Koridoris

Sireen, prefektne nagu alati, oli täna selga saanud, tume sinise kleidi mis oli täiesti sirgeks triigitud, ilma ühegi kortsuta. Tüdruku mustad juuksed olid lehviga hobuse sabas. Lilý hüples rõõmsalt koridori, ümisedes seda sama viisi, sellest muinasloost, mida ta armastas. Tüdruku ilme oli kurjakuulutavam, kui ta kepsakas samm.

---

Isis märgatavalt sorakam, ning alati lohakam, kui mõni teine, oli läbi märg, ning mitte just rõõmsas tujus siiski kuulis ta viisi laulust mida ta teadis. "Kord hiiu mere meestele see näitas laeva teed..." pomises ta ümina peale laulu sõnu. "See hiiu virva tuli." jätkas ta natukese ajapärast, oma mõttes, kuid ümin vaikis.

OT: Jack.

OT: Jack* . Kuna Sireen pani suhetesse, et ta tahab olla Jack'i sõber, vms, siis ma oletan, et me tunneme.

Jack jalutas koridori. Tal polnud lihtsalt muud teha, kui lossi peal ringi rännata. Märgates teisel pool koridori Isis't ning Sireen'i, läks Jack nende juurde. Mõlemad tüdrukud said tema tervituse osaliseks.

OT: Just hakkasin muutma seda näpukat. Jah okey, tunnete siis.

"Tere." ütles Lilý rõõmsalt ning tegi lustakalt kerge kniksu. Tal lihtsalt oli selline tuju.

---

Isis noogutas eba määraselt midagi tervituseks ning hüppas lähimale akna lauale.

"Mis teoksil?" küsis Jack. Tal oli igav, kuid samas oli tal kahtlaselt hea tuju. Ta pöördus tüdrukute poole.

Lilý mõtles hetke enne kui vastas. "Midagi." ning keset koridori seisma jäi, naeratades võluvalt Jack'ile ning pööras siis pilgu teisele tüdrukule.

Jack naeratas Sireen'ile vastu. Vähemalt kellelgi oli peale tema veel hea tuju. "Kahju," kostis ta siiski tüdruku vastuse peale. "Halb tuju?" küsis Jack Isis'elt.

Isis noogutas kergelt Jack'i küsimuse peale ning viis pilgu aknast välja.

"Miks?" küsis Jack edasi. "Sa oled viimasel ajal tihti selline, halvas tujus," lausus Jack, vähemalt nii oli talle paistnud.

Isis vaatas hetke veel aknast välja ning pööras siis pilgu Jack'ile. "Anna andeks." pomises ta siis pilku maha lüües. "Selle pärast mis kooli õues jutus." lisas ta siis, selgituseks.

"Niisiis see on põhjuseks," lausus Jack ning kõndis Isis'e juurde. Poiss ise oli üritanud seda juba unustada, kuid kuna Isis selle nüüd jutuks oli võtnud, pidi ta midagi ütlema. "Ma ise reageerisin ka üle," lausus Jack.

"Aga mina olin vastik." ütles Isis see peale ikka veel maha vaatates. Ta poleks tohtinud seda teha, ja tema arust Jack üle ei reageerinud vaid tegi asja väga hästi selgekeks.

"Sa polnud vastik," lausus Jack, viimast sõna rõhutades. Tema polnud seda kunagi öelnud. "Lihtsalt, see polnud vajalik," arvas poiss, võttes kokku kogu toimunu.

Isis noogutas ikka veel põrandat silmitsedes püüdes oma kergelt vesiste silmadega, oma kinga paelu näha.

Lilý oleks kohe korratuse kallal võtma tahtnud hakkata, ja Isis'e Jack'ile otsa vaatama panna tahtnud kuid tüdruk seisis lihtsalt paigal vaatates kord Jack'i kord Isis'st ning püüdis aru saada mis toimub.

Jack märkas, et Sireen ei saanud toimuvast vist kuigi palju aru. Poiss vaatas uuesti Isis'e poole ning muigas siis kergelt. "Me lepime siis ära," lausus Jack ning see polnud küsimusena mõeldud.

Isis hüppas aknalaualt maha ja kallistas Jack'i põgusalt enne kui tagasi aknalaua poole pöördus ja lootis, et Sireen või Jack nüüd parema teema välja pakuksid.

Jack kallistas Isis't vastu, muie endiselt huulil. "Nii, nüüd rõõmsam nägu pähe," käskis ta Isis't.

Isis'el polnud vaja naeratust näole tirida see ilmus sinna ise enesest. Nüüd oli kõik jälle korras. "Igatahes..." püüdis Isis'st teemat välja mõelda. "Olen ma midagi tähtsat maha maganud?" küsis ta siis oletades, et oli oma tusa hoos millestki ilma jäänud.

"Sina ja maha maganud?" kordas Jack. Tema arust oli Isis suht igal pool, kus midagi toimus. "Ei," arvas ta vastuseks.

Isis noogutas, aga paremat juttu teemat ka pähe ei tulnud ning ta viis pilgu Sireenile lootes, et tüdrukul on midagi tarka öelda.

"On su käed paranenud?" ei saanud Jack Isis'e käest küsimata jätta.

"Jah ma käsin haigla tiivas." vastas Isis, ja sinna ei kavatsenud ta ilmselt enam nii pea minna. Teda küll ei küsitletud selle puhul kus ta oma käed kogu aeg sodiks peksis, aga parandamis protsess oli valusam.

"Tore," arvas Jack. "Aga luba, et sa ei tee seda enam kunagi. Ei peksa endast tugevamaid? Olgu nendeks siis puud või seinad," lausus Jack ning vaatas Isis'ele otsa.

Sireen ei öelnud jätkuvalt midagi, vaid lihtsalt kuulas pea kergelt viltu teiste vestlust.

"Olgu." nõustus Isis, tal polnudki õnneks tahtmist rohkem seinu taguda.