Väljakul ja tribüünidel

Bella sammus üle lendluudpalli väljaku tribüünide poole, kuna maha ta istuda ei kavatsenud. Soovitud kohta jõude potsatas ta ühele toolile ning keeras kaasa võetud võiõllel korgi maha ja võttis esimese lonksu.

OT: Keegi never siia teemasse tuleb?

OT: Jack tohib?

OT: Aga loomulikult

OT: Davai siis.

Jack oli otsustanud veidi väljas ringi jalutada. Oma teekonnal oli ta juhtunud lendluudpalli väljakule. Poiss kõndis risti üle väljaku, suunaga kooli poole, kuid kui märkas tribüünidel kedagi istumas, jäi ta hetkeks keset platsi seisma. Hetke pärast võttis Jack juba suuna tribüünidel istuva tüdruku poole. "Vaata aga, kes tagasi on," lausus poiss muigega, kui Isabella juurde jõudis.

Isabella naeratas Jack'ile kergelt "Noh kuhu mina siis jääma pidin?" küsis ta tervituse asemel oma harva esineval rõõmsal toonil, Jack oli üks vähestest inimestest kellega ta läbi sai- või tegelikult ainuke inimene kellega ta läbi sai.

"Millal sa mulle kavatsesid öelda, et tagasi oled?" küsis Jack teeseldud pettumusega ning vaatas tüdrukule tõsiselt otsa. "Ma pidin seda Isis'e käest kuulma," lausus ta. Hetke pärast oli aga muie tagasi tema huulil.

"Ilmselt siis kui ma sinuga kokku saan." teatas Bella, kuigi ei saanud oma lause tulevikku vormist aru. "Ah et Isis'e? Ja kust tema seda kuulis?" küsis Cel kerge muigega Jack'i teise lause peale.

Jack kehitas õlgu, kust tema oleks pidanud mäletama? "Ta kuulis sind karjumas?" lausus Jack, midagi meelde tuletades. "Ja miks sa karjusid?" küsis ta nüüd.

"Ma karjusin siis nii valjust?" pomises Bella "Ma saabusin puhketuppa ja ülimalt... hm.. Endaga rahul olev Sydney teatas mulle, et tema ja Annie suudlesid sind." vastas Isabella rahulikult. "On see tõsi?" uuris ta siis jätkuvalt rahulikult.

"Jah," lausus Jack lihtsalt. "Aga miks sa karjusid?" kordas Jack oma küsimust. "See polnud ju põhjuseks?" oletas ta.

Isabella kortsutas kergelt kulmu "Oli küll." vastas ta. "Ma röögatasin selle uudise kuulmise peale." ütles Bella ärritava rahulikkusega, alguses oli ta täiesti vappustatud kuid hetkepärast peale seda uudist oli ta enese valitsuse tagasi saanud. Nüüd ta teadis juba "detailsemalt" mis köögis juhtunud oli.

"Aa," lausus Jack ning see oli ka kõik, mis ta selle peale öelda oskas. "Kus sa olid üldse?" vahetas ta teemat.

"Ma ei mäleta." ütles Isabella ausalt ja pööras pilgu Jack'ilt vastas tripüünidele.

"Sa ei mäleta?" kordas Jack ning kehitas siis õlgu. "Sa ei pea rääkima, kui ei taha," lausus ta ning võttis kuskil läheduses istet.

"Kes ütles, et ma ei taha?" küsis Isabella kulmu kergitades. Enda arust ta seda küll öelnud polnud.

"Ma ei tea, sa ei räägi ju. Selline järeldus," lausus Jack õlgu kehitades. "Vahet pole," lausus ta siis. Ta ei sundinud ju tüdrukut rääkima.

Isabella kergitas kulmu "Ma ütlesin, et ei mäleta." ütles ta aeglaselt, et see poisile ikka kohale jõuaks "Sa ei usu mind?" järeldas ta kergelt süüdistavalt.

"Ma ei tea, mis mõttes sa ei mäleta?" küsis Jack. "Mingi õnnetuse elasid üle, kaotasid mälu?" pakkus ta huupi. Küllap oleks see usutavam olnud kui lihtsalt mitte mäletamine.

"Kui ka oleks olnud siis ma ju ei mäleta." arvas Isabella "Ma ei mäleta suvest midagi ja Syd jahus mulle kogu aeg mingist Willist." pomises Isabella mõtlikult.

"Ahjaa, too tüüp," meenus Jack'ile. "Kuidas tal läheb?" küsis poiss, sellest küll mitte huvitades. Pigem viisakusest, siiski Isabella kutt, kihlatu, mees, midaiganes.

"Ma ei mäleta ka teda." ütles Isabella juba kergelt ärritunult. "Ma ei mäleta suve." kordas ta siis.

Nüüd kortsutas Jack kulmu. "Sa ei mäleta Will'i, üldse?" küsis poiss. "Su kihlatu poleks selle üle õnnelik..," arvas Jack.

Isabella kargas ärritunult püsti, et oma sõnadele rohkem mõju anda. "Ma ei ole kihlatud." sisistas ta läbi hammaste.

"Ou, rahune maha," lausus Jack Isabella'le. "Mina ei tea midagi, lihtsalt sellised jutud käisid," lausus ta, surudes alla muiet.