Vale aeg, vale koht!

No muidugi. Jon oli harjunud viisakusega tüdrukute vastu. Jon läks kohe Andi järgi trepist alla.

Külaline

Andi oli kasvanud isaga ja ta oli harjunud sellega, et teda koheldakse nagu poissi. Ta oli alati käitunud mite just eriti daamilikult, aga see teda eriti ei häirinud.

''On sul pereliikmeid ka siin koolis? Nagu õdesi või vendi?'' küsis Jon. Kahe aasta pärast sai Jon'i õde Sigatüükasse õppima tulla.

Külaline

"Vanem vend,"sõnas Andi. Tema kallis venna, kellega ta ikka võrdlemisi hästi läbi sai.

''Mis majas ta on?'' küsis Jon. Äkki olid majakaaslased vms. ''Mul peaks kahe aasta pärast õde siia tulema.'' arvas Jon, aga see polnud kindel. Võib-olla ta ei saagi siia kutset vms.

Külaline

Võib olla Andi ei teadnud, kust majast Jonathan on."Hufflepuff,"oli ju. Oli jah. See oleks natuke nalajas, kui Andrea ei teaks, kust majast ta vend on.

''Oh, ta on mu majakaaslane. Ma vist isegi tean teda.'' arvas Jonathan. Ta oli ikkagist terve enda elu Sigatüükas käinud.

Külaline

"Võib olla,"sõnas Andi ta ei olnud oma vennaga välimuselt eriti sarnane ja neil olid erinevad perekonna nimed, nii et neid inimes, kes ei teadnud nende sugulusest midagi võis suhteliselt palju olla.

''Milline ta välja näeb?'' küsis Jon. Ta nime järgi küll vist ära ei tunne.

Külaline

"Selline tatoveeringute, pruunide juustega ja tal on mingid needid ka,"lausus Andi. Siin koolis polnud vist väga pllju neid tatoveeritud ja neetidega tüüpe. Või ta vähemalt arvas seda.

''Aa, ma olen teda näinud puhketoas. Väga äge tüüp tundub.'' ütles Jon naeratades. Natuke ülbe ka, aga see kuidas ta teiste vastu ülbe oli, oli naljakas.

Külaline

"Ongi,"naeratas Andi. Tema suur venna ikka. Take him as he is or watch him as he goes. Eks Alex oli lihtsalt selline natukene ülbem tüüp.

''Sa oled ka äge.'' arvas Jonathan ja naeratas ''Aga räägi veel enda perekonnast.'' jällegi jutujätkuks. Muidu ei oleks olnud millestki rääkida.

"Ma tänan,"naeratas Andi,"ega su ka midagi väga viga pole." Perekond on natukene touchy teema, aga elab üle."Ma elan koos isaga Londonis,"lausus Andrea ta ei osanud eriti midagi rääkida."Mu vanemad elavad lahus."

Jonathan naeratas selle peale ja tänas ka Andi't. ''Aga kellega su vend elab?'' küsis Jon.

"Emaga. Meil on erinevad isad,"sõnas Andi. Nad olid oma teekonnaga juba ukse juurde jõudnud. Andrea lükkas välisukse lahti ning selle eest sai ta endale näkku külma tuule pahvaku, mis neidise blonde juukseid ta näo ümber lennutas.

''Aaa. Nii, et ta on su poolvend?'' eeldas siis Jonathan ja astus ka õue.

"Jah,"noogutas Andrea, sellele faktie oli poiss küll õieti pihta saanud. Noh õues oli tuuline ja jahe, aga mitte nii meeletult külm, kui neidis oodanud oli.

Jonathan kõndis edasi siis kuhugi ''Mul on ainult üks vend. Tal on kaksikõde ka ja mul on ka väiksem õde, kes on 9. aastane ja nendest vanem.'' ütles Jonathan.

Andi noogutas selle informatsiooni peale ning järgnes poisile. Tüdruk tõmbas oma pusa eest kinni ja tõmbas kapuutsi pähe äkki aitab see ta juukseid natukene kontrolli alla hoida.

Jonathan mõtles nüüd, mida edasi rääkida ''Sul on endal ka tatoveeringuid?'' ta eeldas, et kui ta vennal on, siis äkki on Andi'l ka.

Andrea raputas pead. Ta kindlasti tahaks tatoveeringuid."Sul?"küsis Andrea Jonathan’ilt. Tatoveeringid olid ilusad. See oli omamoodi kunst.

''Jaaa.'' noogutas Jonathan ja võttis endal pusa seljast või mis iganes tal seljas oli. Ta tõstis enda parem käe üles. Tutvustuses on ta tatoveeringutest pildid.

"Impressive,"naeratas Andrea. Tal oli soft spot tatokate suhtes. Nendes oli tema jaoks olnud alati midagi paeluvat ja kaunist.

Jonathan noogutas naeratades ja pani enda pusa tagasi selga ''Aga sa tahad endale saada tatoveeringut?'' küsis Jon.

» On see õige koht?
» See kõikse õigem koht
» Põnev koht magamiseks
» Intervjuu, kena koht ka selleks, eks.
» Kahtlane koht kohtingu jaoks