Ideaalne koht, näiteks surmasööjaga jamamiseks.

"Jah," noogutas Alexa. Ta oli teada saanud, et saladusteosakonda pääses ainult õpetaja allkirjaga. "Aga kas ma küsisin juba, mida sa siin teed?" küsis Lexi järgmisel hetkel mõtlikult. "Ma ei teadnudki, et sulle lugeda meeldib?" uus küsimus.

"Ei küsinud." lausus Harry. Või küsis? Ei, ta ei mäletanud enam. "Mulle ei meeldi lugeda." lausus Harry siis. "Või noh, mul ei ole selle vastu midagi." lisas ta siis. Lugemine ei olnud ta lemmiktegevus, aga kui igav oli siis ega ta sellest ära ka ei ütelnud.

"Jah, sama siin," lausus Lexi. Ta võis lugeda, kui ta tahtis või oli vaja. Aga lemmiktegevus see tal polnud. "Muide," lausus Lex ning tema ilme muutus hetkeks. "Kas sa pole kunagi mõelnud...," alustas tüdruk, tuletades meelde seda pilti raamatust, mida ta hetk tagasi vaadanud oli. Järgmisel hetkel oli tüdruk juba unustanud, mida ta öelda tahtis.

"Mõelnud mida?" küsis Harry. Ta ei olnud mõtete lugeja, eks ole.

"Ee..," Alexa mõtles hetke. "Kas sa oled ka Fööniksi ordus?" küsis tüdruk lõpuks. Ei jäta kahtlast muljet, üldse mitte, eks? Lihtsalt uudishimutseb natuke.

Harry kortsutas kergelt kulmu. "Ei," vastas poiss siis. "Miks sa küsid?" lisas ta siis ka küsimuse.

"Niisama," kehitas tüdruk õlgu. "Aga miks sa seal ordus pole?" küsis Lexi hetke pärast. Ta mõistis, et kõik, mida ta praegu küsib, saab Henry hiljem temalt teada. "Ma mõtlen et... Jack on seal, ja Megan. Ja Syd," lausus Lexi, seda rohkem endale, kui Harry'le.

Harry kulmukortsutus aina süvenes. "Kas peaks? Mul on parematki teha, kui nende koosolekutel istuda." lisas ta siis mõrult. Tal polnud midagi ordu vastu, aga liituda ta sellega ei kavatsenud. "Megan ja Syd?" küsis Hart siis. Ta oli nendest vist midagi kuulnud, aga selliseid ei tundnud küll. "Ja sa ise? Oled ordus?" küsis Sanguis veel.

Alexa pilk muutus, kui Harry vastust kuulis. Järelikult ei olnudki poiss 'heade' poolel? "Mina? Minusugusest poleks neile kasu," lausus tüdruk. "Ma ei ole ordus," oli vastus. Kui Harry küsib, miks, loeb tüdruk üles oma nõrgad küljed. Küll poiss uskuma jääb. "Megan ja Syd on minu majakaaslased," lisas Lex.

"Miks kasu ei oleks?" küsis Hart. Tema teada võeti ordusse kõiki. "Selge." lausus ta siis vastuse peale. Tegellikult oli kummaline, et nii paljud Slyth'id ordus olid.

"Sest ma... Ei oska võidelda," lausus tüdruk. No natuke oskas. Aga kahevõitlus tema mingi tugevamaid külgi küll ei olnud. "Pealegi ei kavatse ma mitte millegi ees eluga riskida," samuti aus vastus. Kuigi võis kõlada karmilt. Elu oli liiga armas.

No vähemalt oli hea põhjus. "Mitte millegi eest?" kordas Harry siis. See kõlas natuke kummaliselt. Tema arust need ordu liikmed seal siiski millegiga tegelesid.

"Kuulsid õieti," lausus Alexa. "Sina oleksid nõus siis millegi eest oma elu panti panema?" raske uskuda.

"Ei." vastas Harry. Loomulikult mitte. Elu oli siiski kallis.

"Siis sa mõistad mind," lausus Alexa ning tema pilk peatus hetkeks Harry'l. Siis viis ta oma pilgu mujale. "Aga tulles tagasi ordu juurde," lausus Alexa ettevaatlikult. "Sa pole siis kordagi mõelnud nendega ühinemisele?" küsis tüdruk ning vaikis hetke. "Aga mida sa arvad teistsuguse mõttemaailmaga inimestest.. Neid kutsutakse vist.. Surmasööjad?" küsis Lex.

"Ei ole." vastas Harry esimesele küsimusele, ning kui kulmukortsutus oli vähehaaval kadunud, tuli see nüüd kõige täiega tagasi. "Kas sa oled surmasööja?" küsis Hart vastamise asemel vastu.

"Mina? Ei!" lausus Alexa veidi pettunult. "Sa t6esti arvad minust nii halvasti? uuris neiu. Ta poleks seda uskunud. Samas, Alexa teadis, kes George oli ning Alexa kartis teda.

"Ei-ei." lausus Harry kiirelt."Lihtsalt tekkis küsimus, miks sa üldse midagi sellist küsid?" lisas ta siis.

"Mind, tead küll, lihtsalt huvitas," kehitas Lexi õlgu, rääkides rahulikult. "Sa siis usud mind, et mul pole nendega mingit seost?" uuris Alexa.

"Kui sa nii ütled." lausus Harry. Kui tüdruk ütleb, et tal pole nendega mingit seost, siis Hart teda ka usub. Miks peaks Alexa talle valetama?

Alexa noogutas tänulikult. Loomulikult oleks ta võinud poisile tõestuseks näidata oma käsivart, millel polnud surmasööjate märki, kuid kui Harry seda ei vajanud, siis ei pidanud näitama.
Mingil hetkel märkas Lex, kuidas Henry Harry seljatagant mööda sõitis ning Alexa'le hoiatava pilgu saatis. Seejärel keeras George lähima laua juurde ning sättis ennast selle taha, lüües mingi ilmselgelt suvalise raamatu enda ette lahti. Ta oli endiselt piisavalt lähedal, et Alexa ja Harry vestlust pealt kuulata. "Aga.. Kui, noh, toimuks sõda kahe poole vahel," alustas Lex hetke pärast, tajudes George'i pilku nendel. "Siis, kummale poole sa hoiaksid?" küsis Alexa, laua poole närvilisi pilke heites.

"Ma ei hoiaks kummalegi poole. Oleks neutraalne." lausus Harry Alexa't jälgides. Pöörates pead sinna, kuhu tüdruk vahetpidamata vaatas märkas ta jälle toda ratastoolis poissi. "Oled sa kindel, et kõik ikka korras on?" pöördus ta siis tagasi Alexa poole.

"Neutraalne. Jah, neutraalne on hea," lausus Alexa ilmselgelt liiga närviliselt, et oma sõnade üle järele mõelda. "Mina? Ja-jah, vist küll, miks ei peaks kõik korras olema?" küsis Lex, püüdes esile manada naeratuse, mis vist väga hästi välja ei tulnud.

"Sest sa vaatad vahetpidamata selle selli poole seal." lausus Harry viipates Henry poole. "Ja sa räägid imelikult." lisas poiss.

Alexa vaatas ehmunult Harry poole. "Tõesti?" küsis ta ebaõnnestunud naeratuse saatel. Poiss ei tohtinud teda läbi näha. "Ma ei pannud ise tähelegi," lausus tüdruk. "See sell? Ma isegi ei tunne teda," lausus Alexa käega viibates. Isegi kui ta tahaks, ei saaks ta Harry'le rääkida. Henry oli praegu ju seal samas, ilmselt juhtuks siis midagi hullu.