Vale aeg, vale koht!

Andrea istus raamatuga, mille ta isa talle saatnud oli astronoomia tornis. Seal oli mõnus, vaikne ja rahulik. Ideaalne koht vaikselt lugemiseks. Neidise kõrval oli kuuma tass kohviga, mille ta oli saanud köögist. Tornis oli tõesti natukene jahe, aga selleks see kohvi tal ju oligi. Andi võttis suure lonksu kohvist ja suunas pilgu tagasi raamatusse. Mugu raamatud on tõesti head.

OT: Sandra tegelane, kelle nime ma meenutada ei suuda

Jonathan oli jalutanud lossi peal ja enda teekonnaga oli ta jõudnud astronoomia torni. Kutil oli käes pudel limonaadi. Jon avastas, et astronoomia tornis istus keegi ''Tere õhtust.'' kui oli üldse õhtu, sa ei maininud.

Oli õhtu. Andi viis pilgu raamatult ülesse, et vaadata võõra noormege poole."Tere,!naeratas Andrea, sest ta on viisakas ja hästi kasvatatud tüdruk. Ei ole ilus valetada, aga vahel Harva oli ta tõesti viisakas. Rõhk sõnal harva! Neidis võttis uue lonksu kohvist, et ennast natukene ülesse soojendada. Kohvi on ikka üks hea ja geniaalne asi.

''Mis raamatut sa loed?'' küsis Jonathan, hakates kohe tüdruku seltskonnaga ära harjuma. Ta ei olnud mingi häbelik tüüp, kes oli koguaeg närvis ja hakkas higistama, kui ta tüdrukutega rääkis. Jonathan tundis ennast väga julgelt tüdrukute seltskonnas.

"Wintergirls,"lausus Andrea. Ta kahtles, kas poiss oli sellest raamatust üldse kuulnud. Polnud just eriti populaarne raamat, aga Andi’le see meeldis. Ega Andrea ka mingi suhtlemis rasukustega teismeline polnud ainult ta võis olla tihti sarkastiline, kinnine ja ülbe, mis raskendas natukene temaga suhtlemist. Take me as I am or watch me as I go.

''Millest see räägib?'' see pealkiri tundus huvitav juba Jon'i jaoks. Äkki hakkab ise ka seda lugema, kuigi see tundus tüdrukulik raamat. Jonathan oli alati väga sõbralik. See võis olla paljude jaoks ime, kui Jon'il mingi päev halb tuju oleks.

Ega see oligi mingil määral tüdrukulik raamat selle sündmustik puudutas üldjuhul poisse vähema, aga puudutas."See räägib anoreksiast ja buliimiat ning nende tagajärgedest,"lausus Andi. See raamat on meeletult huvitab aitab arusaada, mis toimub söömishäiretega inimeste peas. Ega Andrea oli ka üldiselt sõbralik ja rõõmus, aga tal olid omad piirid.

Jonathan kergitas üllatunult kulme ja avas enda limonaadi pudeli ''Sa ise ei ole anoreksik, ega buliimik?'' küsis Jon igaksjuhuks üle. Ega tüdruk ei näinud küll välja nagu tal oleks mingid söömishäired olnud.

"Ei ole,"raputas Andi pead. Ta võis küll pisike ja kõna ja meeletult pirtsakas sööja olla, aga söömishäiret tal polnud. Neid väheseid asju, mida ta sõi, sõi ta ikka korralikult. Andi võttis lonksu kohvist ning jättis kuuma tassi oma sõrmede vahele."Ja, mis sind siia tõi?"küsis neidis rohkem jutu jätkuks, kui reaalse huvi tõttu.

''No siis on tore.'' arvas Jon ja toetas ennast vastu seina. ''Mul oli tuju jalutama minna.'' vastas Jon naeratades. Õhtused jalutuskäigud olid kõige mõnusamad.

Indeed."Kas õues poleks targem jalutada?"kergitas Andi muiates kulme,"või meeldib sulle suures koguses treppe ronida?" Andrea võttis viimase lonksu oma kohvist ning asetas tassi enda kõrvale. Nii palju siis sellest kohvist. Ta oleks pidanud seda rohkem hankima.

''Õues pole praegu kellegiga jalutada.'' Jon oli alati tahtnud kasvõi enda tüdrukuga õhtuti väljas jalutamas käia, aga muidugi tal ei ole tüdrukut hetkel. ''Ma millegi pärast arvasin, et siin tornis on keegi ja tulin siia.'' see oli veits vale.

"Võib olla," Andea polnud õues käinud. Maailm on täis üksikuid inimeai ja mõned pole lihtsalt suhte inimesed. Andrea muigas selle peale. Valetada pole ju ilus.

OT: Ma kirjutasin üli pika postituse ja kustutasin selle kogemata ära...

''Tuleksid minuga õue jalutama?'' küsis Jon muiates. See oli vist naljaga küsitud. Jon oli alati suhte jaoks valmis. Ta otsis seda õiget ka muidugi.

OT: Mul on ka seda juhtunud

"Tuleks,"muigas Andi. Miks ka mitte ainult õues on veel külmem, kui sees oleme ausad. Andrea’l polnud otseselt suhete vastu midagi, kui välja arvata see, et ta ei tahtnud inimesi endale väga lähedale lasta ja tal oli probleeme usaldusega.

''Kohe praegu?'' küsis Jon kulme kergitades. Õues oli jah külmem, kui sees. Ja ega Jon mingi külmavares tegelt ei olnud.

"Millal iganes,"kehitas Andi õlgu. Andrea oli külmavares, kui sa tahad seda sedasi sõnastada ja õue minemine temas erilist entusiasmi ei tekitanud, kui aus olla. Võib oll juhul, kui ta saaks endale jope hankida oleks see mõeldav.

Nüüd avastas Jon, et ta ei teadnud tüdruku nimegi ''Ma olen Jonathan muidu.'' muidugi oli Jonathan'il teine nimi ka, aga see oli kuti jaoks väga kahtlane nimi. Ta ei kasutanud seda üldse.

"Andrea,"sõnas Andi. Tal oli ka teine nimi, aga seda ei kasutanud mitte keegi peale ta ema, sest see nimi oli ikka päris kohutav, kui aus olla. Üldse kasutatu Andi’t vist ikka kõige rohkem.

''Okei, meeldiv tutvuda.'' ütles Jon naeratades ''Aga viitsid õue minna?'' küsis Jon siis Andi'lt. Jon vist eriti ei viitsinud, aga värke õhk võis kasuks tulla.

"Võib ju ka,"kehitas Andi õlgu. Värske õhk tuleb kasuks indeed, aga samas oli seal külm. Man up! Elad üle. Seal väljas ei saa ju nii külm ka nüüd olla.

Jon naeratas ja hakkas treppide poole liikuma, et tornist alla minna.

Andi tõusis püsti ning toppis raamatu teksade taga taskusse, see nägi kindlasti väga huvitav välja, yes. Beidis otsustas tassi sinna samasse jätta, küll keegi selle sealt ära korisab, kui see neid segama hakkab.

Jon lasi Andi'l ikka ees minna. Naistel ees õigus ju. Jon on viisakas. Ta astus treppide eest ära, et Andi saaks ees minna.

Väga fancy. Andrea kergitas kulme, kuid ei hakanud midagi sarkastilist ütlema, mis tal meeles mõlkus. Neidis läks treüist rahulikult alla. Tal polnus kuhugile kiiret. Huvitav, mis kell on? You’ll never know. Ta ajataju oli lugesed täielikult kadunud.