Trofee toas 2

Isis juhtus mingi hetk taas kolmandale korrusele koperdama. Tüdruk oli just köögist tulnud. Kõht oli tühjaks jäänud ja õhtusöök oli juba ära olnud. Saiapuru rada tähistas kohti kust Isis läbi oli läinud joostes esimeselt korruselt köögist üles treppist ning seejärel veel pikki kolmanda korruse koridori ning kadus enne trofee tuba, kuna seal oli Isis'el see pudisev sai otsa saanud. Nüüd oli tüdruk juba mõnda aega trofee toas olnud ja tegeles parasjagu mingi medali vaatamisega.

OT: Jack.

Jack ilmus ka mingil hetkel trofee tuppa. Ilmselt oli tahtnud oma nime kuskil seina peal imetleda, vms. Kui tema nime üldse leidus seal toas. Kui ei leidunud, siis oli tal igatahes üsna vähe aega mingi saavutusega lagedale tulla. Isis't Jack ei märganud. Nägi ainult, et mingi tšikk seal toas mingi medali ees seisis.

Jack'i nimi peaks olema seal prefektide ja koolivanemate nimekirjas, kui ta seda sealt otsida viitsib. Ega Nigra ka Jack'i kohe ei märganud, see medal osutus päris huvitavaks, kuigi see, mis selle peal oli läks tüdrukul meelest ära kohe kui ta sellelt pilgu tõstis ja Jack'i nägi. "Hei!" hüüatas Isis õnnelikult. Õnnelik oli ta selle pärast, et jälle mingi majakaaslasega kokku ei sattunud, nendega oli vahepeal liiga palju tegemist tulnud, ja Jack'i polnud ta ka vist ammu näinud.

Mingis nimekirjas olemine Jack'i ikka eriti ei huvita ju. Omanimelist medalit või karikat oleks vaja olnud. "Tervitus," lausus poiss, kui Isis't nägi. Isis tundus õnnelik. No tore, eks.

Selleks tuleb pingutada, vot. Karikaid ja medaleid niisama Jack olemise eest veel ei jagata, kahjuks. "Mis sa siin teed?" küsis Nigra hetke pärast. Jack ja trofee tuba, kas talle ainult tundus, või ei läinud need kaks asja päris hästi kokku.

Kahju, eks. Võib-olla ei läinudki Jack ja trofee tuba hästi kokku, aga keda see huvitas? Küsimuse peale kehitas poiss õlgu. "Ma pole siin mitu aastat käinud, mõtlesin, et äkki on siia vahepeal midagi huvitavat ilmunud," lausus Jack. Nagu näha, peab ta pettuma. Midaiganes. "Mida sa ise siin teed?" no küsis vastu.

Kedagi ilmselt huvitas. "Ja kas siis on?" uuris Isis. Tema ju ei teadnud mida Jack huvitavate asjade all silmas pidas. Enda täismõõdus kuju? Nii ego ei ole isegi Jack. Vist. Küsimuse peale kehitas Isis õlgu. Midagi ei teinud ju tegelikult.

Nii ego ei ole isegi Jack? Õigus. Vist. Mingi kolmemõõtmeline maalitud portree oleks ka kuju asendada suutnud. "Ei," vastas Jack lihtsalt. Midagi teda huvitavat seal polnud, jah.

Ei noo.. Kuule sellele egol tõotab kunagi, kui see juhtuma peaks, ikka väga kõrge kukkumine tulla. "Selge." noogutas Isis kergelt.

Seda ei juhtu. Mul on piisavalt kõrge enesehinnang, et selles kindel olla. "Sul on paha tuju?" küsis Jack, möödaminnes. Andku nüüd hea ülevaade oma hetkemeeleolust.

Egoist. "Ma ei tea." kehitas Isis õlgu. Kust tema selliseid suuri maailma asju teadma peab. Väike ja loll nagu ta on.

"Kui ma sind segan, siis ütle seda ja ma lahkun," lausus Jack. Ei taha mingi halva meeleolu rikkuja olla, eks. Maailma asi tõesti. Tase.

"Oled sa mind kunagi seganud?" kergitas Isis kulme. Meelde küll nagu ei tulnud. See polnud eriti muutunud ka. Tase jah.

"Kunagi on ikka esimene kord," kehitas Jack õlgu. Keegi tark inimene oli kuskil sellise targa lause välja mõelnud.

Isis kehitas õlgu. Vahet polnud, parasjagu see esimene kord olla ei tõotanud, aga mine tea ka, eks. Tüdruk liikus vaikselt sinna karikate poole, eks. Ühes oli kusjuures mingi väga vana olemisega tühi võiõlle pudel. Tekkis küsimus, kes tarvilikus toas joomas käib. No jah.

Kes trofee toas joomas käib? Huvitav, sinna polnud Jack veel jõudnudki jooma. Aga päris hea mõte. "Sinu oma?" küsis Jack, kui tema pilk mingil vanal pudelil peatus. No kes teab, kui kaua Isis seal trofee toas oli olnud, eks.

Vaene väike Jack. Seda viga peab kohe parandama, onju. Ainult õpsidele võib seal juues vahele jääda jällegi. "Ei." raputas Isis pead. Tema trofee toas joomas ei käinud. Sõi ainult saia, ja see sai ka enne tuba otsa ju.

Jack on Jack. Ei ole vaene ja ei ole väike ka, kui nii võtta. Viga võiks parandada, aga Isis'est niikuinii mingit joojat praegu ei oleks, eks? Õpetajatele võis tegelt igal pool vahele jääda ju. Jack noogutas vastuse peale, muud ei osanud teha.

No sega jah. Ilmselt mitte. Talle kuluks mõned kained päevad ka ära. Ise alaealine, aga tänu onu Jack'ile on ta vähemalt kolveerandi kooliajast kuskil maani täis olnud, või siis niisama veidi viskit sebinud ja sellega üksi pidu pannud. Võis, aga millegi pärast polnud keegi vist veel jäänud. Vedas vist. Ju siis ka polnud vaja teha. Isis jäi vaatama seda lendluudpalli karikat mida ta suht tihti trofee toas uurimas käis.

Jack'i süü, eks. Tegi lapsest alkohooliku. Mainigu seda Jack'ile ja ma ei tea, mida ta teeks. "Sellel aastal võidab Slytherin sellise," mainis Jack, taaskord nagu muuseas, karikale osutades.

Muidugi, kelle süü siis veel? Ahjaa. Al'i süü. Tema tegi ju enesetappu katse, ja raisk, jäi ikka ellu. Küll kunagi jõuab mainida. Isis pöördus tagasi Jack'i poole, kulmud kõrgustesse küündimas, kuigi tegelikult ta ei olnud nii üllatunud, kui välja paista lasi. Jack oli vist ennem ka midagi sellist kunagi öelnud, ja noh, ega Jack'ilt polekski midagi muud ootata olnud. "Nii kindel kohe?"

Jah, mida muud sa ikka Jack'ilt ootad, eks. "Jah," lausus Jack lihtsalt, lühidalt noogutades. Mida muud ta vastata sai. Oligi nii kindel.

"Midaiganes." raputas Isis lihtsalt pead. Polnud mõtet Jack'iga vaielda. Kas jääb alla ja ei saavuta midagi, või jääb tänu Jack'i mõnikord välja löövale viisakusele peale, aga poisi arvamust ikka ei muuda.

"Sa ei usu?" järeldas Jack sellest. Jah, mõnikord lõi viisakus välja, eks. Aga poiss kavatses ikkagi endale kindlaks jääda, vms.

"Miks peaks?" küsis Isis selle peale. Kust see Jack nii hästi teab, kes võidab lendluudpalli karika? Mingiks ennustajaks hakkas? No jah, las jääb siis, onju. Jack ikkagi. Isis üritab ka endale kindlaks jääda.