Kapid ja riiulid

Parasjagu oli keskpäev, üle pika aja sadas vihma peost oli päev või paar möödas ning suurem osa oli oma pohmellist juba vabanenud, nagu ka Jagger. Küll oli kutt aga sisse maganud, selle tõttu jälle köögis söömas käinud ning viimaks kahe banaaniga raamatukokku jalutanud.
Ta oli pärast pidu endale väikese listi teinud loitsudest, mille oskamine kuradi kasulik oleks ning samuti oli tal tarvis Xavieri kiusamise jaoks teatud asju üle vaadata. Näiteks kas ta oskab ise segada kokku nõiajooki, mis kuti juuksed ajutiselt roheliseks teeksid või peab ta seda siiski kusagilt tellima.

Viimaks maandus Timothy kuskil suvalise laua taga koos viie raamatuga, üks banaan hambus ning lõi kõige paksema köite kohe lõdva randmega lahti. Ta ei pelganud paberit ja tinti. Need olid aidanud tal paljud rasked ajad üle elada, nii et võiks öelda, et nad olid talle päris kallisteks sõpradeks saanud. Ravenclawlane ikkagi ju.

OT: Alec

Alec oli just lõpetanud oma üsnagi tulise vaidluse raamatukoguhoidjaga ning ümises nüüd rahulolevalt iseendale, samal ajal kui ta enda ees olevat riiulit pilguga sirvis. Siin polnud midagi, mis üksikult tema huvi ärataks. Mugude raamatukogud olid poisi arust palju etemad. Need polnud reeglina täis iidvanu loitsuraamatuid, vaid hoopis kuhjade viisi ilukirjandust, mida Alec kohutavalt armastas.
"Just set my heart on fire, like gasoline.." laulis poiss vaikselt ning vedas sõrmega üle raamaturea. Midagi huvipakkuvat ta siiski ei märganud, nii et tal tuli leppida enda isikliku, niigi täiesti kapsaks loetud Emma raamatuga. Ta avas oma raamatukoti ja istus aknaäärse laua taha. Alec õngitses kotist välja oma räbala raamatu ning leidis mälu järgi kiiresti koha, kuhu ta eelmine kord pooleli jäänud oli.

Jagger oli oma uurimustöödega juba poolepeale jõudnud, kui märkas Alecit raamatukoguhoidjaga vaidlemas. Ta oli liiga kaugel, et kuulda, millest nad rääkisid. Kutt veetis veel mõned minutit ninapidi ühes väiksemamõõdulises nõiajookidest rääkivas köites, enne kui raamatukoguvaikuses kellegi tasase laulujupi kinni püüdis. Ta ei kuulnud täpselt sõnu, kuid tajus mingil määral viisi. Otsustanud, et ta on juba piisavalt produktiivne olnud ühe normaalse päeva kohta, ajas kutt end püsti ja poetas enamus raamatuid tagasi sinna, kust need pärinesid.
Teel aknaäärde haaras ta siiski ühest riiulist mingi võlurite ilukirjandusliku teose. Ta ei olnud just suur fänn, kuid esikaas tundus küllaltki sätendav, et temas huvi äratada ning üks pilk pealkirjale pani teda lausa muigama. Selleks oli nimelt "Bensiin". Ta isegi peatus hetkeks, et köite tagakaant uurida ning lappas siis viimaseid lehekülgi kiiresti. Lugu paistis rääkivat võlurite ja mugude kokkupõrkest ning sellest kuidas võlurid lollipeaga bensiini olid joonud ning nüüd kätte tahtsid maksta. Nagu nõidade ja võlurite kirjutised tavaliselt oli ka see kaunis kummaline võrreldes mugude ilukirjandusega.

Viimaks potsatas Timothy nagu muuseas Aleci vastu istuma, pilk raamatul. Seekord olid tal lahti köite esimesed leheküljed. Kes teab, võib-olla loeb läbi kunagi. Tegelikult ta isegi unustas ära oma geniaalse plaani, millega majakaaslast kiusata ja süvenes teksti, unustades mõneks ajaks, et ta teise juurde istunud oli kurjade kavatsustega.

Alec pühkis silmast paar pisarat ning keeras taas lehte. Lehte tuli väga aeglaselt liigutada, muidu tuli see lihtsalt köitest lahti. Vaene Harriet. Üldiselt ta väga emotsionaalne ei olnud, kuid kui asi jõudis raamatuteni oli lugu hoopis teine. Poisi tähelepanu raamatult hajus, kui keegi tema lauda istus. Ta tõstis pilgu ning märkas Jaggerit teisel pool lauda. No muidugi, kes muu üldse tema lauda istuks? Ta oli Alecile sarnaselt raamatusse süvenenud, nii et poiss otsustas teda mitte segada.

Tollel banaanil oli tema läheduses tavaliselt mingi plaan, mida ta korda saata soovis ning Troy seda takistada niikuinii ei saanud, seega tuli lihtsalt kaasa mängida ning teeselda, et ta ei märganud teda. Alec seadis oma pilgu taas raamatule ning jätkas oma tegevust. Raamatukogu paks ja tolmune õhk segasid teda veidi, poiss püüdis käega oma köhatust varjata, kuid köhatuse asemel turtsatas ta heledalt. Poisi nägu värvus üleni roosakaks.
"Ära pedereeri!" hõikas keegi teiseltpoolt raamatukogu. Alec oli päris kindel, et see polnud suunatud talle, ta kergitas oma prille ning vaatas oma raamatut, nägu ikka veel päris punane.

Jagger oli täiesti unustanud, et Alec seal viibis. Ta oli parasjagu jõudnud kohta, kus ülimalt kummaliselt käituvad mugud võluritele bensiini sisse jootsid ning nad paljaks varastasid. Võlukepid võtsid nad ka ära, kuigi Timothy oli päris kindel, et mugudel polnud halli aimugi, mida nende pilbastega teha. Kusjuures, teose tegevus toimus kusagil eelmises sajandis. Päris naljakas oli lugeda. Kui Alec korraga piiksatas võimidagi taolist võpatas kutt oma mõtetest välja ja vaatas poisi poole. Oli tal kõik korras ikka või? Tundus et oli.
"Homofoob," köhatas Jagger piisavalt valjult, et kesiganes seal teises raamatukoguotsas ennem hõiganud oli ka teda kuulda võis. Ta polnud päris kindel, mida ta taotles. Võib-olla põnevamat õhtupoolikut. Viimane kord kui keegi talle peksa anda oli üritanud.. Oh see oli nii ammu. Need kaks mugu olid temast tugevamad olnud, aga Jagger jooksutas nad otse sülle kambale vägagi jõulistele drag queenidele. Võib-olla ta oleks oma elust pidanud raamatu kirjutama.

"Ahjaa, kuule, mis sa selle raamatukoguhoidjaga seal asjatasid ennem?" tundis kutt lõpuks huvi, oma raamatut vähe madalamale lastes. Esialgu võis ju tavalist juttu ka teha, muidu Alec põgeneb veel liiga kiiresti ära. Timothy poleks teda väga mööda kooli taga ajada viitsinud ilma parema poindita. Võib-olla oleks kusagilt õhupallid välja tõmmanud ja siis lihtsalt poisi marki täiega maha teinud.. Jaa, see oleks see parem point küll olnud.

Alec tõstis oma pilgu raamatult, kui Jagger raamatukoguhoidja kohta küsis. "Ta polnud nõus faktiga, et Quentini ja Margo love story pole pooltki nii traagiline, kui seda on Grace ja Gus'i oma, ja.." vastas ta ning tegi siis pausi. ''Ah, vahet pole." lisas ta siis.

Ta oleks võinud veel rantida, aga vaevalt Jagger temast aru saaks. Ta tegelikult ei oodanudki, et poiss tema lauset mõistaks. See, et tüüp üldse temaga tavalist juttu rääkis, oli niigi suspicious.
Raamatukoguhoidja oli olnud samasugune fanaatik nagu tema ning selliseid oli Sigatüükas vaid kaks-kolm inimest. Poiss kohendas uuesti oma prille, need ei tahtnud täna üldse üleval püsida.

Jagger vahtis lihtsalt tuima näoga raamatut Aleci käes. Quentin ja Margo? Crace ja Gus..? Kutt püüdis oma halle ajurakke pingutada. Grace'i nimi nagu kuskilt tuli ette. "Kas Hazel Grace?" uuris ta. Sest ta oli mingit mugude filmi näinud küll. Polnud just täpselt tema maitse, aga ikkagi!

Kuna Alec tegeles nii või naa põhjalikult oma raamatu silmitsemisega, siis poetas kutt oma beniisni-köite lauale ja võttis taskust hoopis oma märkmiku. Sinna oli erineva värviga kirjutatud ideid, peamiselt kuidas kedagi kiusata. Suurem osa märkmikust kuulus muidugi Xavieri ahistamiseks mõeldu peale, kuid seal oli ka erinevaid märkmeid Timothy majakaaslase kohta. Ega ta kõike siis ise meeles pidada ei suutnud, natuke pidi kuskilt abi ka otsima. Tavaline küsimus oli muidugi see, et kuidas siis kapis läheb ja kas seal on ikka ilusaid riideid. Või siis et kelle voodis kutt viimasel peo hommikul ärkas.
Viimaks jõudis poiss selle niiöelda kuulujuttude leheni. Neid oli liiga palju, nii et seal oli lihtsalt paar lisatükki pärgamenti.

"Just. Tubli tüdruk." noogutas Alec poisi küsimuse vastuseks. Raudselt vaatas filmi või midagi. Poisile endale filmid ei istunud, nohik nagu ta oli, leidis ta alati vigu, mille kallal viriseda. Kui Jagger oma raamatu kõrvale lükkas ja võlus kuskilt välja oma kahtlase väljanägemisega märkmiku või päeviku või misiganes asja, muutus poiss uudishimulikuks.

"Mida sa teed seal?" päris ta ning lükkas enda raamatugi veidi eemale, et piiluda, mis sinna kirjutatud oli. Enda nime märgates vajus poisi kulm kortsu. "Alec on Voldemort? Mis asja?" naeris ta. "Freaky. I like it." lisas ta siis muiates ning istus oma toolil veidi tagasi.

"Aitäh emme," noogutas Jagger, kui poiss teda kiitis. Ta avastas just, et tal on täiesti sügavalt poogen, kui keegi teda tüdrukuks kutsub. Alati tore enda kohta asju avastada, eks. Jagger oli väga valiv kõige suhtes, selle tõttu ta ilukirjanduslikest raamatutest nii kohutavalt sisse võetud ei olnud. Väike pirtsakas preili selline, kõik ei kõlvanud.

Timothy muigas, kui Alec siiski avastas mida ta teeb. "Mingid lambised kuulujutud sinu kohta. Ja mu oma kiusamis strateegia," tutvustas ravenclawlane oma märkmiku ja lisalehte kaaslasele, näol veidi kurjakuulutav muie. "Võin sind Voldyks kutsuma hakata siis, jah?" irvitas Jagger. "Mis su varikätkid oleksid? Kapid?" langes ta siiski lõpuks kiusamisse. Tal oli tegelikult lehekülg enda kohta käivate kuulujuttude kohta ka. Alati oli tore selliseid asju üles märkida ja siis kui iroonitseda vaja oli, sai kohe varrukast võtta igast jama.

Alec lootis, et tüdrukuks kutsumine riivab kuidagi teda, kuid nii see polnud. Kahju. Alec polnud järelikult kiusamises nii professionaalne, kui Jagger.

"Kui tore, et tänapäeva kiusajad nii organiseeritud on." naeratas Alec võltsilt ning patustas kuti õlga. Jaggeri ilme juba näitas, mis kurjad plaanid tal on, nii et poiss ei üllatunud, kui Jagger jällegi tema seksuaalsusele viitas. "Muidugi kapid, mis siis veel?" vastas poiss muigega ning jätkas siis, "Mind huvitab rohkem sinu jala-fetish." kergitas ta kulme. Troy kiitis ennast mõttes. Jagger polnud ainuke, kes kuulujutte teadis.

Jagger manas ette oma parima pailapse näo, kui Alec teda õlale patsutas ja naeratas siis tahtmatult lausa uhkelt, kui tuli ilmsiks, et ta ei ole ainuke, kes oma pead kuulujuttudega vaevab. Majakaaslase anne vastu kobiseda oli arenenud. "Mind ka huvitab. Ma leian, et naiste jalad on ilusamad, kui meeste omad. Allapoole sääri, ma mõtlen. Enamus meestel on seal mingi nii ilge rõvedus, et tekib tahtmine paluda neil seksi ajaks sokid jalga jätta," jutustas Jagger agaralt tehtud tõsidusega. Teda ei huvitanud eriti jalad allapoole sääri, kui seal just mingi seen ei kasvanud. Siis oli parem eemale hoida. "Mul on varbaküüned lakitud," lisas Vincent nii muuseas. Kusjuures see oli jumala tõsi. Ta polnud päris kindel ainult, kes tal neid värvinud oli. Serena või Raina või Sydneyd või..? Võib-olla Lillian? Kurat, kes sellist asja ikka mäletab.
"Sul, mul ja Luke'il pidi armukolmnurk olema," viskas kutt siis uue teema õhku.

Alec kuulas Jaggeri jutlust jalgade kohta ning mõtles kuidas ta selle pildi nüüd peast ära saaks. Ta tundis ennast kui 12 aastane, kes vaatas esimest korda pornot. "Too much information." ütles ta ning ta näoilme ütles, kui väga ta oma lauset hetkel kahetses. Ise ta võttis teema üles.  

"Mul ka," noogutas Troy varbaküünte jutu peale. See juhtus peale suvepidu, pärast seda kui ta Luke ja Jaggeri juurest ära jooksis, oli ta ilmselt rohkem joonud, edasi ta ei mäleta. Ärganud oli ta Noah'i voodi all, varba- ja sõrmeküüned lakitud ning otsa ette oli keegi andekas kunstnik joonistanud detailsed genitaalid. Sõrmedelt sai ta laki maha aga jalgadega ta enam jamada ei viitsinud.

Armukolmnurk? "Ma ei ole..'' alustas ta oma lauset, mis tegelikult rohkem küsimusena kõlas. Ta muutus uuesti punaseks ning vaatas eemale, lootes teemat vältida.

Jagger muigas võidurõõmsalt, kui Alec ilmselgelt kahetses, et selle jutu üldse üles oli võtnud. Tegelikult oli see foot fetish vist üleüldse ainuke kuulujutt mis teda veidi häiris. Tundus rõve, aga samas, noh, tõenäoliselt kõik ikkagi said aru, et tegu on täieliku bullshitiga.

"Oo, mis värvi?" uuris Timothy, veidi üllatunud, et kutt selle kohapealt nii avatud oli. Teda huvitas tegelikult väga ka see, kes need ära oli värvinud Alecil.

"..gei?" improviseeris Jagger majakaaslase lausele lõpu, mitte kuigi valjult. See tundus tõenäoline, aga kutt ei pidanudki gei olema ju, ta võis bi ka olla, kurat seda teab, sirge Alec igatahes ei olnud ja seda teadsid kõik. Anna veidi juua ja kohe vahib poisse avalikult. Kutt kortsutas õrnalt kulmu, kui vestluskaaslane näost punaseks läks. Nii õrn teema siis ikkagi, ups.

"Roosad. Ämblikutega." vastas Troy kuti küsimusele. Tal endal polnud aimugi, kes ta varbaküüsi värvinud oli, kuid kui ta gryffide juures ärkas, siis ilmselt keegi sealt. Talle jäi ka mõistatuseks, miks seal just ämblikud olid. Oli sellel mingi kindel põhjus ka?

"Jah, gei." pobises Alex vaikselt. Ta teadis isegi, et sirge ta polnud ja ega vist paistnud ka, kuid ta tõesti püüdis. Kapist jälle välja tulemine ei tuleks kõne allagi. Siis võiks ta juba kohe testamenti kirjutama hakata. Ta vihkas ennast, et ta üldse sellisena sündinud oli. Palju lihtsam oleks olnud, kui ta oleks olnud samasugune nagu kõik teised. Ta oli ka enesetapule mõelnud, kuid ilmselt oli ta liiga pussy, et seda täide viia. Alec tegi endale väikese märkuse, et ta rohkem ei jooks. Ta pidi heterona usutavamana näima, ja seda kohe. Jaggerile oma pediküürist rääkimine polnud vist kõige parem esimene samm.

"Ämblikutega?" kordas Jagger üllatunult. "Ma pean selle inimese üles otsima, kes sulle need tegi. Oskad sa koordinaate pakkuda?" uuris kutt lootusrikkalt. Päris tõsiselt. Järgmine kord kui tal igav on teab vähemalt keda piinama minna.

"Miks sa seda nii väga pelgad?" küsis Timothy nüüd tõsiselt, oma märkmiku lauale pannes. Nii uskumatu kui see ka poleks olnud, siis ta eesmärgiks ei olnud tegelikult Alecit kiusata nii palju, et tüüp temaga enam suhelda ei tahtnud. It's all about helpin' fellow brother out of hard times. "Kas sul on vanematega mingeid probleeme?" uuris ta siis veel. See oli kõige tavalisem juhtum. Praegustel aegadel ei olnud ebakõverus Sigatüükas enam nii hullult haruldane.

"Gryffindor, ma arvan." pakkus Alec. Too keegi võis ka mõnest teisest majast olla, tema seda ei teadnud, sest et õhtut ta eriti ei mäletanud.

"Ma ei pelga, lihtsalt.. pole mõtet sellest rääkida, kui see pole tõsi." ütles poiss veidi valjemini ning vaatas eemale, sest et kui ta Jaggerit vaadanud oleks, saaks kutt ilmselt tema valedest aru. Ta oli küll võrdlemisi hea valetaja, kuid ta polnud poisi läbinägelikkusega tuttav, nii et ta ei võtnud riski.
Miks nad sellest üldse rääkisid? Ja veel temaga? "Ei." vastas ta, kui Jagger ta vanemate kohta küsis. Järjekordne vale. Alecil polnud tuju süda puistada, eriti veel siin ja praegu. "Räägime millestki muust, palun?" naeratas kutt, nüüd oleks võinud küll teemat vahetada.

Jagger kergitas kulmu, kui Alec talle ikka ja jälle valetas. Ta nõjatus kuuendikule veidi lähemale ja vaatas talle üpris tõsiselt otsa, tehes kaunis selgeks, et ta ei usu poissi absoluutselt. Ta polnud päris kindel, kas ta peaks pinnimist jätkama või andma majakaaslasele hingamisruumi ning mõtlemisaega. Tal oli ju seda piisavalt olnud juba. Aga kui nüüd uuesti mõelda siis ega raamatukogu vist parim koht õrnadel teemadel rääkimisest ei olnud. Kõik oli nii vaikne, et jutuvada oli üpris lihtne pealt kuulata.
"Ma kuulsin, et sa kirjutad laule," vahetas Timothy viimaks pärast pikka pausi teemat ja toetas oma selja uuesti vastu tooli, jättes Alecile hingamisruumi. "Kas see vastab tõele?" tundis ta siis veidi sunnitud naeratusega huvi.

Alec nägi selgelt, et kutt oli tema valedest aru saanud. Kurat küll. Pärast pausi vahetas ta siiski teemat, kuid Alec oli päris kindel, et ta kavatseb teda hiljem edasi pinnida. Seda ta eriti ei oodanud aga vähemalt sai ta nüüdseks teemast kõrvale põigata.

"Võib-olla, võib-olla mitte." vastas Troye Jaggeri küsimusele. Ta oli kirjutanud tegelikult terve albumi, kuid ei pidanud neid kuigi heaks ning nüüd istusid need laulud kas tema kotis või siis hoopis ta lauasahtlis. Kaks-kolm neist olid isegi päris okeid ning ta kavatses nendega pärast Sigatüüka lõpetamist karjääri teha, kui temast just üleöö mingit võlukunsti-sensatsiooni ei saa.

"Võib-olla?" muigas Jagger, nüüd juba mitte nii väga sunnitult. "Millest sa siis võib-olla neid laule kirjutad?" ei kavatsenud kutt nüüd aga seda teemat küll hüljata. Ta oleks kuradi hea meelega mõnda neist võib-olla lauludest kuulanud, isegi kui need kohutavad olid. Naerda saaks ikka ju. "Lord Voldemort, the dark singer," irvitas Timothy korraga oma vaimuvälgatuse üle.

"Surmast, muidugi. Ja Harry Potterist." läks ka Alec Voldy-jutuga kaasa. "Mu žanr on death metal," lisas ta siis agaralt. Tegelikult olid tema laulud rohkem cheesy dream pop, mida ta raamatute ja oma fantaasia põhjal kirjutas. Päriselust ta kirjutada ei osanud, ta elus polnud piisavalt sündmusi, millest laule teha saaks. "Just nii." nõustus poiss Jaggeriga.

Jagger suutis umbes veerand minutit tõsist nägu teha, enne kui death metali koha peal lihtsalt naerma plahvatas ja turtsudes käe omale suu ette pani. Õnneks rahunes ta küllaltki kiirelt, kuid naeratus nii kärmelt siiski ei kadunud. "Seda tahaks küll kuulda," sõnas ta viimaks, kuigi oli siililegi selge, et Alec lihtsalt ajas jama suust välja.

Alec proovis veel midagi oma death metali karjääri kohta lisada, kuid hakkas ka ise kergelt naerma ning sellest ei tulnud midagi välja. "Ma ei saa sulle siin demonstreerida, see on siiski raamatukogu." manitses poiss. Nüüd märkas Alec oma unustusse jäänud raamatut. Ta pani selle oma kotti, nii õrnalt kui sai, et raamat jumala eest nüüd laiali ei laguneks.

"Aga me võime ju siis raamatukogust välja minna?" pakkus Jagger rõõmsalt. Kui Alec death metalit demonstreerida kavatseb, siis kutt lausa nõudis selle nägemist. Huvitav, kui madalat häält Troye teha suutis üldse? Selle oleks küll pidanud üles kirjutama listi, mida ravenclawlase kohta välja uurida.

"Mu esimene fänn saab erakontserdi." naeris Alec. Ta polnud death metaliga peale selle kuulamise kuidagi kokku puutunud, kuid mingi ettekujutus tal siiski oli. Ja hoolimata ta üsna tavaliselt häälest, suutis poiss ka madalat häält teha. Olenes muidugi, kas ta ka nii laulda oskas, kuid uusi asju tuli ju proovida.

"Yee!" tegi Jagger piisavalt vaikselt, et raamatukogu hoidjal ei oleks tekkinud tahtmine tal juustest kinni võtta ja ta ise ruumist välja visata. "Lähme siis?" küsis kutt, silmad säramas nagu väiksel lapsel kellele lubati terve suur jäätis osta. Ta oleks tõenäoliselt oma bensiini-raamatu tagasi riiulisse panema pidanud, kuid see ei tundnud hetkel kuigi oluline. Vaevalt see mutt või ätt või kesiganes seal raamatuid parasjagu valvas koguaeg kõigil laudadel silma peal jõuab hoida.