Ikka siin-siin-siin, ikka viin-viin-viin..

Isis oli tegelikult suundunud kirja saatma, kuid sellega juhtus kerge äpardus. Kiri oli nimelt kööki ununenud, ja kui tüdruk sinna läks ei saanud ta ära öelda ka teenindusest, niiet nüüd tuikus ta üpris teadvuse ja ebateadvuse vahel rida võiõlle pudeleid tüdruku teed märgistamas. Karp täis pudelitega lendas - või pigem põrgas tüdruku ees edasi. Neiu käed värisesid niivõrd, et kord oli kast laes, siis jälle põrandal. Paar pudelit läksid isegi treppide ületamisel katki, kuid kõigist raskustest hoolimata jõudis ta sihtmärki - öökulli majja.

OT: Jack.

"Isis, mida sa teinud oled?" küsis Jack, kes vahepeal öökullimajja oli astunud. Oli vaja mingeid asju ajada. Alguses oli poiss arvanud, et keegi on öökullimajas mingit pidu üritanud korraldada. Hea paik. Kuid kui Jack Isis't märkas, tundus see hoopis kahtlasem.

"Joonud." krooksatas tüdruk, ning surus siis käe suule summutades järgmise röhatuse. No võiõlu mõjus nii mõnikord. "Kaks Jack'i?" küsis ta hetkepärast, kui poiss kahekortseks muutus. Mis jama see veel oli? Öökulli välja heitetest plekilisel põrandal libastudes suutis ta pikali ka kukkuda, eks? Niiet, nüüd olid need kaks Jack'i kaunis kummalise nurga all. Ennast järele andmatult püsti ajades, värises ta võlukeppi käsi niivõrd, et lendav kast läks täpselt Jack'i peast mööda, ja piruetika sinna kus olid öökullid.

Jack kortsutas kulmu. Midagi oli jutunud? Poiss ei suutnud leida põhjust, miks Isis oleks pidanud ennast kuskil üksi täis jooma. "Üks Jack," lausus poiss ning jälgis tuimalt kasti lendu üle oma pea. "Võta rahulikult," soovitas Jack.

"Neli." parandas Isis. Ei kuus! Ah, mis vahet seal oli? Ühte viisi palju ikkagi. "Võtan ju." teatas Isis toetudes vastu seina, et mitte uuesti tuikuma lüüa, kuid kast mis oli paljud öökullid lendu peletanud sööstis tänu sellele aknast välja, ja sinna ta ka jäi, lennates vastu lossi seina sodiks.

"Osav," lausus Jack, jälgides kuidas kast vastu seina lendas. Ega Jack'il polnudki hetkel tuju jooma hakata, seega polnud nendest pudelitest kahju ka. "Miks sa jõid?" küsis poiss, unustades miks ta öökullimajja oli tulnud.

"Jõin?" kordas Isis poisi esimest sõna kuulmata. Ta oli joonud? Ah jaa. "Pakuti." lausus ta, ning tüdruku roheline silm vajus kinni. Ise ta seda kusjuures ei märganud, tuvastas ainult selle, et vaateväli oli kahanenud.

"Tore," pomises Jack, kes Isis't jälgis. "Ära jää siia magama," lausus poiss hetke pärast.

"Magama?" kordas Isis nagu papakoi, ja ta silm avanes hoobilt, kuid selle tulemusena märkas ta öökulli, kes tal muidu märkamata oleks jäänud. Ka linde oli mitu, tema nägemise järgi, ja kuna olend parasjalgu üle ta pea aknast välja püüdis lennata, pistis Isis röökima nagu orav ratta peal. Ta oli täiesti veendunud, et linnud tulevad talle kohe kallale.

"Jah, magama," lausus Jack huvitult. Isis oli ju silmad kinni pannud. "Ole tasa," lausus Jack kulmu kortsutades, kui tüdruk röökima pistis.

Mingi hetk käis kerge klõps ära, ilmslet siis, kui ka öökull ehmatas ja tüdruku pähe maandus. "Ikka üks Jack." pomises ta siis, poisi sõnu kuulmata. Vaene öökull oli ta juukse pahmakasse kinni jäänud, ja mitte just hetkel kõige osavam Isis püüdis lindu sealt päästa, kuid too rapsis nii hullusti, et tüdruk lõppuks ärritus. "Ah ole siis seal, kui sulle meeldib!" käratas ta loomale, ning pööras tollele selja, ehk viskas juuksed üle õla.

Jack jälgis lihtsalt ukse juurest, mida Isis tegi. "Sobib sulle," lausus poiss pilkavalt öökullile vihjates. Kuna Isis oli lubanud linnul oma pähe jääda, ei läinud Jack seda sealt ka ära võtma.

"Tänan." lausus Isis, kes ei tuvastanud poisi lausest pilget. Öökulli oli ta juba kenasti unustanud, ja tegelikult võttis mõtlema, mis talle siis niiväga sobis. Mõtte pausi järel unustas ta aga ka selle, mille üle oli mõelnud. Aknast puhuv küll õhk tundus ahvatlev. Kerge hüppega oli ta ka juba akna laual, ning ilusti kogu rindkere aknast välja ka. Kõige kergem moodus kaineks - ja libastumise korral - surma saada.

Jack pööritas silmi ning astus sammu akna poole. "Isis, tule ära sealt," lausus poiss kergelt tüdinenud häälel. Tema oli arvanud, et väike alkohol teeb inimesed lõbusamaks, mitte ei pane inimestele enesetapu mõtteid pähe.

Ega Isis'el polnudki enesetappu mõtteid, ta oli igati heas tujus. "Ma lendan!" teatas ta rõõmsalt Jack'i lauset ignoreerides. "Ma tahan lennata!" virises ta hetkepärast, kui taipas, et ta siiski ei lenda. Kaks pisarat kukusid kuskile alla, ja tüdruk halises veel hetke midagi arusaamatut enne, kui ennast aknalauale istuma sättis ja kilkas "TRESTRAL!" no seda pidi nüüd küll teise kooli otsa kuuda olema. Tüdruk oli märganud keelatud metsa kohalt lendu tõusvat looma.

Jack tõmbas Isis'e aknalaualt ära. Jah, hakaku nüüd nutma ka. "Ära kisa," lausus Jack, kuigi vaevalt et see mõjus.

"Ma ei kisa!" solvus Isis. Tal oli hea tuju, ja ta tahtis, et teised ka seda teada saaksid, aga nagu ühtegi teist mõtet selle teatamiseks peale karjumise ei tahtnud pähe tulla. "Seal oli trestral." vingus ta siis hullemini kui mõni kolme aastane kunagi oleks osanud.

OT: Ajage mind ära, kui siin olla ei või.

Annie astus öökullimajja, Isist ja Jack'i märgates kortsutas ta kulmu, kuid ei öeldnud midagi, tüdruk nuttis ja pudelid olid igal pool, draamasid ikka toimus. Neid vilistas ja ta papagoi lendas ta õlale, ta andis linnule krõbinaid ja sidus ta jala ümber väga pika kirja.

"Ahah," lausus Jack. Las olla see testral siis. Kõik teadsid, et Keelatud metsas mingid loomad elasaid, Jack'i need eriti ei huvitanud. "Solvusid?" küsis poiss siis hetke pärast.

OT: Võib küll. Seega ei aja kuhugi.

Tegelikult Isis oli ainult paar pisarat valanud, ja enam ta ei nutnud, kuid põsed olid ikka veel märjad. "Papagoi!" kiljatas ta oma trestralit täielikult unustades täpselt sel hetkel kui Jack küsis "solvusid" ja seega ta seda ei kuulnud, ja tõttas Annie juurde silmad rõõmust säramas.

"Nagu väike laps...," pomises Jack ning toetus ise vastu aknalauda. Teda papagoid ei huvitanud, seega jäi ta lihtsalt sinna passima.

Isis oleks peaaegu uuesti nutma hakkanud kui lind aknast välja lendas, kuid Annie küsimus pani ta selle unustama. "Ma ei ole joonud!" hüüatas ta ootamatu vihaga.

"Oled küll," lausus Jack rahulikult. No tegelikult ei saanud Isis sellele vastu vaielda. "Ja mitte vähe," lisas poiss. Ka see oli tõsi.

"MA EI OLE JOONUD!" kisendas Isis ja surus endale käed kõrvade peale röökides ise edasi "EI OLE! EI OLE!" lõpuks andis ta hääl alla ja muutus üpris kähedaks, samas kui tüdruku pea valutama hakkas. "Aia." pomises ta pea-aegu kuulmatult vajudes istukile maha käed ikka veel kõrvadel. Nüüd oli ta juba unustanud, mille pärast lõugama pistis.