Valikud

"Bauxbatons on ilusam," arvas Alexa, kuid see oli ainult tema arvamus. "Ja valgem," lisas tüdruk, "ja kohe kindlasti soojem." Alexa ei olnud endiselt harjunud vangikoobastes peituva jahedusega. Tüdruk tõesti kartis külma. "Aga kas just huvitavam?" kordas Alexa Annie küsimust. "Siin on ka päris huvitav," lausus Lexi. See metsik loodus kooli ümber, keelatud mets ja järv.

"Beauxbatons on ilus jah, mu ema töötas kunagi seal. Ma olin vist teises klassis, kui seal käisin," soojuse ja valguse jutt pidas ka paika, "Inglismaa on siiski tuntud oma vihmaste ilmade poolest."

"Jah," nõustus Alexa ning puhkes siis hetke pärast naerma. "Näed, me saame päris ilusti räägitud ilmast ja Prantsusmaast, ilma mürgiste kommentaarideta," lausus Lexi. Lihtsalt ei saanud märkimata jätta.

"Siis saame, kui jutt Jack'ini ei triivi. Sa oled normaalne, aga pole midagi parata, ka konkurent," tunnistas tüdruk ja ka tema näole ilmus muie.

Alexa tõsines ning noogutas Annie jutu peale. Tüdruk rääkis tõtt. Kõik oli normaalne seni, kuni asi Jack'ini viis. "Lihtsalt," alustas Alexa, mõeldes mida edasi öelda, "sa tead ju, et ma ei anna alla?" Alexa arvas, et oli selle üsna selgeks teinud. "Ma ei kavatse alla anda enne, kui Jack mul seda teha käsib," täpsustas ta enda mõtet. "Ja ma arvan, et sama ei teeks sinagi?"

"Täpselt, sul on õigus. Võibolla oleks mõistlik üksteist mitte maha teha, kuid ma hoiatan, et ma võin päris nõmedaks muutuda," Annie pidi tõdema, et Jack'i ees võis ta päris tobedalt käituda. "Jah, ma ei annaks ka alla," lisas tüdruk.

"Jack'i nimel valmis kõigeks?" küsis Alexa muiates, Annie öeldu oli nagu sellise mulje jätnud. "Aga siis on see selge," lausus Alexa. "Meist ei saa kunagi sõpru, sest Jack on meile mõlemale tähtsam," arvas tüdruk.

"Jah, ma usun küll," arvas Annie, "Võibolla kunagi, kui me oleme sellest õudsast vanusest välja kasvanud."

"Õudsast vanusest?" küsis Alexa üle. "Mina olen koguaeg selline olnud," lisas ta ning viskas demonstratiivselt oma blondi juuksesalgu üle oma parema õla.

"Aa, sellisel juhul, kui me kunagi Jack'iga seotud pole," ütles tüdruk, kuid kortsutas kulmu, ta polnud selles lauses kuigi kindel.

"Sa arvad, et ta jätab meid mõlemaid lõpuks maha?" küsis Alexa kahtlevalt. Nad olid küll noored ning tegelikult polnud ka Alexa ise kuigi palju tulevikule mõelnud. Pealegi ei saanud Jack teda maha jätta, nad polnudki koos. Kuid siiski.

"Mitte seda, lihtsalt kes teab mida elu toob," teatas Annie, tegelikult ta ei osanud end lihtsalt Jack'iga vananemas ette kujutada ja ta elas ainult olevikus.

"Mitte keegi," lausus Alexa, võttes Annie lauset küsimusena. "Tuleb võtta üks päev korraga," lausus ta.

"Tõsi," nõustus Annie ja pidi tunnistama, et neil olid Alex'aga sarnased maailmavaated, kuigi nad olid täiesti erinevad inimesed.

"Sel juhul ma arvan, et lähen joon köögis midagi sooja," arvas Alexa ning vaatas koridori otsa poole. "Jack'i ma sul otsida ei aita," lausus tüdruk, "katsu ise hakkama saada." Alexa naeratas, üks päev siiski korraga.

"Ma arvan, et saan hakkama," oli Annie veendunud, "kas sa ikka tead kus köök on?" Juhul, kui mitte siis ei heitnud Annie seda talle ette, see koht oli siiski hästi peidetud.

"Eh...All?" pakkus Alexa. Suur saal, ehk söökla kus hommiku-, lõuna- ja õhtusööki pakuti oli ju vestibüülis. Järelikult pidi köök kuskil selle läheduses olema?

"Jah, seal leiad pildi puuviljavaagnaga, kõdista pirni. Siis hüppab maal eest ära ja sa pääsed kööki," seletas tüdruk, nii või naa pole köögi asukoht kuigi suur saladus ja Alexa saaks selle nii või naa varem või hiljem teada.

"Noh, arusaadav," lausus Alexa, püüdes jätta kindlat muljet. Tegelikult ta muidugi ei olnud midagi aru saanud. Aga küll ta hakkama saab. "Nägemist siis, konkurent," lausus ta, ajas nina püsti ning võttis suuna koridori otsa. Pärast paari sammu pööras ta ennast siiski ümber. "Trepid on seal, eks?" küsis ta naerdes ning võttis suuna hoopis teisele poole.

"Nägemist," ütles Annie ja Alexa viimase küsimuse peale ta vaid noogutas. Ka tema ajas end püsti ja kõndis minema.