Vestibüülis

"Mina olen Jack," lausus Jack noogutades. Siis heitis ta pilgu oma riietele, mis olid läbimärjad ning milles poisil ka veidi külm oli. "Tead. Ma vist lähen puhketuppa," lausus poiss. Uimasus oli tema üle võimust võtmas, kuid ta ei tahtnud Rebecca ees kokku kukkuda. Ta polnud Isis'e sünnipäevast saati kordagi maganud, ilmselt oli oma osa ka väsimusel. "Ehk kunagi näeme," lausus Jack end püsti ajades. Olles äärepealt tasakaalu kaotanud, võttis Jack korraks tüdrukust kinni, et mitte pikali käia. Siis lehvitas ta veel Rebecca'le ning kadus vangikoobastesse viivast trepist alla.

Rebecca noogutas ning lehvitas Jack'ile hüvastijätuks. Mõnda aega istus ta veel pingil, jälgides õpilasi, kes vestibüülis ring kõndisid. Lõpuks tõusis ka tüdruk ning suundus tammepuust uste poole.