nii," pomises neiu kui lõpuks akna täitsa kinni sai. Parem oleks olnud, kui ta seda üldse lahti poleks teinud. Ta vaatas korraks siis Summer'i poole. Oli vist hea, et Aure eelarvamustega inimene polnud. Ei sildistanud Summer'it vähemalt tema venna sarnaselt tapjaks, võinii. Kuigi see fakt, et Jake tüdruku vend oli, oli veidi häiriv. Huvitav, kas Summer üldse teadis ka, mida tema vend vabal ajal koolis korraldas?

See aken nägi välja nagu ta kukuks kohe, kas siis sissepoole või väljapoole. "Allkorrusel on palju umbsem kui siin." lausus Summer. Eks vist sellepärast et Aurore oli suutnud selle kolaka lahti tõmmata. Ja kuna Sum proovis oma venda nii palju vältida kui ainult võimalik, siis teadis ta vaid seda, et Jake on kuskil siin koolimajas või ümbruses. "Sa oled Auroore, eks?" küsis Summer seda o tähte pikalt venitades.

"Siin oli ka, sellepärast ma selle akna lahti tegingi," lausus Aurore mõtlikult. Enam polnud umbne, järelikult oli akna avamisest ikkagi kasu. Nüüd oli aken igatahes jälle kinni ning Aure ei jää seekord akna eest ära kukkumises süüdi. Kui keegi kunagi peaks seda sama akent avada üritama, siis edu talle. "Jah, Aurore," noogutas Aure ja naeratas kergelt. Tema nime hääldades tegelikult pidigi o'd veidi venitama, nii et see sobis. "Ja sina oled Summer," mainis neiu. Ta oli selles päris kindel. Ta teadis ka seda, et Summer oli slytherinlane. Olgugi et mingi vaen nende kahe maja vahel oli ning tänu Jake'ile oli ka Aure sellest osa saanud, aga oma klassikaaslasega võis Aure ju ikka suhelda.

Summer siis jätab meelde, et isegi kui siin on lämbe, seda akent pole enam turvaline avada. Kukub veel eest ära ja Summer peab siis selgitama hakkama. "Jah, Summer." noogutas neidis. "Kuigi enamus vanemate klasside omadest tunnevad mind kui Jake'i väike õde." neiu naeris ja lausus vaikselt juurde. "Kes ei saa nii paljudelt korve." Kas Jake arvas, et ta ebaõnn tüdrukutega jääb märkamatuks? Vaevalt seda juhtub. Vähemalt on Summeril rohkem õnne, kui ta vennal.

Aurore noogutas aeglaselt. Jake oli vist seitsmendas klassis, kui ta ei eksinud. "Ma olen su vennaga kohtunud," lausus Aurore mitte eriti entusiastlikul toonil. Ega ei saagi eriti entusiastlikult ju kõlada, kui sa räägid kellestki, kes su väga vabalt ära oleks tappa võinud. Aurore kergitas kulme, kui kuulis, et Jake paljudelt tüdrukutelt korvi oli saanud. Vähemalt see oli hea. Aure ise oli selline sõbralik inimene, kes sai üldiselt kõigiga hästi läbi, aga oma kutti tal polnud. Ning ega neiu tegelikult selle üle kuigi õnnetu ka polnud.

Summer naeris Aurore hääletooni üle. "Kas ta sai sult korvi?" küsis neiu ja silmitses tüdruku nägu. Summer ei jaganud ju midagi tapmisest mis seal käis. Kui ta teada saaks, läheks peksaks Jake millalgi läbi. Ta saaks sellega hakkama, kui sooviks. Neiule tuli siis aga meelde, miks ta alguses oli üldse uitama tulnud. Et otsustada Jacobi ja Liami vahel. Kuna otsused tundusid rasked, oli neidis üksikusse kohta tulnud, ent ka siin kellegagi kokku põrganud.

"Ta rohkem nagu üritas mind tappa," lausus Aurore ning judistas ennast kergelt, kui ta uuesti sellele mõtles. Ta oleks üsna kindlalt ära surnud, kui Jake viimasel hetkel ümber poleks mõelnud. "Sectumsempra loits. Mul polnud võlukeppi, et isegi ennast kaitsta," lausus Aurore Neiu arvas, et Summer peaks teadma, mida tema vend teinud oli ning seepärast ta seda talle rääkis ka. Kui Aure üldse kedagi suuteline vihkama oli, siis oli see Jake. Kuigi ka tema vastu tundis ta pigem haletsust. "Ma ei tea, miks ta lõpuks ümber mõtles ning loitsu lausus, millega ma lõpuks haiglatiiba suutsin minna," lisas neiu nõutult. Aure nõjatus uuesti kergelt aknalaua vastu.

Summeril vajus suu lahti. "Jake üritas sind tappa?" küsis ta pärani silmadega. "Miks?!" küsis neiu ja pigistas taskus automaatselt võlukeppi. Seda oli küll raske uskuda, aga kui tal oli valida, kas usaldada gryffist klassikaaslast või Jake'i valis Summer iga kell Aurore. "Ma... löön... ta... maha..." lausus Summer aeglaselt. Ta mõtles, kus oli viimati Jake haledat nägu näinud. Miks ta pidi nende perekonda häbistama ja kedagi tapma? Summer arvas oma vennast niigi vähe, aga kedagi tapma minna?

"See on nii tobe," lausus Aurore, kui Summer põhjust küsis ning raputas pead. "Ma lihtsalt jäin talle ette ning mulle tundub, et ta ei suuda taluda seda, kui keegi talle vastu hakkab," lausus Aure. Ta oli alguses küll Jake'i peale maruvihane olnud, aga enam mitte nii väga. Ta oli ju siiski elus. "Ma arvan, et ta ei tahtnud mind teadlikult tappa. Sest ta ju lõpuks ikkagi lausus vastuloitsu," lisas neiu. "Pealegi sai kõik korda," lausus ta hetke pärast. Aurore oli sellest vahejuhtumist peale otsustanud Jake'i vältida, et midagi sellist enam kunagi ei juhtuks. Aga ta ei tahtnud, et Summer'il oma vennaga probleeme tuleks.

Summeril on niigi oma vennaga probleemid. Nüüd sai ta vähemalt hea põhjuse et ta läbi kolkida
 "Ma oletan, et ta ei vabandanud kunagi?" lausus neiu ja ohkas siis. "Ma vabamdan oma venna nimel, et ta on nii loll,  astutustundetu ja impulsiivne. Ta ilmselt kahetses seda, aga oli liiga uhke, et vabandama tulla." lausus Summer. Neidis lõi endale käega vastu otsaesist ja otsustas hiljem Jake'ga ilusa "viisaka" vestluse maha pidada. "Tõesti, vahel tundub nagu mina oleks see vanem laps." vangutas neidis pead.

Küsimuse peale raputas Aurore kergelt pead. Ta tegelikult ei oodanudki Jake'ilt mingit vabandust. "Ma olen püüdnud teda vältida, ma isegi ei ole andnud talle võimalust vabandamiseks," lausus neiu. Kuigi vaevalt oleks Jake seda teinud. "Aga aitäh," tänas neiu summer'it, kuigi tüdruk poleks pidanud oma venna eest vabandama. "Sa tundud küll palju täiskasvanulikum ja vastutustundlikum kui tema," mainis Aurore mõtlikult. Kui mõelda vaid, et Jake oli valmis Aurore'i tapma ainult sellepärast, et Aure talle oma pinki ei loovutanud, siis isegi nendest nooremad õpilased oleks Jake'iga võrreldes ilmselt täiskasvanulikumad tundunud.

"Nojah, Jake kasvas üles peamiselt koos meue naabrilastega mängides, kes olud meist mõlemast vähemalt kuus aastat nooremad. Mind ei huvitanud need mängud, aga teda küll. Niisiis võtsin mina "suurema lapse" kohustused üle." jutustas Summer, ise meenutades. Need olid olnud kohutavalt lapsikud mängud üheksaaastase Summeri jaoks, kes oli parajasti avastamas ema meigikotti. Neidis oli vahel küll aknast neid jälginud, aga mitte kunagi ühinenud. "Niiet Jake jäi lapsepõlve kinni." lõpetas Summer kahetsusega. "Ja mina kukkusin tema pärast katuselt alla." lisas neidis vaikselt lõppu.

Aurore noogutas mõtlikult. Aga sellegipoolest oleks Jake'il aeg suureks kasvada. "Ta lõpetab varsti kooli.. Oleks aeg suureks kasvada," ei jätnud Aurore ka mainimata. Kuulnud, mis Summer veel rääkis, ilmus Aure näole üllatunud ilme. "Sa kukkusid tema pärast katuselt alla? Kuidas?" küsis neiu. Esimese hoobiga arvas neidis, et Jake oli oma õe katuselt alla lükanud. Aga selle mõtte viskas ta kohe oma peast välja. Tähendab, Aure oleks seda poisist uskunud küll, kui Summer'i asemel oleks olnud keegi teine. Aga Jake ei teeks ju nii oma õele?

"See on keeruline." lausus Summer selgituseks. "Jake on ainuke, kes teab, mis tegelikult juhtus ja tema sellet ei räägi. Ma olin väike ja ei mäleta hästi." selgitas neidis ja kehitas õlgu. "Jake käest ma seda teada ei saa, ta viib alati teema mujale või lahkub." lausus neidis kurvalt. Ta olek lihtsalt teada tahtnud, kas Jake lükkas. Peale kõiki neid aastaid poleks Summer ilmselt isegi kuri ol ud. Teadmatus näris ta hinge rohkem kui miski muu. "Aga kõigi kahtluste kohast jah: Jake lükkas mu katuselt alla. Pooleldi kogemata." lausus Summer Aurorele otsa vaadates.

"Appi," pomises Aurore kergelt kulmu kortsutades. See oli kuidagi ebareaalne, et vend võiks oma õe lihtsalt katuselt alla lükata. Kui julm. Nüüd, kui nad vanemad olid, oleks Jake ju võinud kõik ära rääkida. Aga noh, Aure ei hakanud oma nina rohkem sellesse toppima. "Aga muidu, te saate omavahel hästi läbi?" uuris neiu. Nad olid ju siiski õde ja vend. Aure'l oli endast mitu aastat vanem õde, kes juhuslikult oli koolis õpetaja. Neiu küll ei kujutanud ette seda, et ta oma õega läbi ei saaks.

"Mitte eriti hästi. Ta küll ilmselt kaitseks mind, aga peamiselt on mul selleks vist ikkagi Liam ja Jacob." lausus Summer õlgu kehitades. "Ja mõlemad saavad sellega ka paremini hakkama." lisas neidis juurde. Nüüd oleks ta muidugi pidanud valima, aga kahjuks ei saanud ta seda otsust langetada.

Aura näole ilmus taas üllatunud ilme. "Liam?" kordas ta kergelt naeratades. Ta oli üsna kindel, et nad mõtlesid ühte ja sama Liam'it. Huvitav, miks Liam Aure'le kunagi Summer'ist rääkinud polnud? "Te olete sõbrad või..?" uuris Aure naeratades. Ta oligi uudishimulik inimene. Ahjaa, neiu oli mingit teist nime ka maininud. Jacob'it vist. "Jacob on keegi sinu majakaaslane, eks?" küsis Aure ka selle kohta. Ta polnud poisiga otseselt kunagi suhelnud, aga nägupidi teds ikka teadis.