Koridoris kõndimas

Destiny jalutas mööda koridori. Neiul polnud aimugi, millisel korrusel ta asus ning millisele minema pidi. Kuid ta ei pannudki seda kuigi palju tähele, kuna oli ametis oma seeliku puhastamisega. Musta värvi riietele jäävad ka igasugu valged asjad külge, mõtles ta pahaselt ja korjas seelikult ära järjekordse juuksekarva. Ülejäänud koridoris liikuvad tegelased jõllitasid Jacqueline'i huviga. Jac aga saatis neile jäise pilgu, mille peale silmad temalt kohe ära pöörati. Rahuolevalt lõpetas ta oma seelikuga ja sammus häirimatult edasi.

Isabella astus graatsiliselt koridori. Kultsed ketsid jalas, kuldkollane kleit seljas ning kuldkaelakee kaelas. Tal oli täna lihtsalt selline tuju. Tüdruk ei märganud Rave enne kui tüdrukule sirgelt otsa kõndis.

Jac võpatas ja astus sammu Slyth'ist eemale. "Kas sa lihtsalt ei vaadanud enda jalge ette, või oledki sa pime?" küsis Destiny külmalt. Tüdruk paistis küll üsna tema moodi olevat, kuid esmamulje oli peaaegu alati petlik.

"Mite kumbagi." vastas Bella väärikalt. "Ära irise titt." lisas ta siis külmalt, võõrale, kes oli tast silmnähtavalt noorem.

"Tead, mu vanavanavana-vanaema on sama vana kui sina. Ehk siis 12," lausus Jacqueline sarkastiliselt.

"Oi kui armas." teatas Isabella üle pinkutatud sarkasmiga. "Ja minu vaarisa isa on sama vana kui sina, ehk kolmene." teatas ta siis.

"Su väike õde võib kolmene olla," sisistas Destiny.