Mis ikka jälle põhjatorn!

Sam kõndis vaevaliselt trepist üles. Ta peatus akna juures ning jäi mõtlema. Ta polnud enam pikka aega Nessat näinud. Äkki oli Nessa Sam`i unustanud...

Chanelle kõndis trepist üles, et taaskord põhjatorni minna. Talle oli seal eelmisel korral isegi meeldinud, kuigi ta endiselt pelgas kõrgust. Tekkis lihtsalt see kohutav hirm, kui sa torni äärele liiga lähedal seisad ning alla vaatad. Aga torni keskel see teda ei häirinud ning sinna neiu oma sammud seadiski. Muidugi ta märkas juba ühte tornis olevat poissi, kuid Chanel polnud eriline suhtlemise algataja. Seega saatis ta võõrale lihtsalt ühe ülevaatliku pilgu ning pööras siis pilgu uuesti ära.

Poiss võpatas sammude peale. Ta lootis et see on Nessa, kuid see oli hoopis võõras tüdruk."Mis sind põhjatorni toob=" küsis Sam mõtlikult.

Chanelle vaatas korraks seljataha, torni ukse poole, et näha, ega too võõras poiss kellegi teisega ei rääkinud. Veendudes, et nad olid tornis kahekesi, kehitas Chanelle õlgu. "See on keelatud koht õpilaste jaoks," lausus ta lihtsalt. "See tähendab, et siin on vaiksem, kui mujal lossis," lisas Chanel. "Kas ma tunnen sind?" küsis ta hetkelise pausi järel.

"Vist mitte." lausus Sam õlgu kehitades," aga muide ma olen Sam, Hufflepuff, 6 klass."

Chanel noogutas aeglaselt selle info peale. "Chanel," lausus neidis oma kõige levinuma hüüdnime. "Me oleme klassikaaslased. Huvitav, ma pole sind varem näinud," lausus neiu mõtlikult.

"Hoian rohkem omaette!" haigutas poiss tüdrukule mõeldes. Nessa- peast läinud.

"Ma ei imesta ka, miks," lausus Chanelle. Sigatüükas oli palju õpilasi. Vahepeal oli vaja rahu. Chanel polnud ka omale veel õiget kohta siin leidnud, seega hängis ka rohkem üksinda ringi. "Tegelikult ma alles hiljuti tulin ka siia kooli. Poole aasta pealt," lisas neidis, teadmata täpselt, miks ta seda rääkis.

Sam hakkas naerma."Noh oled kooliga juba sõbraks saanud?"

"Mmm, kuidas võtta," lausus Chanel mõtlikult, õlgu kehitades. "Ma pole siiani aru saanud. Kõik inimesed on nii.. sõbralikud," lausus neidis. "Sina ka," lausus ta, justkui süüdistavalt. Kuigi see nii polnud mõeldud. "Ma ei tea, kuidas ma käituma peaks," lisas ta, nagu oleks see loomulik.

"Käitu lihtsalt... loomulikult," lausus Sam muiates. Ta lootis et ta punastamist polnud näha. aga mis teha. ta oli Chanell`i armunud.

"Sul on õigus," lausus Chanelle. Jääb iseendaks. Meeldigu see siis teistele või mitte. Sam'i punastamist ta ei märganud, sest ta ei vaadanud poisile pingsalt näkku. Ja ma pean mainima, et see armumine käis küll Sam'il kiiresti.

Sam, vaatas kõrvale et oma nägu varjata. Ega jah, sam on kiire armuja...

"Sa oled siin koolis siis esimesest klassist saati?" küsis Chanelle. Kui nad juba rääkima olid hakanud, oleks vaikimine olnud imelik. Tüdruk avastas, et seisab endiselt keset torni. Et seda viga parandada, võttis Roxy põrandal istet.

Sam istus Chanell`i kõrvale. "Ei, kolmandast!" lausus Sam ohates.

"Olgu..," noogutas Chanelle, kui oli saanud vastuse oma küsimusele. Tüdruk pööras oma pilgu otse ees paistvale aknale. Põrandal istudes nägi ta ainult taevast ning nii oligi hea.

Sam vaatas aknast välja. Oli ilus päiksepaisteline päev."Lähme piknikule," hüppasid sõnad Sami suust välja.

"Piknikule?" kordas Chanelle kergelt muiates. See tuli väga äkki. Samas olidki lambist tulnud äkilised ideed kõige paremad. "Kuhu?" küsis tüdruk.

"Järve ääres näiteks" lausus Sam käega vastu plead lüües.

"Ee.. Võib ka," arvas Chanelle. Ta polnudki hommikust saati söönud, kuigi kõht polnud väga tühi, aga võis ka ju. "Kohe või?" küsis ta samas.

"No kuidas tahad?" sõnas Sam naeratades

"Sina pakkusid välja," kehitas Chanel õlgu. Poiss otsustab, millal kus ja miks janii.

"No lähme kohe siis?" lausus Sam ja tõusis püsti. Ta astus mõned sammud allapoole ja jäi siis tüdrukut ootama.

"Okei," noogutas Chanelle ning oli ka hetke pärast püsti. Ta järgnes Sam'ile.