Aknalaual istumas

Karl kõndis rahulikult koridoris. Ta mõtles et peaks puhkama. Ta silmas aknalauda ja istus, kuid siis millegipärast muutus ta väga kurvaks. Ta igatses oma vanemaid, kes olid surnud,õde kes oli koolist lahkunud ja oma vanu Durmstrangi sõpru, kellest ta kuu aega tagasi lahkus, et õppima tulla Sigatüükasse. Tal oli esimest korda elus peale vanemate surma pisarad silmis.

OT: Oletan ei võib liituda?

Šireen ja Isabella sammusid käsikäes mööda koridori, mis oli tõsiselt suur saavutus arvestades seda, et viimati olid nad kakelnud, ja nii et vähe pole. Ka Wendy olid nad endaga kampa võtnud. "Kes see on?" nõudis Sireen vaevumata oma häält tasandamata Isabella'l osutades sõrmega võõra poisi poole. Ärge pahandage, meil polegi kombeid.

Karl nägi, et tema poole osutati, kuid ta ei kuulnud mida tüdruk ütles. Ta küsis tundmatult tüdrukult ’’Mida sa ütlesid?’’.

"Ma küsisin kes sa oled." lausus Sireen ükskõikselt. Wedny oli üpris eemaloleva näoga, kuna uus sõber ei tundnud tõesti viisakust. Bella ilme sarnanes Wednesday omale ning mõlemad olid vait. Küll too poiss ise Sireeniga hakkama saab. Tüdruk oli ju nii väike. Isegi viienda klassi oma kohta tõsiselt väike.

Karl vastas ’’Ma olen kuu aja eest tulnud õpilane’’. Ta sirutas käe välja ja tutvustas ennas ’’Mina olen Karl Drening’’ ja, siis küsis ’’Kes sina oled?’’-

Kui poiss käe välja sirutas oli Sireen vägagi seda nägu, et kätt ta vastu ei võtta, kuid Bella näpistas teda õlast, ja mitte õrnalt. "Ai." sisistas tüdruk ning võttis poisi käe vastu. "Nipitiri." lausus ta oma nimeks. "Põmmpea." pomises Bella. "Ta on Šireena Lilý Samaláý." lisas ta siis poisile.

Karl küsis ’’Mis majas sa oled?’’

"Slytherin." vastas Sireen nüüd uhkelt. "Sa?" küsis ta siis vastu. Bella vabastas Sireeni õla oma haardest ning nõjatus Wedny kõrvale vastu seina olles jätkuvalt uue sõbra käevangus, nii nagu nad tulnud olid, ainult, et nüüd polnud Lily nendega ühes.

Karl vastas ’’Kahjuks sattusin Ravenclawi’’

"Kahju." lausus Lily. "Lähme edasi?" küsis ta siis Wendy ja Isabella poole pöördudes. Mõlemad tüdrukud kortsutasid korraga kulmu. "Mine kui tahad." lausus Wendy. Tema nii kiiresti lahkuda ei kavatsenud. "Mis sa teed siin üksi?" uuris Bella Karl'ilt.

Karl vastas ’’Ma teen kõike üksi’’ ja lisas ’’Kurvastan, sest vanemad on surnud,õde koolist lahkunud ja sõpru nagu ma enne mainisin pole’’.

"Miks nad surnud on?" uuris Bella. "Sa ei pea vastama kui ei taha." lisas Wedny Isabella eest. Mingi hetk sadas vägagi dramaatiliselt koridori Albifiino. "Vutt ma vihkan loomi." pomises poiss maha istudes ja surudes kinni kolme pikka verist kriipsu jalal. Teisi ta ei märganud.

Karl vastas kohe ’’Voldemorti käsilased’’ ja lisas ’’Mu vanemad olid head inimesed kes spioneerisid Voldemorti imbudes tema vägedesse, kuid siis...’’

"Said surma." lausus Sireen kes ikka veel lahkunud polnud. "Jesver mis sinuga juhtus?" nõudis ta siis Alb'ilt. "Mh?" pomises poiss edasi maas istudes. Ega tal väga muud üle ei jäänud. "Hey." lausus ta siis ebamääraselt teistele. Majakaaslased ikkagi. "Kes sa oled?" küsis ta siis võõralt poisilt. Polnud ennem näinud, mis teha.

Karl vastas külmalt ’’Kuu aja eest saaabunud õpilane’’.

"Võid oma jäisuse endale hoida." nähvas Orav, ega see tal kahesilma vahele ei jäänud, ja enda arust oli ta püüdnud sõbralik olla. Nii sõbralik kui lõhki kistud jalaga olla saab. "Keegi aitata ei tahaks?" küsis ta siis tüdrukute poole vaatates. "Ise ei oska või?" küsis Sireen seepeale poisile lähemale astudes, ning võlukeppiga kergelt viibates. Haavadele ilmus punakas nahk, kuid see ei olnud kindlasti veel korras. "Mine haiglatiiba." soovitas tüdruk tagasi Wedny ja Bella juurde minnes.

Karl ütles ’’Tule siia ma võin su ise korda teha’’.

"Hilja juba." arvas Orav, jah tema arust oli jalg nüüd enam vähem korras. Kannatab haiglatiivani minna küll.

Karl vastas talle ’’Enda valik’’

"Jah enda valik." nõusuts Alb ennast ettevaatlikult püsti ajades. "Oot ma aitan sind." lausus Isabella äkitselt kui poiss haigele jalale toetudes tuikuma lõi. Bella kiirustas Orav'a juurde kes tuge otsides käe tüdrukule ümber õlgade pani. Hetke pärast lonkas Alb Celat'ile toetudes haiglatiiva poole, ja koridorist kadunud nad olidki.

Karl vaatas neile järele ja sõnas ’’Kadunud mis kadunud keegi ei taha minuga olla ta tõstis minejatelt pilgu ja mõtles edasi oma vanematest,õest ja sõpradest’’.

"Kui sa selline mase hunnik oled siis pole ka ime." lausus Sireen kes oli poisi sõnu vist veidi valesti mõistnud.

Karl tõstis hajameelseslt vanematelt pildilt pilgu ja küsis ’’Kas sina ei läinudki nendega kaasa?’’

"Kellega?" ei saanud Sireen nüüd aru.

Karl vastas ’’Bellaga’’.