Ikka koridor

"Kui suur on piisavalt suur?" uuris Isis. Ei tegelt ta ei üritanud Jack'ile närvidele käia, eks ole. Aga nii võis tunduda.

"Sulle väga meeldib mulle närvidele käia?" naudib tüdruk seda? Selline mulje Jack'ile jäi. Ei kavatsenud vastata, seega.

"Ma ei käi sulle närvidele!" teatas Nigra. No mis Jack'il viga on? Peab kogu aeg ta käitumisest midagi halba järeldama?

"Käid küll," Jack teadis paremini öelda, mis talle närvidele käis ja mis mitte. Vähemalt poiss oli selles kindel. "Su küsimused tüütavad mind," kehitas Jack õlgu.

"No vabantust siis." lausus Isis pahuralt. Ei tegelt ka ta oli koera suurust teada tahtnud. Oleks võinud Jack'i koera mängides Slyth'ide puhketuppa sisse saada või midagi. Aga tundus, et sellest ei tule midagi välja, nagu ka Alexa arvanud oli.

"Ära vabanda," lausus Jack kohe, kui Isis oma vabandusega lagedale oli tulnud. No polnud vaja.

Ega midagi muud Isis oodanud ei olekski. Jack ütles alati vabanduse peale, et ära vabanda. "Mida ma siis veel tegema peaks?" küsis Nigra.

"Ma ei tea? Ole vait või leia endale mingi muu tegevus," Jack ei teadnud ju.

Isis valis esimese varijandi. Oli vait. Vähemalt esijalgu. "Mis muu tegevuse?" nõudis ta siis. Ega tema aru ei saanud, et Jack ilmselt seda 'närvidele käimist' silmas pidas.

Nii palju siis vait olemisest. "Ma ei tea, mine otsi mõni gryffindorlane üles, äkki veab. Või mine otsi keegi teine, kellele närvidele käia," mida igans Isis teha tahtis.

"SAA ÜKSKORD ARU MA EI ÜRITA SULLE NÄRVIDELE KÄIA!" röögatas Isis lõpuks. Ega ta kannatus ka piiritu ei olnud. Karates püsti, krahmates maast veel oma kotti koperdas Isis koridorist minema. Olgu üks oma vaikusega siis.

Jack oleks veel tahtnud öelda, et käis ikka küll talle närvidele, kuid Isis oli juba oma asjad võtnud ning minema läinud. Igatahes nii oli rahulikum küll. Sai akna ka uuesti lahti teha.

OT: Sul ei ole ju midagi selle vastu kui Harry ja Alexa siia tulevad, ega?

Harry saabus just põhjatornist. Alexa ja Orphan olid seal mingi vastastikkuse jõllitamisega ametis olnud, seega temal polnud midagi teha. Poisi mantel oli küll tüdruku kätte jäänud, aga suva sest. Las jätabki endale kui tahab, või viskab minema. Suva sest. Mantleid on tal veel.

Alexa kõndis üpris sihitult mööda koolimaja ringi. Ta oli alustanud esimeselt korruselt, nüüd oli ta seitsmendale välja jõudnud. Otsis Harry't no, isegi poisi mantel oli tal veel käes. Milleks ta üldse vaevus, kui poiss ennast tema eest peitis? Tüdruk ei suutnud teda lihtsalt kuskilt leida. Alexa märkas hetke pärast Jack'i ning oletades, et Harry oli lihtsalt oma puhketuppa läinud, läks tüdruk vaikselt Jack'i juurde. Polnud eriti tihe nähtus, kui poiss üksinda kuskil oli. Ilma seltsonnata. Ime. "Terekest," lausus tüdruk. Oli poisil midagi viga? Tahtis Jack äkki üksi olla? Alexa ohkas ning toetas ennast vastu aknalauda. Mida ta siis Harry mantliga teeb, kui poiss kadunud oli?

Harry ei peitnud ennast päris kindlasti kellegi eest. Poiss oli otse põhjatornist tulnud. Ilmselt liikus ta lihtsalt nii aeglaselt, et mõni teine jõudis selle aja jooksul terve koolimaja läbi reisida. Üllatav oli ka see, et Alexa ei märganud teda, kuigi Hart enda arust kõndis suht koridori keskel nähtavas kohas.

"Tere Alexa," lausus Jack, kui tüdruku hääle ära tundis. Poiss pööras ennast ringi. "Lahe jope," no pidi ära märkima. Väga stiilne, mehine stiil oli eriti Alexa'lik.

"Oh, see pole minu oma," lausus Alexa muiates, siiski ei vaevunud ta seletama, kelle oma, miks, jms. Alles siis, kui tüdruk oma pilgu hetkeks Jack'ilt pööras ja koridori poole suunas, märkas ta Harry't. "Tegelikult on see tema oma," lausus tüdruk, eemaldus aknalauast ning seisis täpselt koridori keskele, Harry'le tee peale ette.

"Tere Alexa." lausus Harry. Ei tegelt oli ta Jack'i ja Alexa jutuajamist - kui seda nii nimetada sai - pealt kuulnud. Raske oli mitte kuulda.

"Tere Harry," lausus Alexa, kuigi ta ei saanud aru, miks neid viisakusavaldusi vaja oli, nad olid siiski natuke aega tagasi alles üksteist näinud. "Pole ammu näinud," lausus tüdruk sarkastiliselt. "Sa unustasid midagi maha, enne kui sa tornist minema läksid," lausus tüdruk ning lükkas Harry mantli poisi poole.

Jack pööras ennast, jäädes selg vastu aknalauda ning lihtsalt vaatas, mida Alexa ja Harry tegid. Midagi huvitavamat polnud lihtsalt teha.

Harry pidas paremaks mitte selle sarkastilise lause peale midagi kosta, vaid võttis lihtsalt oma mantli tagasi. "Ma ei unustanud tegelikult. Plaanisin hiljem järgi tulla võimidagi." lausus ta siis.

"Sa oleksid võinud kohe ka tagasi küsida, kui sul nii kiire oli," lausus Alexa napilt. Harry oli ju kiiresti, sõnagi lausumata tornist jalga lasknud. Tema ei teadnud, mis poisil oli hakanud.

"Sa jäid ju torni. Sul oleks külm hakkanud." õigustas Harry ennast. Jah vaevalt Albifiino oleks oma jakki - või mis iganes tal siis seljas ka ei olnud - Alexa'e laenanud. "Mul ei olnud kiire." lisas ta siis kulmu kortsutades. Enda arust oli ta suhteliselt rahulikult lahkunud, aga midagi ei öelnud ta sellepärast, et ei tahtnud sellele jõllitamisele vahele segada.

"Sul ei olnud kiire, ometi ei öelnud sa headaegagi," lausus Lexi. Mitte et talle see 'headaega' midagi eriti olulist oli. Lihtsalt mainis ära. Pealegi ei pidanud poiss tema pärast muretsema, tal oli niigi koguaeg külm, vähemalt Sigatüükas. Seega ta võis ära kannatada.

Harry kortsutas kergelt kulmu. "Sa olid seal Oravaga nii ametis, et poleks nagunii märganud, kui ma headaega oleks öelnud." lausus Sanguis veendunult.