Move along.

"Muidugi ei tahaks," lausus Chanelle, täielikult nõustudes. "Lihtsalt, et sa teaks, ma ei lase kellelgi ennast alahinnata," lisas Chanel, Jack'ile teadmiseks. Sest muidu saab tüdruk kurjaks.

Kuri Chanel? Raske ette kujutada. Tahaks näha. Aga ei riski sellega. Kuigi võiks ju. "Sa ei lase mul ennast alahinnata," noogutas Jack. "Ma ei kavatsenud seda tehagi," lausus poiss lihtsalt.

"Kas sa käitudki kõigiga nii?" uuris Chanel, jäädes Jack'i vastusega rahule. Jack polnud teda õnneks veel närvi ajanud, seega suutis tüdruk üllatavalt pikalt seda vestlust pidada.

"Kuidas nii?" küsis Jack. Ei saanud aru, et ta oleks kuidagi eriliselt käitunud, vms. "Ei tead, sa oled erand," lausus ta irooniliselt. Tegelt vahet polnud eriti.

Chanelle eiras esimest küsimust. Ta ei osanud seletada. Ja ta ei teadnud, mis Jack'ile tavaliselt kombeks oli janii. "Seda ma arvasingi. Järelikult mul on see au," lausus Chanelle naeratades. Tüdruk istus õpetaja laua peale, Jack'i tooli kõrvale. Ta oli kaua seisnud lihtsalt.

Jah, kindlasti oli ta mingi erand. Jack jälgis Chanel'it, kui ta laua peale istus. Kaua seisnud? Kindlasti. Ei, tegelt raudselt lihtsalt provotseeris Jack'i. Lively'l on pikad jalad, kõik teavad seda, eks. Jack teab ka, nüüd.

Oli küll kaua seisnud. Jack ju istus terve selle aja, mitte ei seisnud kontsade peal. Tema ei teadnud midagi. Provotseeris ta ja Jack'i. See polnud eemsärk, aga tegelikult andsid sa hea mõtte. Kui Jack seda nüüd teada sai, siis järelikult vahtis ta Chanel'i jalgu? Hea mees.

Naised pididki kontsade peal seisma, polnud Jack'i süü, et ta mees oli. Vms. See lause tuli kahtlane, ma tean. Ta oli rahul, et ta mees oli. Hea mees. Mis ta teha sai, kui Chanel tema kõrval laua peal istus. Järelikult olid jalad nägemisulatuses, vms. Anname selle talle andeks.

Ah et kohe pidid kontsade peal seisma? Jah, see oli Chanel'i süü, et tema jalad Jack'ile ette jäid, eksole. Ja Jack kohe pidi neid vahtima. Samas ei teinud Chanelle sellest suurt numbrit ning istus edasi, ennast seal laua peal hästi tundes.

Jah, see oli Chanel'i süü. Kui ta oleks näiteks teisel pool lauda seisnud, siis poleks jalgu näha olnud. Loogiline, eks. Ja Jack'il poleks olnud, mida vahtida. Samas, ega Jack neid lõpmatuseni ka ei saanud vaadata. Mingil hetkel viis ta oma pilgu mujale, eks.

"Sai isu täis?" pomises Chanelle küsivalt, kuigi see polnud Jack'ile mõeldud. Samas nad olid toas ikkagi kahekesi, võimalik, et poiss ikkagi kuulis seda. Ega mingit vastust Chanel ikkagi ei oodanud. "Sa jäid vaikseks," mainis neidis hoopis muigega. Teadagi, mis poisil kõnevõime võtnud olid. Okei, ärme neid jalgu üle ka tähtsusta nüüd. Kõigil naistel olid jalad. Meestel ka, pealekauba.

Jack kuulis siiski seda esimest küsimust. Aga ei teinud sellest välja. Ei olnud vaja vastata. "Ma, jah," lausus Jack noogutades, saamata aru, millega ta nõustus. "Ei, ma pole vaikne. Jäin mõttesse," lisas poiss midagi ebaolulist. Samahästi oli Chanelle ise ka vait jäänud.

"Millest sa mõtlesid?" uuris Chanelle, mitte eriti asjasse süvenedes. Ju olid poisil omad mõtted. "Sa ei arva, et mind võib solvata see, kui sa minuga rääkides kellestki teisest või millestki muust mõtled?" küsis ta, oma tavapärase veidi kavala muige saatel.

Esimesele küsimusele Jack kohe ei vastanud. Keda ikka huvitas. "Ma ei arva nii," lausus Jack teise küsimuse peale. Milline tšikk ikka sellise asja peale solvuks? "Aga sulle teadmiseks, sinust mõtlesin," lisas poiss hetke pärast. Chanel ei teadnud ju, kas ta räägib tõtt või mitte. Midaiganes.

"Sa ei arva nii?" kordas Chanelle. Noh, selles oli poisil õigus. Chanelle polnud kergelt solvuja. Ta solvus üldse harva. "Sa oled veider, Adams," raputas neidis naerdes pead ning tõusis laualt püsti.

Jah, Jack ei arvanud nii. Ja loomulikult oli tal õigus. "Veider, mis mõttes?" küsis poiss, jälgides samal ajal, kuidas Chanelle püsti tõusis, vms. Mingi hea põhjus võiks olla.

Chanelle pidi hetke mõtlema, et oma mõtteid õigete sõnadega väljendada. "Sinu käitumise järgi ma peaaegu et arvan, et sa flirdid minuga," lausus Chanelle muige saatel. Kindlasti nüüd pani midagi väga mööda. Aga mis teha, selline mulje oli.

Vähemalt ütles Chanel otse välja, mis ta arvas, vms. Huvitav igatahes. "Sinu kohta võiks sama öelda," arvas Jack siis.

"Aga samas, ilmselt sa oledki selline või siis sain ma valesti aru," oletas Chanelle. Noh, kõik oli võimalik. Ja Jack kindlasti raiskab ainult oma aega.

"Jah, ilmselt ma olengi selline," arvas Jack. Kõik oli võimalik. Ei raiska oma aega.

Chanelle noogutas ning hakkas klassis ringi kõndima. "Seega ma ei võta sind ega sinu sõnu tõsiselt," lausus tüdruk naeratuse saatel ning peatus laua ees. Jack ei näe jalgu nüüd, lihtsalt mainin.

"Miks?" küsis Jack ning tõusis ka lõpuks oma toolilt püsti. Ei näinud jalgu, eks. Poiss kõndis teisele poole lauda, sinna kus Chanel oli, vms. Taaskord ootab head seletust.

Head seletust ei pruugi tulla. Ära väga oota. Chanelle kehitas kergelt õlgu. Raske oli vastata sellele. Jack ei pingutanud piisavalt, et Chanel teda suudaks tõsiselt võtta, midagi sellist. "Tead, siin meie vestlus lõpeb," arvas Chanelle. "Ma pean minema," lisas ta, muud polnud Jack'il vaja teada. "Näeme," lisas ta naeratades ning astus ukse poole.