I have a strange fear of spoons

Sellisel kellaajal veel magama ei minda, vist. "Nii minulik, onju," muigas Chanelle. Võõrastega polnud ta üldse selline tore väike rõõmus laps nagu Liam'iga näiteks.

Miks? Kell ju kümme läbi? Liam noogutas naeratades ''On jah.'' Nii armas, Liam peaks olema siis nii uhke enda üle!

Aa, alles oli üheksa läbi. Okei, võibolla mõned läksid magama ka. Seda enam pidi Chanelle kindlasti magamistoas küpsistega krõbistama. Ajab isu peale ja.. Chanelle muigas Liam'i vastuse peale. Liam pidigi uhke olema.

Aeg tiksub? Ma ei usu, et mõned Ravenclaw'lased ka magavad tegelikult, aga Liam läheb küll magama. Jaaa see krõbistamine oleks mugav.

Jah, aeg tiksus. Ja lendas. See krõbin käiks mõnusasti närvidele ja mõnele tekitaks küpsise isu ka peale. Armas, onju.

Aga siis jagadki enda küpsiseid ju! Sharing is caring.

Aga siis ei jää Chanelle'ile endale. Mitte et ta ise väga oleks enam tahtnudki neid. Kõht oli juba täis. Pigem sõi juba igavusest, vms. Peale kella kuute ei tohtinud ju tegelikult enam süüa ka. Järelikult jäävadki need küpsised puhketoa lauale vedelema ja uut omanikku ootama.

Ma söön õuna praegu nii, et ära siin õpeta, eks ole. Nad jõudsid vist kohale? Liam vaatas koridoris ringi.

Olgu, suu kinni ja lukku jms. Jah, jõudsid lõpuks kohale. "Nojah, ma lähen nüüd sinna poole," osutas Chanelle Gryffindor'i puhketoa poole. "Head ööd sulle," lausus neidis.

''Head ööd õeke.'' muigas Liam rõõmsalt ja võttis Danny kätte ning suunas ennast enda puhketoa poole.

Chanelle naeratas, lehvitas Liam'ile veel ning suundus oma puhketuppa viiva ava poole. Natukese aja pärast lausus ta parooli ning läkski tuppa. Koos küpsistega.

Liam lausus samuti parooli ja avas ukse ''Jou rahvas, mis toimps? Aaa, sorri, et ma sind üles äratasin.'' ütles Liam rõõmsalt enda majakaaslastele. Jah, ega Ravenclaw'lased alati nii intelligentsed ja targad ei olnud, eks ole.