Igavlemas.. jälle

Megan oli jälle metsas, seekord pahuras tujus. Lõpuks istus ta ühele kännule ning viskas koti sügavamale metsa, teades, et ta saab selle iga kell kutseloitsuga tagasi kutsuda.

OT: Teema absoluutselt kõigile, kes tahavad tulla.

Jane läks metsa poole, ta tahtis mõnest inimesest puhkust.Metsa jõudes ja Meganit märgates ütles ta tervituseks:"Hei"ja istus ka kännu peale.

Megan tõstis pilgu. "Hei," lausus ta napilt.

"Viga midagi või"küsis Maci,Megan ei tundunud just heas tujus.

Megan neelatas. "Eee.. ei," valetas ta.

"Jajjaa.Ma ei usu sind.Räägi"ütles Jane lihtsalt kuid natuke nõudvalt.

"Ei päriselt," üritas Megan, "mul pole midagi viga." Järsku puhkes ta lihtsalt nutma.

OT: Lamp.

OT:Assoo

"Midagi ikka on ju viga"lausus Maci rahustavalt ja vaatas tuimalt Meganit ta ei osanud teda lohutada.

"Ei ole midagi viga," lausus Megan läbi nuuksatuste.

"ja siis nutad..."ütles Jane ebakindlalt.

Heria hiilis Keelatud metsas, Ta nägi tüdrukuid rääkimas, siis hakkas üks nutma, aga Heria otsustas neid eirata. Siis istus ta ühe väikese puu alla, ta oli väsinud.

Megan tõusis äkitselt püsti. "Mis hääled need olid? küsis ta Jane'lt.

Heria tõstis korra pea, vaatas miks tüdruk üles tõusis ja siis heitis tagasi pikali.

5 minuti pärast tõusis tüdruk püsti ja jalutas kooliõue peale.

Megan kiristas hambaid, kuuldes läheduses liikumist. Ta võttis oma võlukepi välja ning silmitses seda, ise pomisedes: "Ma pole küll seda loitsu kunagi proovinud, aga ma proovin." Ta tõstis võlukepi. "Homenum revelio," lausus ta vaikselt. Midagi ei juhtunud. Järelikult oli see mingi loom, jõudis Megan otsusele ning istus uuesti kännule.

Heria jooksis puu juurde aga märkas siis , et tüdruk ei nutnud enam. Ta jalutas tüdrukute juurde ja tutvustas ennast:"Tere,ma olen Heria. Heria Glasgow".

Alica kõndis metsas.Maailm oli tükkideks rebitud.Alica oli hull,talt oli võlukepp ära võetud,Heria võibolla ikka veel tahtis teda vältid{Kuigi ta oli Heriale selle andeks andnud}Ja koju ta ei saanud minna.Alica nägi kaugemal Heriat ja kiirustas tema juurde,,Hey!''ütles Ta heriale ja istus puu alla kus oli küll külm kuid Alica istus seal sellegipoolest enda rüüga millest sügiskülm läbi käis
OT:Loodetavasti saan ikka kellegiga juttu puhuda

"Tsau!Oled normaalseks muutunud,"küsis Heria muiates.

,,Mhm.Vist küll''pomises Alica.Niiet Heria arvas ikka veel et ta on hull,,Ja pealegi nüüd hakkabjba kõik meelde tulema''lausus Alica ja ei teinud väljagi külmast,,Nunnu''pomises ta kui lehtede alt ühe hiire välja tõmbas ja selle endale sülle poetas

Heria paitas hiirt."Kui armas,"nunnutas Heria hiirt.

,,Jap''lausus Alica ja otsis lehtede seest teise hiire,,Võta''lausus ta Heriale hallika hiire ulatades jättes musta endale
OT:Sööma

OT:OK.

"Äitäh,"ütles Heria.

,,Mulle on alati meeldinud hiired.Kahju et ma Snape'i kabinetist ei jõudnud neid haarata''ütles Alica ja püüdis veel enda kõrval olevast lehehunnikust kaks hallivõõdilist hiirt

Jane vaatas ringi nähes alles nüüd 2 teist tüdrukut ütles ta tuimalt:"Hei!"

"Hei,tule siia,"hõikas Herta.

"Mina või?"küsis Jane uskumatult.