Fun time with le cat

Jiji kõndis kenasti tänaval, tema armas väike kassike süles, juhuks kui ta peaks kuskile plehku pistma. Kuigi see vist tal plaanis ei olnud, kassipoes paistis unemaailmas olevat ning ta nägu oli igatahes vägagi rahulolev. Armas vaatepilt, peaks mainima. Aga kuna poiss oli juba pikemat aega selle karvakeraga ringi jalutanud ja ta jalad olid juba päris väsinud otsis ta esimese lähedal asuva pingi ning istus sellele. Uurimiseks kas seal ka kedagi teist asetseb tal aega ei olnud, või pigem viitsimist. Polnud eriti huvitav info. Kui ta asetsemine selle pingi peal kellelegi ette peaks jääma kuuleb varsti arvatavasti karjumist või midagi niiet muretsemiseks pole põhjust.

Poiss pööras pingil istuvale võõrale tähelepanu alles siis, kui too teda kõnetanud oli. "Ma ei näinud sind," vastas ta ausalt, kuid oma kassilt pilku tõstma ei vaevunud,"Ja ma pole just kõige viisakam inimene planeedil. Või siin linnas. Või siin pingil." True fact, eks ole. Aga teda ennast see nagu väga ei häirinud, elab üle oma üksinduses ja on õnnelik oma üksinduses.

Hoon pani kassi kenasti oma kõrvale pingile, ajas siis ennast raske ohkega püsti ning kummardas vestluskaaslase ees nii sügavalt kui sai, endal näol mänglemas õrn muie. "Vabandust, preili, kui solvasin teid oma kohutavalt ebaviisaka käitumisega. Ma luban ennast vaid teie jaoks parandada," lausus ta ning viskas pilgu neiule, esimest korda kusjuures. Tuleb ju teada kelle juures tal edaspidi tuleb viisakalt käituda, kuigi see ei juhtu niikuinii.

"Njah, polnud nagu väga tõetruuks mõeldudki," kehitas poiss õlgu ning istus oma endisele kohale. Kass jäi siiski ta kõrvale, sest pole tarvis looma nii palju väntsutada. Las magab oma rahulikku und, ta oli niigi päris palju ringi jooksnud. Jiji noogutas õrnalt, tore kui vastu võetud kuigi teda see siiski eriti ei huvitanud. Elab üle ka ilma vabandamata, I guess. Vähemalt senikaua kui keegi püstolitoruga kuklasse ei suru ja vabandada ei käsi, või midagi sellist.

Järelikult on tore, äkki elab oma täiskasvanuikka välja, eks ole. Njah, Hoon ei lasknud end sellest häirida. Ta haaras taskust oma telefoni algul küll vaid kella kontrollimiseks kuid seejärel otsustas igaks juhuks oma e-maili kontrollida, sest pingini ulatus arvatavasti mingi poe wifi, tore elu. Rämpspost on tore igatahes, eks ole. Vähemalt on midagigi teha..

Varsti oli ka telefon poisi taskusse tagasi libistatud ja ta vaatas õrnalt naeratades Miri, kes ei kavatsenud siiani silmi avada. Laisk elukas, peaks mainima. Pidevalt magab ja siis kui üleval on on ka unine ja koperdab kõige otsa. Aga ta oli armas ja seetõttu oli kõik korras ja happy lifeu. Vaikus hakkas juba kergelt häirivaks muutuma, aga Jihoon polnud just kõige jutukam tegelane niiet ta otsustas siiski vaikuses edasi istuda, isegi kui ta sellesse mingi aeg uppuma peaks.

Poiss turtsus hetkeks naerda. "Ja sa pole ikka veel midagi õppinud, huh? Ma ütlesin, et ma pole just eriti viisakas..." vastas ta õlgu kehitades enne kui lõpuks õige vastusega lagedale tuli. "Jihoon. Ehk oled siis vähe viisakam ja tutvustad ennast ka?" Eks on siis hetkel veidi viisakam, ta ju lubas. Kuigi ega ta seda väga ei mõelnud... Aga vähemalt on viisakas, eks ole.

Ji kehitas jällegi õlgu:"Lubasin, aga ega ma seda just väga tõsiselt ei mõelnud. Ma olen täna niigi üpris viisakas olnud," Ta näole ilmus muie. "Jah, arvatavasti tuleks. Aga kahjuks pole sellist iseloomu antud. Kui ma tõesti üritan võin ma vägagi viisakas olla... Aga nii pole üldse lõbus," lausus ta naeratades ning paitas õrnalt just ärkanud kassikest. Vestluskaaslase nime kuuldes noogutas ta õrnalt ning lootis, et see ta pähe püsima ka jääb kuigi arvatavasti on see ajust juba paari minutiga plehku pannud.

Mõne jaoks võib kenasti korralik ja viisakas olemine ka lõbus tunduda, though. Oleneb inimesest. Nii tore, et ei pidanud, on maailm värvikam ja elu ilus. Poiss näol oli siiani naeratus kui ta kassi oma sülle tõstis. "Ta nimi on Mir," vastas ta korraks tüdruku poole vaadates kuid jätkas siis nurruva kassi jälgimist. Siiani armas loomake, eks ole.

Jihoon paitas õrnalt looma ning noogutas. "Armas jah, sellepärast ta võetud saigi," vastas ta siiani säravalt naeratades. Kass oli see kes muidu tundetu poisi näole naeratuse tõi, sügav kiindumus, mis teha. Arvatavasti polegi vaja midagi väga teha, vahel on tore teda naeratamas ka näha, eks ole.