Järve ääres

Järv on suur ja lai, mida ümbritseb roheline kallas. Järves elab hiidkalmaar, kes päikselistel päevadel end ka näidata võib.

Kendra istuse järve ääres suure puu all, mille lehed varjasid lõõmavat päikesevalgust.Ta süvenes raamatusse, mille ta oli kaasa võtnud.Raamatu kaaned olid mustad ja katkised, lehed narmendasid, aga ta ei hoolinud sellest, vaid luges raamatut huviga edasi.

Catherine kõndis järve poole ja mõtles oma mõtteid. Ta kirus ennast et on olnud nii tagasihoidlik ja üldse mitte teistega rääkima läinud. Õige pea märkas ta järve ääres tüdrukut, kes luges raamatut. "Võõras" teadis Cathy kohe. Oma majakaaslasi ta ju tundis. Sellegipoolest läks ta tüdruku juurde ja istus tema kõrvale. "Tere" lausus ta vaiksel toonil, lootes et ta tüdrukut ei seganud.

Emmal hakkas igav ja kuna tal ei olnud ka hetkel midagi teha, otsustas ta minna veidi ümbrusega tutvuma. Ta nägi kaugemal järve ja kui ta silm ei eksinud, nägi seal ka kedagi istumas. Lähemale jõudes nägi ta seal enda parimat sõbrannat Gryffindorist, Andromedat ja ühte teist võõrast tüdrukut. Alguses käis läbi peast mõte, et läheks nende juurde, aga siiski ta otsustas ümber ja kõndis järve kaldale ning vaatas vastu sillerdavat vett, päike soojendas tema selga. Ta kuulis ka vaikset jutupominat selja tagant puu all ja siiski lõpuks ta võttis sammud tüdrukute poole. "Hei, Andromeda!" tervitas ta oma parimat sõbrannat ja pöördus siis võõra tüdruku poole: "Ma olen Emma."

Tüdrukule kes end Emmaks nimetas, lausus Cathy: "Hei. Ma olen Catherine. Kutsutakse Cathy´ks."

"Heh, meeldiv tutvuda," sõnas Emma naeratades, "mis te muidu siin teete?" Emma võttis Andromeda kõrval istet ja tõetas seljaga vastu puud.

,,Oh, niisama loen." ütles tüdruk naeratades. ,,Mulle tundub, et ma viimasel ajal muud ei teegi." Kendra tõstis pilgu raamatult ja silmitses sillerdavat järve.

"Mina.. mina lihtsalt istun siin ja veedan aega." lausus Cathy kerge ohkega.

"On hea raamat?" küsis Emma sõbrannalt ja lisas: "Ma just enne käisin raamatukogus, võtsin paar raamatut müütiliste olendite kohta. "

,,Ei ole kusjuures." ütles Kendra mornilt. ,,Mul on tunne, et ma võin iga hetk magama jääda, aga ma pean selle teisipäevaks läbi saama, et kirjandit lõpetada. ,,Need aastaarvud on lihtsalt masendavad!" pomises ta endamisi ja proovis uuesti raamatusse süveneda.

Catherine ohkas sügavalt. Ta valmistus minekule, kuna tundis et siin teda ei vajata.

Emma nägi, et Cathy hakkas nihelema ja vist soovis lahkuda, aga tüdruk küsis temalt midagi, et ta ei tunneks end üleliigsena: "Aga räägi sina endast midagi, kus majas sa oled?"

Cathy rahunes. Ta vastas: "Ravenclawist. Ja sina Gryffindor´st eks? Kõik toredad inimesed ongi Gryffindor´st.."

,,See küll tõsi ei ole!" torkas Kendra vahele. ,,Igas majas leidub toredaid inimesi... väljaarvatud Slytherinis. ,,Seal on ainult ennastäis sead." ütles tüdruk lõbusalt.

Emma naeratas ja ütles Cathyle: "Aga vähemalt ma küll tean ühte toredat Ravenclaw'st. " Tüdruk suunas pilgu hetkeks taevasse ning nägi kuidas päike läbi puulehtede paistab. "Ma pole siiani veel ühegi Slytherinlasega kokku puutunud.. Aga Andro pole sugugi esimene, kes seda väidab, et nad on ennasttäis või ülbed," lisas ta muiates.

,,Ma pole ka neid näinud, hoiavad eemale vist??" küsis Kendra mõtliku ilmega. ,,Ja mis ajast sa mind Androks kutsud??" itsitas Kendra.

"Tjah. Hufflepuffle´i poisid on toredad, seda küll. Aga Slytherinis on vastikud ja Ravenclawis on igavad.." tunnistas Cathy kurvalt. "Jääbki järgi Gryffindor. " lõpetas ta. "Kes see niisugune siis on, kes Ravenclawist tore on?" uuris ta Emmalt imestunult, ise mitte midagi aimates.

Emilia oli ärganud ja uudishimust lossi territooriumi vastu jalutas ta väljas. Keegi oli seal öelnud, et Ravenclaw'lased on igavad. Emilia oli väitega nõus, kuid ta ei tahtnud vestlusesse sekkuda.

"Upsii.. Emilia." sosistas Cathy ehmunult. Ta teadis, et see tüdruk on ka Ravenclawist. Seetõttu hüüdis ta talle: "Vabanda Emilia. Ma mõtlesin sellega, et Ravenclawi omad võiksid rohkem vestlustest osa võtta. Loodan et sa ei solvunud! Muidu, sa võiksid ka meiega ühineda." Viimase lause juures Cathy naeratas.

Kuna Catherine oli juba talle midagi öelnud otsustas ta kaasa rääkida. ''Ma ei tea, kas sina oled igav või mitte, aga mina igaljuhul olen küll. Sa oled ju ka Ravenclaw's, onju?''

Catherine´l oli piinlik. Tundus et Emilia solvus siiski. Kuid ta hakkas tüdrukule kiiresti seletama: "Sina ei ole igav. Vähemalt mitte nii palju kui teised. Ausalt ka. Ja mina olen ka Ravenclawist."

Kendra oli lõpuks raamatule alla andnud, ta pani raamatu kotti ja jäi järve imetlema. Järve kauges nurga tuli korraks hiidkalmaar pinnale ning laskus siis uuesti vee alla.

Emma hakkas naerma ja ütles Kendrale: "Kuna sul on üpriski pikk nimi, ei viitsi ma väga su nime terviklikult välja öelda, ära küsi miks - ma ei tea isegi!" Üks tüdruk Ravenclawist ühines tüdrukutega ja nii Emma tervitas ka teda, "Hei, ma olen muidu Emma. Ja Cathy, sina oled see üks toredatest Ravenclawist. Ja ma usun, et neid on veelgi," vihjas ta Emiliale. Emma naeratas. Ta poleks arvanud, et ta suudab kohe alguses nii palju uusi sõpru leida või üldse julgeb kellegiga suhelda. Sellegipoolest jäi ta tüdrukute juttu kuulama.

"Hmm.." alustas Cathy. "Ma arvan et lähen nüüd. Peaks veel raamatukogust läbi käima, et õhtuks voodisse lugemist saada." Ta naeratas ning jäi vastust ootama.

,,Kust otsast see nimi pikk on?" küsis Kendra Emmalt, suutmata muiet varjata. Ta oli just märganud, et Cathy tahab lossi poole minna ning ta ütles anuva häälega: ,,Ära mine veel!"