Lumi

Mõned päevad olid koolialgusest möödas ja hoolimata TVT-st mis neil sel aastal olema pidid leidis poiss ikka veel piisavalt aega muude asjade jaoks. Nagu näiteks Missyga õue jalutama minemine lumesaju ajal. Poisil polnud plaanis seal liiga kaua ringi tiirutada - isegi kui tal endal külm ei hakanud oli ta suhteliselt kindel, et tema väike linnuke ei pruugi sellele temperatuurile nii vastupidav olla.
Zane oli tihedalt mässitud ühe järjekordse rohelise salli sisse, lisaks jopele, kinnastele ja mütsile. Missy istus truult tema õlal, pidades paremaks mitte lennata. See polnud esimene kord, kui ta lund nägi, aga ta ei paistnud seda väga usaldavat. Öökulli tibu must sulestik oli juba valgete helvestega kaetud ja ta meenutas kergelt lumememme.
Zane jalutas veidi lossist eemale, lendluudpalli väljaku poole ja võttis siis maast peoga lund. Sõja jaoks see sobilik ei olnud - liiga külm oli ja lumi ei hakanud kokku. Seega leidis Destin, et ägedam oleks see lihtsalt üles visata ja niimoodi lumesadu nende kohal veelgi hetkeks tihendada. Poisi näole vajus rõõmus naeratus. Talv oli imeline.

OT: Luhan.

Luhan kõndis üle valge, lumise maa, samal ajal lõdisedes jubedalt külmast. Poiss ei tea miks ta just täna oli jalutama läinud. Lisaks veel oli ta üks suuremaid külmavareseid üldse. Ta pistis käed sügavale tasku, tõmbas pea jopele lähemale nagu mõni kilpkonn ning kiristas siis vaikselt hambaid. Et olukord veelgi hullem oleks, oli Luhan veel unustanud oma pehme punase salli puhkeruumi. Suurepärane. mõtles poiss mõrudalt, kuid kõndis vaikimisi edasi. Nüüd oli juba hilja tagasi kooli minna. Heh, kes teab. Võib-olla leiab Luhan mõne lõkke koha, kus just parasjagu tehakse tuld. ...Võib-olla.

Vaevalt Sigatüükas keegi keset õuet lõket teeb, kui on võimalik minna sooja puhketuppa toredalt praksuva kamina ette. Aga lootus sureb viimasena.
Destin lõpetas lume loopimise, kui Missy korraga pahuralt turtsatas ja end lumest puhtaks raputas. Poiss naeris linnu üle hetke, aga lõpetas selle nii pea, kui lind uuesti tursatas ja lendu tõusis. Ta oli nii pisike, et Destinil hakkas hetkeks hirm, et ta võib selles lumesajus ära kaduda, kuigi see ei olnud üldse nii tihe ja lind oli musta värvi.
Poiss koperdas läbi lume linnu järele nii kiiresti, kui tal õnnestus. Eemalt hakkas vaikselt paistma ka üks teiene kogu, kuid selle slytherinlane esialgu kuigi palju tähelepanu ei pööranud. Tal oli vaja lind kätte saada, siis võis jälle ringi vaatama hakata. Missy paistis olevat aga pähe võtnud, et päeva parim idee on sellele täiesti võõrale isikule pähe maanduda. Võib-olla ei saanud ta päris hästi aru, et tegu oli inimesega? Hetk pärast maandumist Luhani pähe tõusis Missy aga taas kibekiiresti lendu ja vuhises sõjakisaga Zane'i juurde tagasi.

Luhan tundis järsult mindagi imelikku oma peas ja kiljatas siis täiest kõrist nagu väike plika. Ta üritas kätega seda ära ajada, kuid selleks hetkeks oli too juba läinud. Kuid kogu selle tõmblemise tulemusel oli poiss astunud ühe sammu taha poole, koperdades oma enese jala otsa. Uue kiljatuse saatel lendas poiss selili. Luhan sulges silmad, oiates valust. Isegi, kui maapinda katab valge ja tunduvalt pehme lumi, oli maandumine sellele siiski üpriski valus. Aga ega poisil jäänud kuulmata kõrvulukustav kisa. Ta avas taas silmad ja nägi eemalt nüüd üht inimkogu. Luhan kissitas silmi, et kogu paremini ära tunda, kuid eemalt tuvastas ta ainult ära rohelise värvi. Slytherin? Poiss üritas taas püsti tõusta, aga kukkus uuesti pikali. Ta oli ilmselt enne kukkumist veel kuidagi valesti astunud, mille tulemusel ta jalg sai veidi kannatada.

Missy sööstis kõige täiega Destini poole ja ühe väga pika viivu vältel oli poiss täiesti kindel, et lind kavatseb teda rünnata, nii et ta kükitas kiiresti maha. Missy lendas üle ta pea, tegi väikse tiiru ja potsatas siis uuesti oma omaniku õlale, kes end püsti ajas.
Keegi kiljatas ja siis viis Destin pilgu lõpuks sellele inimkogule, kes veidi eemal pikali oli kukkunud ja püsti ei paistnud saavat. Otseloomulikult võttis poiss suuna kohe sinna ja kohale jõudes kükitas uuesti. "On kõik.. Luhan?" hakkas Destin küsima kuid tundis siis gryffindorlase ära. Missy ronis vahepeal Destini mütsi otsa, sättis end hõbedase tuti kõrval sisse ja vaatas oma suurte kollaste silmadega alla lamaja peale.

Poiss tõstis oma nime peale pilgu üles ja ajas end küünarnukkidele. Luhan krimpsutas hetkeks kulmu, sest ei tundnud esialgu isikut näo järgi ära. Aga just siis torkas talle üks nimi ja nägu pähe. "Des..Tin..?" ütles ta pigem küsivalt. Poiss ei tahtnud valet inimest vale nimega kutsuda. Ta pilgutas paar korda silmi ja ajas end nüüd ettevaatlikumalt püsti. Valu oli ikka veel tunda, kuid Luhan arvavat, et suudab vajadusel siiski kõndida. Siis vaatas ta märksa uurivama pilguga Destinit ja manas paar sekundit hiljem näole pehme naeratuse. "Oledki sina," poiss lausus ning kloppis siis end lumest puhtaks. Loomulikult vältis ta oma vigast jalga nii palju kui võimalik. Kui ta oli lõpetanud, vaatas ta uuesti slytherinlast. "Tore sind siin näha."

Destin noogutas kui Luhan üpris katkendlikult ta nime ütles ja ajas end samuti püsti, kui teine seda tegi. Mis ta seal üksi ikka edasi kükitab, eks ole. "Mina jah, tore sind ka näha," noogutas poiss Luhanile vastu naeratades, kuid hetke pärast jälle tõsiseks muutudes. "Jäid terveks?" uuris ta siis. Püsti suutis seista, ilmselt kõige hullem olukord ei olnud, Destini hinnangul, aga nikastused võisid ikka kuradi tüütud olla. Siiski polnud ta väga kindel, mis gryffindorlasel seal juhtunud oli. Kukkus Missy pärast pikali ilmselt?
Missyt Destini mütsi otsas oleks võinud vabalt mõneks topiseks pidada, kui lind paigale jäi ja isegi oma silmi enam kuigi palju ei pilgutanud. Lumi hakkas teda tasapisi uuesti valgeks värvima, nagu ka Destini kulme ja ripsmeid. Sellistel hetkedel oli Zane vägagi rahul, et tema käsutuses oli viimase peal make-up mis veega maha ei tulnud ega laiali ei läinud.

Luhan viibutas käega näitamaks, et temaga on kõik korras. "See oli kõigest väike kukkumine. Ütleks lausa, et tüüpiline minu puhul," poiss lausus. Ta saatis Destinile veel ühe naeratuse ning katsus siis kergelt oma pead. "Kuid ma võin vanduda, et enne kukkumist olin ma põhjusega karjunud," ta huuled muutusid naeratuse asemel väikeseks paotuseks ja tema kulmud tõmbusid kortsu. Luhan märkas alles sel hetkel, et Destini peas oli väike linnukujuline topis. Või noh, poisi arvates topis. "Lahe värgendus sul peas," poiss osutas peaga Missy poole. "Näeb välja justkui elus oleks," ta ütles. See nägi tõepoolest välja nagu ehtne lind, kuid Luhan ei suutnud uskuda, et päris linnud suudaksid nii kaua täiesti liikumatult olla. Järsku läks tal silme eest pimedaks. Ta ohkas ja tõi käed üles, et sättida oma mütsi, mis oli tal nüüd silme ette vajunud. See oli Luhani pea jaoks veidikene suur ning vajus tahtmata poisil silme ette.

Destin hakkas Luhanile just teatama, et Missy oli arvanud, et tema pähe on väga tore maanduda, pärast selle kukkumise tühiseks tembeldamise peale kulmu kortsutamist, kui poiss juba teise jutuga lagedale tuli ja ta tahtmatult naerma ajas. Tal tõesti ei olnud soovi gryffindorlase üle naerda, aga see lihtsalt ei tahtnud sisse jääda.
Poiss tõstis käe üles Missy juurde, kes mõne hetke üpris umbusklik oli, kuid siiski Destini käe peale ronis ja end alla, kahe blondiini vahele tõsta lubas ja end Destini kinnaste peal sisse seadis. Vähemalt ta usaldas Zane'i. "Luhan, tutvu Miss Shadowiga," lausus poiss siis muiates. "Tema sinuga juba tutvus, sa ehmatasid ta ära, kuigi see oli vist vastastikkune," tõdes Inzane ja Missy raputas end taas lumest puhtaks, vaadates korda mööda Destinile ja Luhanile otsa, jäädes lõpuks Luhanit vaatama, kuna teine asus tal täpselt selja taga ja sinna oli veidi raske küünitada.

Luhan oli segaduses sellest, et miks Destin järsku naerma oli hakanud. Kas ta oli mütsi totakalt pähe pannud? Poiss otsustas igaks juhuks oma mütsi uuesti sättida. Kindluse mõttes. Kuid enne, kui ta seda teha jõudis, oli slytherinlase käe peal too sama lind, mis tal enne peas oli. Pärast linnu tutvustamist oli poiss veelgirohkem segaduses, kui enne. "Miss... Shadow?" Luhan pilgutas silmi. Läks hetk aega enne, kui talle Destini jutt kohale jõudis. Poisi silmad suurenesid üllatusest. "Ei ole võimalik! Ma arvasin, et.." tasapisi tundis, kuidas poisi nägu õhetama hakkas. Loogiline tema puhul, sest ta oli just pidavat lindu topiseks. Oh, teda rumalat. Lõpuks tundis Luhan, kuidas külma asemel oli tal nüüd palav. Vähemalt seegi pluss. Enam ei olnud pitsitavat külma, mis paneks poisi lõdisema. Ta keeras kiiresti pilgu maha ja kattis oma põski kätega, üritades varjata oma punastavat nägu. "T-Ta tõesti ehmatas mind pool surnuks!" paotas Luhan taas huuli ja vaatas Destini asemel lindu. Tal oli endiselt veidi piinlik.

OT: Ma keriks nüüd voodisse. Vastan homme siis mingil hetkel. ^^;;

Destin nägi tõsiselt vaeva, et mitte uuesti naerma hakata. Tõttöelda ei saanud ta ise ka päris hästi aru, mida ta keha täpselt teha tahtis. Ta enda põsed olid ka veidi õhetama hakanud, samas oli ta näol aga naeratus, millega ta üpris aktiivselt võitles. Luhan oli niimoodi kuradi nunnu, mida tema teha sai? Ainult üritada vestlusele keskenduda, mis väga palju ei aidanud.
"Vabandust," lausus Destin lõpuks. "Missy sai üleni lumiseks ja see ajas mind naerma, aga ta solvus ja otsustas sinu juurde lennata," lisas poiss ruttu selgituseks ka. Miks Luhani juurde, Inzane ei teadnud. Ilmselt see talle ka igaveseks teadmatuks ka jääb - kes sinna linnu pähe ikka nii väga näeb? Kooli jõudmine oli ta nagunii veidi pööraseks ajanud, seal oli ikkagi palju inimesi ja osad arvasid, et tillukesele linnukesele peale lendamine kisaga "Oi kui nunnu!" on päeva kõige parem idee.

OT: Okay, head ööd~! c:

Vabanduse peale julges Luhan pea linnult eemale keerata ning aegamisi tema pilk jooksis slytherinlase käelt poisi näole tagasi. Ta pilk jäi seisma Destini silmadel. Poiss märkas, et need olid hallikad sinised. Kas need olid kogu aeg sellist värvi?
Keskendu vestlusele! hüüdis järsku üks mõte tema peas, mis tõi Luhani oma maailmast tagasi maa peale. Lulu sirutas kiiresti oma selga ning ta tõstis ühe käe oma suu kohale, et oma kurk puhtaks köhatada. Poisi näol mängles piinlik naeratus. "Pole midagi," lausus ta siis lõpuks. Luhani põsed olid endiselt veidi roosakad, pealmiselt sellepärast, et oli nii mõttessevajunult mõelnud slytherinlase silmade peale. Miks ta seda teinud olid, seda poiss ei tea. Stupid. Stupid. Stupid. Keskendu! kordas ta mõttes üha uuesti ja uuesti. "Nagu varasemalt mainitud, ehmatas ta mind ainult. Ühe šoki elab üle küll," poiss lasi valla pehme naeru, mis kõlas tänu külmale ilmale veidi karedalt. "Err, ja vabandust, et Miss Shadow'it topiseks... pidasin..." Lulu sõnad läksid aina vaiksemaks nagu kardaks, et Destin teda totakaks peab. Vähemalt Luhan iseenast peaks. Ta vaatas oma käsi ning nägi, et need olid võtnud vähe punasema tooni. Poiss pistis oma külmad käed uuesti tasku ning surus need rusikasse, lootes seeläbi rohkem sooja saada.

Destini silmad kohtasid korraks Luhani omasid. Ta oli ennemgi neid märganud, aga ega sellest hoolimata tegi nendesse vaatamine ta küllaltki relvituks. "Loodetavasti neid šokke siis rohkem ei tule," lausus poiss pilku Missyle langetades. Sest siis äkki Luhan sureks ära, poleks tore. Jesver, kust need mõtted tulid täna? "Pidasid?" oli Destin uuesti üles vaadates veidi üllatunud. Ega tema ei näinud, mida lind seal mütsi otsas teinud oli. "Pole hullu," lausus ta kiiresti õrnalt naeratades, "Sellest ta nagunii aru ei saa," lisas slytherinlane kohe juurde, tõmbudes ise näost jälle punasemaks. Mis kurat tal täna viga oli? Neetud, võib-olla oli see külmast.
"Lähme äkki sisse?" pakkus Destin peaaegu kohe, kui Luhan oma käed tasku pistis. Missy värises ka juba kergelt, nii et linnu pärast oleks ta nagunii peagi minema pidanud. Endal tal külm ei olnud, kuniks tal oli olemas võlukepp või vanaema kootud sall oli vähetõenäoline, et tal ka külm hakkaks. Poiss pani linnu tagasi oma õlale, sättides salli veidi nii, et loomake istus selles nagu väikeses pesas.

Luhan lihtsalt naeratas, paljastades oma valget hambarida. Ta ei osanud Destini lausele väga midagi vastata. Loodetavasti mitte? poiss surus huuled üheks jooneks, üritades sees hoida oma oh-not-so-manly itsitust, mis selle mõttega kaasnesid. Kuid Destini küsimuse peale pilgutas poiss silmi ja tõstis taas pea. Geez louise, palju ta juba oma pead ja pilku tõstab-langetab? "Shaddie sul oli täiesti liikumatu ja tekitas sellise mulje nagu oleks täielik kivikuju," Lulu sõnas aeglaselt. Shaddie oli ta täiesti lampi välja mõelnud, sest Miss Shadow tundus tema jaoks olevat liialt pikk ja Missy liiga tavaline. So why not? Järgmise ettepaneku peale avas Luhan suu, justkui tahaks midagi vastu öelda, kuid tundis siis tõesti, kui külm on tegelikult õues. Little Deer lihtsalt noogutas siis, see naeratus endiselt tema näol. Poiss on koguaeg naerusuine ja sõbralik olnud, kuid millegi pärast oleks see Destini seltsis justkui kümnekordistunud. Ta nagu ei saakski seda naeratust oma näolt pühitud. Creepy, right? Heeh...
"Kuhu minek siis?" küsis Luhan. Nad ikka lähevad sisse, eks?

"Shaddie?" kordas Destin esimese raksuga ja muigas siis. Jah, miks ka mitte, Shaddie kõlas hästi küll. Missy ise reageeris peamiselt ainult Missyle. "Mõistan," noogutas poiss siis hetke pärast. "Ju tal on külm," arvas Zane. Tõmbleb vähem ja kulutab vähem energiat, eks..? Okay, värisemine oleks siiski veidi loogilisem olnud, aga mis öeldud seda enam tagasi võtta ei saa.
Ausalt öeldes esines Dessyl endal ka kergelt probleeme mitte naeratamisega, siis kui ta Luhani poole vaatas. Lõpuks otsustas poiss selle lihtsalt sinnapaika jätta, vähemalt ei roosatanud ta põsed enam nii hullusti, kui ta oma näole vaba voli andis.
"Ma ei teagi, esialgu lihtsalt lossi sooja," pakkus Destin. "Võib-olla kööki? Tahad sa süüa?" kuramus, miks, faking miks ta kõlas nagu kellegi ema? Võib-olla ta kujutas seda endale ette? Võib-olla tõesti. Igatahes suutis ta selle lahingu oma peas kiiresti lõpetada ja leppida lihtsalt sellega, et ta juba oli need kaks küsimust kuuldavale toonud ja enam ei olnud vahet. Pealegi tal endal oli kõht veidi tühjaks läinud ja Missyle oleks ka nagunii liha sebima pidanud.

Luhan kratsis piinlikult kukalt. Äkki oleks ta siiski tahtnud parema nime peale tulla, aga mis öeldud, see öeldud. Muidugi Destini arvamuse peale mõtles Lulu hetke. Tema ise oleks just meeletult tõmblema hakanud selleks, et rohkem sooja saada. Siis kehhitas ta õlgu ükskõikselt. Võib-olla oli ta ainuke.
Täpselt slytherinlase ettepaneku peale hakkas Luhani kõht korisema nagu oleks paarituma kahanud vaalad tal kõhus. See ei kõlanud nüüd hästi. mõtles poiss. Ta ajas need tobedad mõtted peast välja ning noogutas Destinile katkendlikult. "Tundub, et köök oleks ka hetkel kõige parem valik," Lulu lausus. Vähemalt tema kõhu arvates. Ta hoidis nüüdseks ühe käega oma kõhtu, üritades summutada neid jubedaid hääli. Luhani põsed läksid tahest tahtmata jälle punasemaks. Mida korda ta juba täna midagi piinlikut teinud on? Kolm korda? Viis? Poiss lõdises üle terve keha.

"Lähme siis," noogutas Destin kergelt, kui Luhan veel värisema hakkas, asudes ise ees minema. Lumi oli päris paks, ulatudes poisile peaaegu põlvedeni. Alguses ei olnud tal probleemi olnud aga nüüd läks lossi minekuga kuidagi kiireks, nii et ta võttis oma paremast käest ära kinda, et sellega võlukepp kätte saada. Võlukepiga lausus ta loitsu, mis pani selle otsast sooja õhku välja tulema, nii et tal oli võimalik lund teepealt eest sulatada. Päris kasulik loits, tegelikult. Kahjuks ei olnud ta ära õppinud veel ühtegi, millega oleks saanud asju lihtsalt üles soojendada. Seda viga pidi parandama, aga mitte hetkel.