Siin on nii "soe"

Wendy oli hommikul ärganud võib-olla natuka liiga vara. Kell kuus. Ja und ka enam ei tulnud, Slyth'ide puhketoas oli suhteliselt külm, niiet tüdruk otsustas, et ka õues ilmselt külmem poleks. Nüüd neiu siis liikus läbi üpris paksu lume, mis öösel maha oli sadanud lendluudpalli väljaku poole. Luud õlal, kolm kampsuni, koolirüü ja mingi mantel seljas.

OT: Taylor.

Taylor astus lendluudpalli väljakule. Ta oli vara ärganud kuna mingid esimese klassi jõmpsikad olid kell neli juba karjuma hakkanud. Tal oli juud seljas. "Eino tore"lausus Taylor tusaselt eksi märgates.

Wedny oli liiga ametis oma lumme kinni jäänud saapaga õiendamisega, et Taylor'it ta ei märganud. Ausalt öeldes, ei tahtnudki. Tõmmanud saapa lumest välja vandus tüdruk üpris häälekalt, kuna arvas, et on üksi. Lund saapast välja kolkides, pani ta selle lõpuks jalga tagasi. Kuradi külm oli.

Taylor istus keset lume hunnikut. Ta võttis lumepalli ja viskas selle otse tüdruku kraevahele."Pihta said luuser" karjus ta.

"FAKK!" karjus Wedny üle väljaku, kui tal veel külmem hakkas. No raisk. Ümper pöördudes märkas ta Taylor'it. "Mida sa siin teed?!" nõudis ta pea-aegu karjudes. Kurat ei saa enam rahulikult oma elu elatud? Miks ta peab kogu aeg närvidele käima inimesele? Elagu oma elu, eks ole. Enda arust oli Wendy eelmisel korral väga selgelt, oma seisukoha selgeks teinud. Ja nüüd võiks see värdjas õnnelik olla, et Wedny lumekuuli vastu ei visanud, eks ole.

"Mina istun" lausus Taylor rahuliku ülbusega. Teda enam tüdruk üldse ei huvitanud.

"Ja mina löön!" käratas Wendy lõppuks virutades poisile ikka korraliku kõrvakiilu pikki vasemat põske (selle tarbeks eemaldas ta korraks kinda, et löök ikka teravam oleks) enne kui ta oma luuaga poisist läbi lume eemale sumas, ning siis lendu tõusis. Oli ikka ülbik.