Piknik õhtuhämaruses

"Ma pean mõtlema, sest praegu ei mõista ma miks ma arvasin, et sa ei käitu nagu tüüpiline naistemees. Ma, ma... Sa olid minu jaoks väga tähtis," pomises Annie, nii kergelt ta Jack'ile andeks ei anna. Mitte veel. Tüdruk krahmas piknikutekilt mitu võiõlut ja kõndis nii väärikalt, kui suutis minema. Jõudes Jack'ist ja Alexa'st piisavalt kaugele hakkas ta ohjeldamatult nutma ja vappuma ning ta kõndis lossi.

Syd oli nüüd koolis tagasi, täiesti teise inimesena. Tüdrukul oli peas blond ja lühike parukas. Ta vihkas seda, kuid muud võimalust täiesti erinev olla polnud. Näkku oli ta ladunud paksu meigikihi, sellega oli teda täiesti võimatu ära tunda. Ka riietus oli Sydney'l ebatavaline, minikleidid igapäevaselt polnud tema moodi.
Tüdruk jalutas nüüd kooli õuel. Ühel hetkel silmas ta eemal Alexa't ja Jack'i, kes ei paistnud just kuigi õnnelikud. Syd läks neile päris lähedale ja jäi eemalolevalt kaugusesse vaatama, justkui ta tõepoolest ei teaks, kes need on.

"Annie," lausus Jack ning kõndis Annie'le veidi järele. Siiski jäi ta mingil hetkel seisma. Kui ta Annie'le järele oleks läinud, mida ta ika oleks osanud öelda? Poiss seisis mõnda aega lihtsalt tuimalt. "Ma olen idioot," pomises Jack ning tõmbas käega väsinult läbi juuste. Siis märkas ta võõrast blondi. "Mis sul veel vaja on?" küsis ta, mitte kõige sõbralikumalt.

"Vaja?" küsis Syd üpriski madala ja võõra häälega. "Vaja pole midagi, kuid ma arvan, et võin ka niisama siin olla," lisas ta upsakalt.

"Ole siis," lausus Jack, jättes tüdruku sinnapaika. Ta kõndis Alexa juurde. "Ütle ausalt, sa teadsid, et Annie siin oli? Sa tegid seda meelega?" nõudis ta.

Idioot, mõtles Sydney kulmu kortsutades, kuid tema rahulik pilk ei muutunud ning püsis Jack'il.

"Ma- ei! Jack, kuidas sa võid nii arvata?" küsis Alexa ahastuses. Jack polnud temast kunagi veel nii halvasti arvanud. Siis libises tema pilk hetkeks võõrale blondiinile. "Süüa tahad? Meil on terve korvitäis, lase aga hea maitsta," lausus Alexa piknikukorvi poole osutades. Tema ja Jack'i piknik oli ilmselt nüüdseks läbi.

"Võib kah," arvas Syd, olles samas õnnelik, et keegigi tema uue karakteriga natukenegi sõbralikult käitub.

"Ma ei tea," lausus Jack pead raputades. "Ta vihkab mind," lausus poiss, ta oli selles enam kui kindel. Miks ta pidi Alexa't vastu suudlema?

"Ta ei vihka sind," lausus Alexa, ta uskus seda. "Ta rahuneb maha ning saab sellest üle," arvas tüdruk ning kõndis Jack'i juurde. "Saan ma kuidagi aidata?" paistis et Jack'il oli tõesti juhtunu pärast halb.

"Mis teil toimub?" küsis Syd nagu muuseas.

"Tema tüdruk jättis ta maha," lausus Alexa, selline mulje oli talle jäänud. Alexa võttis viimase lonksu oma veinist ning asetas pokaali maha.

"Tunnen kaasa," lausus Syd ja surus maha kiusatuse silmi pööritada ning öelda: Ükskord see pidigi juhtuma.

Jack oleks hea meelega blondiinile midagi solvavat öelnud, kuid siiski suutis ennast talitseda. "Midaiganes, ma lähen," lausus Jack ning keeras ennast ringi, hakates kooli poole sammuma.

"Head aega!" hõikas Syd Jack'ile järgi.

"Nägudeni," lausus Alexa vaikselt ning põlvitas siis tekile maha. "Ei saa öelda, nagu mul poleks selle üle hea meel," lausus tüdruk. Ta ei tundnud küll võõrast blondiini, kuid teisalt ei olnud ta öelnud ka midagi, mis Jack'ini poleks tohtinud jõuda. Jack teadis, et Alexa teda tagasi tahtis. "Nad ei sobinudki kokku," lausus Lexi ning avas piknikukorvi kaane. Seejärel võttis neiu välja ühe õuna ning võttis sellest rahulikult ühe suutäie.