Salaja.

"Su isa on surnud?" imestas poiss ja tundis kurbust. "Sorry, et ma loodan, et sa haiget ei saanud praegu," vabandas poiss ja vaatas tüdrukule otsa. "Sa praegu ei karda? See trepp on suhteliselt kitsas?" uuris Luke ja vaatas väikesest aknast välja.

"Jah,mu isa on surnud" Vastas Kylie. Neidis naeratas ja sõnas: "Pole midagi,see oli juba nii ammu". K vaatas ringi ja vastas naeratades: "See ei ole kinnine ruum. Ma tean,et lõpuks saan ma siist välja ja siis pole midagi. Aga kui hetkel oleks ka minu vastas ja taga seinas siis ma juba kardaks kuna see oleks kinnine ruum." Seletas tüdruk veel juurde.

"Ma arvan, et me saaks koos sellest üle," naeratas Luke ning naeratas samuti tüdrukule. Nad jõudsid koridori ja Luke ohkas kergendusest. "Kuhu me läheme?" küsis poiss ning vaatas tüdrukule silma.

Neidis vaiksi ja naeratas ainult. Kui nad koridori jõudsid ,jäid nad seisma."Ma arvan,et ma lähen tüdrukute magamistuppa ning saan peagi paari sõbrannaga kokki," rääkis neidis enda plaanidest ning vaatas poissi.

"Eks ma otsin siis omale sõpru või midagi," lausus poiss veidi kurvalt. "Saame homme kokku?" uuris poiss ja lisas," ma otsin su siis üles või saame me siin samas kokku?"
Luke muigas ning suudles tüdrukut.