Vestibüülis

Äkki Isis ütles, et ta läheb kuhugi mujale ja nii ta naeratas tüdrukule ning ütles: "Tsauki, hiljem ehk näeb!"

"No, näiteks.. Kust sa pärit oled ning kui vana sa oled?" jätkas Emma poisiga juttu. "Kellegil on vist paha tuju.." mõtles tüdruk endamisi, muigas ning jäi vastust ootama, põlv samal ajal liikus muusikarütmis.

"Pärit Inglismaalt, vanus seitseteist," lausus Jack, muud juurde lisamata. "Sinu kord," lausus ta pilku bändil hoides ning lootes, et tüdruk räägib endast veidi rohkem.

Isis'el oli tõsiselt igav, aga ta ei kavatsenud tagasi Emma ja Jack'i juurde minna kuna oletas, et nad veel räägivad ja ta on üe liigne. Tüdruk tõusis hoopis toolilt ja liitus tantsivate õpilastega.

"Ma olen viisteist ning pärit pisikesest Londoni äärsest külast. Sa oled ka siin uus? Ma alustasin alles sel aastal siin koolis esimeses klassis, sest mul oli mitu aastat probleeme tervisega ja ma olin üpriski emotsionaalselt ebastabiilne ja seetõttu alles nüüd jõudsin siia.. " sõnas tüdruk, viimase sõna järel ta ohkas kergelt. Ta ei tea miks ta seda ühele võõrale rääkis, aga see lipsas lihtsalt ta huulte vahelt välja.

"Selge," oli kõik, mis poiss ütles. Ta ei hakanud pärima, mis tüdrukul viga oli, kuigi see isegi huvitas teda pisut. Ta ei olnud aru saanud, kas tüdruk teadis, et Jack oli Slytherinist või mitte. Kuigi järele mõeldes see isegi ei huvitanud teda. Siiski imestas ta pisut, et Emma seda kõike talle rääkinud oli.

Albus koperdas tantsu hoos ta käis Isis'e ette käntsa selg vastu kivi põrandat vahtis ta ülatunult lakke umbes pool minutit enne kui avastas, et võiks ennast püsti ajada mida ta ka tegi. Poiss oli pea kergelt ära löönud ja tuikus üsti tõustes kergelt ,mõeldes kas peaks haigla tiiba minema? Milline tobe mõtte! pahandas ta endaga lootes et keegi kukkumist märganud polnud mis ilmselt võimatu oli.

Jack puhkes hetkega naerma, kui poiss, keda ta ennist Isis'e seltskonnas oli märganud, kõigi ees pikali käis. Ta ei saanud sinna pidagi parata, et see naljakas oli. Ning ta ei üritanudki naeru tagasi hoida.

Isis ei teinud Jack'ist väljagi ja tõstis venna käe igaks juhuks oma õlgadele teda lähima diivani poole suunates. Ta ei saanud seda Jack'ile ette heita et ta naeris aga Al oli ikkagi tema vend ta pidi aitama.

Kuna Emmal on see väiksena juba küljes olnud, et kui keegi kukub, hakkab ta naerma, hakkas ta ka ennem naerma. Ta nägi silmanurgast, kuidas Albus lihtsalt keset põrandat kukkus. See, kuidas ta kukkus, oli naljakas. Tundub, et ka Jackile pakkus see nalja.
Kuna Jack polnud kõige jutukam vestlusekaaslane, ei osanud Emma hetkel midagi sõnada ja kuulas lava ees bändi edasi, mõeldes, et ehk otsustab poiss ise midagi rääkida või küsida.

"Ma saan hakkama!" teatas Albus väärikalt käe õe õlgatelt ära võtte. Kui poiss seda teinud oli lõi ta uuesti tuikuma ning kui diivan piisavalt lähedal poleks olnud oleks ta ilmselt jälle ninali käinud. Kui poissil lõpuks õnnestus ennast istuli ajada saatis ta vihase ja põletava pilgu nii Jack'ile kui ka Emma'le kes naersid.

Jack jälgis, kuidas Isis oma venda aitama läks ning üsna pea rahunes ta maha, kuna polnud enam, kelle üle naerda. Ka Jack viis oma pilgu uuesti lavale. Hetke pärast lausus ta: "Ma vist lähen võtan midagi söödavat." Ta oli juba sammu lähima snäkilaua poole teinud, kui talle tuli pähe teine idee. "Tegelikult saab ka teistmoodi," lausus ta, taas oma võlukeppi välja võttes. Kutseloitsu kasutades lendas varsti tema juurde kausitäis pähkleid. Jacki ees peatudes lendasid küll osad pähklid maha, kuid siiski oli neid veel üle poole alles. Võlukeppi taskusse pistes sirutas Jack kausi Emma poole. "Soovid?" küsis ta siis, samal ajal üht pähklit suhu pistes. Ta lihtsalt ei saanud jätta eputamata.

"Rahune maha!" ütles Isis venna juurde minnes ja ta kõrvale istudes. "Nad kõigest naeravad. Selles pole midagi halba." ütles Isis ja võttis venna võlukeppi igaks juhuks talt ära, mine tea mis mõtte tal pähe võib tulla. Isis vaatas nüüd Al'ile otsa poissi pea oli kudagi imeli "Kuule... Sa oled vist pea ära löönud!" ütles ta ärevalt poisi tumetatest juustest tuleva erk punase vere joa kinni püüdes.
"Ä..."püüdis Isis midagi öelda aga see ei õnnestunud ning ta püüdis vere jooksu võlukeppiga peatada enne kui Al haiglatiiba viia.

Emma oli veidi imestunud, kui vastas siis: "Ei, aitäh pakkumast, aga mulle ei maitse pählid," ning naeratas poisile. Ta vaatas hetke vestibüülis ringi ja kuna ta kedagi ei näinud, kellega rääkida, sõnas ta Jackile: "Ma liigun ära puhketuppa, tuled ka?"

Kui Al aru sai mis toimub tema peaga kargas ta lihtsalt püsti ja kõndis ergelt tuikudes minema.

"Gryffindor'i puhketuppa?" küsis ta muige saatel, järjekordset pähklit võttes.

"E, jah, kuhu siis veel?" vastas Emma poisile ning jäi tema vastust ootama.

"Tänan nii lahkesti mind kutsumast, aga ma arvan, et kui ma puhketuppa tahan minna, siis lähen ma alla vangikoobastesse," ütles poiss lihtsalt, irve saatel.

Emma juba alguses kahtlustas, et poiss ei rääkinud ennem päris tõtt, sellepärast ehk ka Isis ennem oli muianud ja imelikult mind vaadanud. "Ma arvasingi, et sa tegelikkult pole Gryffindoris," lausus ta poisile kavala muigega, "aga mina igatahes hetkel liigun. Ma olen üpriski väsinud, tahaks veidi magada. Ehk millalgi jälle kohtub, head aega!"

"Nägudeni," vastas poiss. Mõne hetke kuulas poiss veel kontserti, süües pähkelid. Kuid üsna varsti võttis ka tema suuna puhketoa pool.e.

Rebecca oli pea terve õhtu tantsinud. Lõpuks neiu väsis ning pikemalt mõtlemata otsustas ta puhketuppa minna.

(Kõvasti peale südaööd lõpetas bänd lõpuks mängimise. Nad tänasid publikut ning valjude hõisete saatel lahkusid nad lavalt. Ka peolised hakkasid lõpuks laiali minema ning kui vestibüül oli tühi, ilmusid sinna taas majahaldjad, kes paiga tagasi endiseks muutsid.)

Jack astus välisuksest vestibüüli. Ta oli üsna pahas tujus. Viitsimata ennast puhketuppa vedada istus poiss ühele pingile vestibüülis. Ta kaalus hetke kööki minemist, et endale mõni pudel sebida, kuid jõudis lõpuks otsusele, et hetkel ei viitsinud ta kuhugi liikuda. Jäädes pingile lebotama, tundis Jack väsimust. Et mitte magama jääda, otsis Jack endale tegevust, aeg-ajalt hajameelselt oma jaki lukku näppides.

Rebecca oli just teel tammepuust uste juurde, kui tema pilku köitis üks ühel pingil istuv noormees. Too paistis kuidagi ära vajunud olevat, äkki oli tal midagi viga? Nüüd otsustas Rebecca välja minemise asemel hoopis poisi juurde minna. Ta võttis poolel teel suuna pingi poole ning hetke pärast jõudis ta poisini. "Hei, kõik kombes?" küsis Becca vaikselt, et mitte poissi ehmatada.

Jack tõstis pea, jäädes silmitsema tüdrukut, kes tema ees seisis. Siis vaatas ta korra paremale, siis vasakule ning veendudes, et tüdruk oli tõesti teda kõnetanud, vastas: "Kombes." Tühja pilguga vahtis Jack tüdrukut, oodates, mida too edasi kavatses teha.

Becca noogutas hetkeks. "Mis sa vaatad?" küsis ta siis naeratades ning võttis küsimata poisi kõrval istet. "Mina olen Rebecca," lausus Becca. "Sina oled..Jack? Slytherin'i õpilane, koolivanem," lausus Rebecca teadlikult. Ta oli poissi varem kooli peal näinud.