Lumi siin lumi seal lumi iga nnurga peal.

Kuigi oli külm, lumine ja tuuline ilm, oli Sam tulnud põhjatorni. Ta talvevaheaeg ei olnud just kõige parem: Jõulud üksinda, koos paljude kingitustega vanematelt ja mälestustega nendest, kes temast hoolisid. Ja kui Sam oli Sigatüükasse tagasi tulnud, oli ta otsustanud süüa, magada ja veidi üksi olla. Üksindus- see oli nagu narkootikum. Üksinda. Koos muusikaga. Sam laulis endamisi vaikselt ühte kaunist laulu,,Deep in the meadow, under the willow. A bed of grass, a soft green pillow. Lay down your head, and close your sleepy eyes...''Samil oli käes väike pärgamenditükike, kuhu oli kirjutatud:,,Kas kuskil on veel keegi?''.

OT:Nora

Nora oli juba sättinud end magama kui ta oli aknast lumesadu näinud. See oli ilus. Norale tuli kange tahtmine seda vaatama minna aga välisuks oli juba lukus. Nii õnnestus Noral paari õpetaja eest kõrvale põigeldes jõuda põhjatorni. Viimastel astmetel kuulis ta kellegi laulu. "Hei! Kes seal on?" kõsis neidis vaikselt torni astudes. Ta hingeldas veidi ja toetas käed põlvedele et hinge tõmmata.

Ja Sam kuulis mingit düüdi, kes arvas, et ilgelt lahe plaan oleks tulla siia. Sam vastas talle:,,Verine parun!''.Kui veab, läheb see isik minema. Igaks juhuks rebis Sam kiiresti väikse pärgamenditüki puruksja viskas selle tornist alla.

"Verine Parun?" küsis Nora kulmu kortsutades ja tuli lähemale.Verine parun see küll ei saanud olla, sest Mireel tundis vaimude läheduses külmust. Praegu oli jah talv aga kas Verine Parun laulaks. Neidis ei hingeldanud enam. Ta tuli lähemale ja märkas nurgas istumas ühtpoissi. Ahah see ongi siis Verine parun tõdes Nora muigega ja läks piirde äärde, et lumesadu näha.

Sam kehitas õlgu ja vahtis seda pärgamendilipikut, mille tükid tuules lendlesid.,,Võibolla ma pole verine parun, aga keegi ma olen''lausus ta ja heitis pilgu tüdrukule, kes oli nüüd torni tulnud.

Norale meeldis jälgida langevaid lumehelbeid. Need oli nii ilusad ja õhulised. Neidise jaoks hüpnoseeriv. Tüdruku jaoks tundus võimatu, et lumehelbed kõik erinevad on, sest neid oli nii palju. Viimaks kiskus ta pilgu lahti. "Kes sa oled siis?" küsis taNora noormehe juurde kõndides. Ta istus teise kõrvale ja silmitses lendlevaid paberitükke.

Sam kortsutas kulmu,,Kas keegi pole sulle rääkinud, et liigne uudishimu võib kahjuks tulla?''Jah, see oli Sami viis teisi hoiatada, ära tule. Ma olen ohtlik. Ka Sam vaatas kaugusesse. Järv oli kaunis ja jäätunud, lumi lendles selle peale.

"Ei" muigas Nora. Ta sai küll aru, et poiss tahab üksinda olla. Nii ta tõusis ja läks jälle teise torni serva lumehelbeid silmitsema. Neidis sirutas käe ja püüdis paar lumehelvest knni. Ta tahtis neid vaadata aga need sulasid enne kui ta jõudis käe ära tõmmata. Kahjumõtles Nora kurvalt.

Sam jälgis silmanurgast tüdrukut, ja põõras pilgu taaskord kaugusesse. Äkitselt nägi Sam, kuidas osad lumehelbed sätendasid punaselt, nagu need oleks verega koos. Järgmisel hetkel tundis Sam, kuidas midagi vedelat ta õlale kukkus. Samil kulus hetk aega nägemaks, et ta nahkjaki õlal on vereplekk. Veel veidi verd kukkkus selle võõra tüdruku lähedusse.,,Mida paganat?'' pomises Sam, ja ta vaatas üles. Üks vereplekiline lumekakk lendas torni kohal.

Nora silmitses lund kui äkki kukkus piirdele midagi punast. Neidis silmitses seda imestunult kui äkki hüüatas poiss. Norry hüppas ehmatades piirdest eemale ja nägi taevas öökulli. Verist öökulli. Too lendas vaevaliselt ja huikas kiledalt ja kurvalt. See lõikus kõrvu. Mirell kiljates ja taganes poisi juurde pomisedes:"Mida see tähendab?"

Sam kortsutas kulmu,,Mitte midagi head''. Äkitselt hakkas öökull kukkuma kuriseva huike saatel, kuid Sam jooksis linnu alla ja püüdis ta kinni. See oli ilus lumekakk, kellel olid üle keha sügavad haavad, mis nägid välja, nagu oleks need lõigatud noa ja võlukepiga.,,Kes küll kedagi nii ilusat võiks vigastada?''küsis Sam ja pani öökulli hetkeks maha. Kuigi poisi käed olid verised, teda ei huvitanud. Sam võttis enda jaki pealt ära ja pani öökulli sinna peale. Siis võttis ta võlukepi ja lausus:,,Episkey!''. Mõned öökulli haavad paranesid, kuid osa neist hakkasid rohkem veritsema.,,Need on vist musta maagiaga tehtud vigastused''lausus Sam ja vaatas ringi.,,On sul midagi, millega me saaks verejooksu blokeerida?''

"Väga õelad inimesed" ütles neidis väriseva häälega. Tüdruk lähenes aeglaselt poisile ja linnule. "Ei. Episky siin vist ei aita. Me peame abi kutsuma!" hüsteeritses neidis. Ta tõusis püsti. Must maagia. Ei saa olla. imestas Mirell õudusega.

Sam noogutas,,Aga probleem on see, et abi kutsumisega võib kaua aega minna. Kas sa oskad teha rääkivat patronust?''Poiss otsis enda kotist Diktamnuse essentsi välja ja pani seda öökulli haavadele. Verejooks jäi järgi.,,Hea et ma seda essentsi kaasas kannan. Ostan pidevalt mõned pudelid Diagonist.''

"Ei...ma jooksen." ütles neidis. Nora tormas treppides alla elu eest. Tal polnud kunagi varem vaja joosta millegi tähtsa päraks. Issand kohtaks ta kedagi. Tüdruk hüüdis vahepeal:Aidake aga see ei aidanud eriti kuna tüdruk hingeldas.

Sam kuulis, millist kära tüdruk tegi. Samal ajal proovis ta öökulli mässida enda jaki sisse, loom vaevu hingas. Sam teadis, et kui varsti keegi looma ei aita, ta sureb. Äkitselt märkas Sam, et öökulli jalge külge on seotud kiri, millel oli Võlukunsti Ministeeriumi pitser peal. Kiri aga oli üleni verine. Sam proovis lugeda nime kirja peal:,,Sam Nick Yaxhel''pomises ta, kui ta oli tuvastanud, et ümbriku peal on tema nimi. Sam sidus kirja lahti ja pani selle torni põrandale.

Nora jooksis ringi kuni vajus lõpuks seina äärde istuma. Ausalt ka kas ühtegi õpetajat pole kusagil. Mirell kinnitas endale, et istumine ei aita. Neidis tõusis ja hakkas õpetajate toa poole liikuma. Äkki keegi on seal.

Sam oli selle ajaga jõudnud öökulli veritsemine lõpetada. Nüüd oli vaja ta haiglatiiba toimetada. Sam mõtles hetke ja kutsus siis enda majahaldjat, kes tal kodus oli.,,Walter''pomises Sam ja majahaldjas ilmus praksatusega tema ette. ,,Walter, too kodust midagi, millega seda öökulli tervendada ja otsi üles üks tüdruk. Ta on siin lossis, tal on pruunid juuksed, näeb välja umbes minuvanune ja ta ei ole kuskil puhketoas. Ütle talle, et ma leidsin midagi, millega seda öökulli saab aidata. Said aru?'' Majahaldjas kummardas ja noogutas, seejärel ta ilmus Nora ette.

OT:Sorry et nii kaua aega läks.

Nora muidugi ehmatas kui enda ees nägi. Kui haldjas ütles, et abi on leitud hingas neidis kergendatult, Ta tänas Walterit ja hakkas torni poole tagasi kiirustama.

Majahaldjas kadus ja ilmus seekord Sami juurde, käes väike klaaspudel, mis oli täis punast vedelikku.,,Seda tuleb panna haavade peale, et need kokku kasvaks''lausus majahaldjas Samile.

Lõpuks ületanud nii umbes 1000000 astet jõudis Nora torni. "Mis toimub?" küsis tüdruk hingeldades ja vajus istuma.

SAm oli vahepeal pannud vedelikku öökulli haavadele, mille veritsemine lõppes ja mõne minutiga kuivas veri ära. Poiss polnud aga siiamaani märganud vereplekilist kirja, mille peal oli tema nimi ning Võlukunsti Ministeerimi pitser. Kiri lendas äkilise tuulehooga aga otse tüdruku vastu, kui ta üles tuli.,,Oh, ma sain ravimi''lausus Sam, märkamata kirja.

Nora oli just rahunenud kui kiri talle vastu nägu lendas ja neidis ehmatas jälle. Tüdruk võttis näolt kirja luges selle pealdist. "Kuule Sam siin on sinu nimi." hüütas Mirry. Nora tuli pois juurde ja kükitas. Öökull nägi ikka haletsusväärne välja.

,,Kust sa seda tead?''Uuris Sam ja võttis kirja,,On jah, ja võlukunsti ministeeriumi pitser peal. Kas ma peaks selle avama?'' küsis poiss Nora käest ja vaatas ümbrikut, mis oli vereplekiline.,,Kui keegi tahtis, et ma seda kirja kätte ei saaks, siis miks?''pomises Sam. See oli ülimalt imelik.