Just chilling

Tüdruk muigas . Aas oli hea valik, seal oli mõnus. Mingil kombel tundis ta end seal nii nii koduselt. Lilled, linnud, muru.. kõik see tegi Nicole olemise nii heaks. Ta jalutas sõnagi lausumata veidi eemale, istus murule ja sukges silmad samalajal loodust nautides.

Destin jäi oma kohale tugitoolis ja silmitses linde, kes siit-sealt jälle nähtavale ilmusid. Tegelikult oleks ta kohutavalt tahtnud, et seal oleks mõni päris lind. Mõni päris lind peale öökullide. Öökullid meeldisid talle ka muidugi, aga kuna koolis suuremas osas ainult neid leiduski sai tal mõnikord nendest villand.

Imelik küll, a Nicolele ei saanud miskipärast kunagi öökullidest ega ka kakkudest villand. Nad olid ju nii väga kenad ja samas nii targad linnud.
Ta märkas poisi igatsevat pilku, kuid niipalju kui Nicole ka ei püüdnud, ei ilmunud ta võlukepist välja ühtegi linnukest.
Siis torkas neiule pähe mõte. Ta kujutas ette väikest punakat tooni linnukest, ja hetke pärast kükitas ta õlal punarind.
Neiu paitas ettevaadlikult linnukese pead , veendumiseks et Lind on päris.

Täiesti päris see ilmselt ei olnud, kuna tuba sai pakkuda ainult neid asju, mis temasse aegade jooksul peidetud olid. Ja mõned kergemad võlutrikid ei käinud sellele ka üle jõu nagu näha oli. Destin tegelikult oskas linde esile manada, ta oli selles isegi päris hea. Armastus lindude vastu aitas ilmselt kõvasti, kuna muundamise tunnis olid muud asjad tema jaoks poole raskemad kui lindude tegemine. Muidugimõista ei püsinud need linnud just eriti kaua ja kadusid mingi hetk tagasi tühjusesse millest poiss nad loonud oli.

Tüdruk ohkas ja lasi linnu lendu. Järsku Hakkas ta huvi tundma poisi eluloo vastu. Ta kõmpis kuti juurde ja istus team lähdale murule. '' Destin, '' alustas ta.
'' Räägi mulle endast. '' .

Destin langetas aeglaselt pilgu tüdrukule, kui too tema juurde tuli ja muigas õrnalt küsimuse peale. "Mida sa teha tahad?" küsis poiss vastu, et pisut keerutada. Ta võis endast palju asju rääkida, aga ta polnud väga kindel, kui palju tüdruk reaalselt teada oleks tahtnud. Ja ta oli Nicole'i ka alles kohanud, nii et ta polnud ka väga kindel selles, kui palju ta rääkida tahtis. Sisuliselt polnud tal siiski peaaegu ühtegi saladust. Kõike oli võimalik teada saada, kui õigete inimeste käest küsida.

'' Noohh.. '' venitas ta mõtlikult. '' Kust sa pärit oled? '' .

"Siit samast inglismaalt." vastas Destin esialgu suhteliselt lühidalt, kuid jätkas siiski hetke pärast: "Ma elan Londoni lähedal ühes vanas majas, mis on kaardistamatuks tehtud. Ma olen seal elanud kogu oma elu, pole eriti inglismaalt välja ka sattunud." jutustas ta lihtsalt huupi nii palju kui pähe tuli. "Mul on isa ja vanem vend ja vanaema.. Vanaema unustab pidevalt ära, et ma poiss olen." rääkis ta veel ja muigas oma viimase lause peale kergelt. Tore naine oli tegelikult. Karm ja pisut keskaegne võib-olla, aga siiski kõige hoolivam isik majahaldja järel, kes nende majas elas.

Tüdruku muigas samuti. Põnev oli kuulata. Tüdruk järeldas nüüd, et on viisakas kui ka tema endast veidi jutustab, kuid temas ja tema ajaloos polnud absoluudselt midagi huvitavat. Tavalin puhtavereline.
Nicole ohkas mõtlikult, ja sellele järgnes vaikus.

"Kus sa elad muidu?" küsis Destin kui mõnda aega oli kestnud vaikus. Itaalias või kolis inglismaale ja selle pärast vahetas ka kooli või kuidas? Teda otseselt ei huvitanud, aga viisakas oli küsida ja ka vaikust hakkas pisut häirima.

" Itaalias." Vastas tüdruk ja pööras pilgu kutile. " Aostas, " Täpsustas tüdruk siis, kuigi ta ei uskunud et poiss teab Aosta linna, tahtis tüdruk seda mainida. Rohkem tal enda kohta üelda ei olnud, kuigi vaikus häiris teda samuti.

Destin noogutas kergelt, kuigi tal polnud halli aimugi, mis on Aosta või kus see asub. Itaalias, seda küll, aga Itaalia ju väga väike ka ei olnud ikkagi. "On sul õdesid või vendi?" küsis Zane jälle kui valikus juba mõnda aega kestnud oli.

" Ei. " Ohkas tüdruk. " Kuigi ma tahaksin.. Suve on üksinda veeta nii igav!" Kaebas ta ja tõusis püsti. Nüüd kujutas tüdruk ette tema tuba. See polnud väga väike, põrandat kattis suur, hele ja karvane vaip. Toa nurgas olid laud, ning tool. Tapeet oli valge hallikate huntidega ja teises toanurgas oli riiul, millel olid tüdruku kooliõpikud ja raaamatud. Tugitoolist, kus poiss ennem istus oli saanud voodi, hallikate linade, tekkipüüri ja padjapüüriga.
Mis teha, kõige kodusem koht tüdruku jaoks. Toa seintel oli kokku 3 akent, kõigist neist paistis liiv, meri ja palmid. Ning eemal mõned võrkkiiged.

Ainult ruumis ei saanud olla ühtegi päriselt tüdrukule kuuluvat eset, kuna tarvilik tuba kasutas jätkuvalt ainult esemeid, mis temasse peidetud olid. "Mis koht see on?" uuris Destin end pisut teisiti istuma sättides, kui tugitoolist voodi sai ning vaatas hetke toas ringi. Tüdruku tuba? Destin muigas tahtmatult õrnalt. Tema toas oli üüratu baldahhiin voodi kuhu oleks vabalt ära mahtunud magama 3-4 inimest ja hästi surudes kuus ja rohkemgi. Ülejäänud tuba oli suhteliselt tühi ja lage, kui poissi seal parasjagu ei olnud. Mõned mannekeenid kleitidega, suur kapp ja kirjutuslaud tooliga. Tarvilikku tuba ta aga parasjagu enda toa sarnaseks ei soovinud.

" Minu tuba." Vastas tüdruk siis. Ta oleks tõesti tahtnud, et see kõik oleks olnud päriselt. Järsku tekkis tüdrukule hirmus koduigatsus. Ta istus poisi kõrvale voodile, ohkas nukralt ja vaatas enda ette maha.

"Kena tuba," arvas poiss kui oli veel mõne hetke ringi vaadanud ja pööras siis pilgu tüdrukule, kui too istus "Juhtus midagi?" küsis Destin suhteliselt automaatselt, kui Nicole ohkas. Niisama nii ei ohatud ju ikkagi.

" Eei midagi. " Valetas tüdruk, kuid kehvasti. Ta ohkas uuesti, seekord sügavamalt ja heitis voodile pikali ise lage vaadates. " Ma igatsen oma vanemaid. " Lausus ta lühidalt, kuid hääles igatsust küll kuulda ei olnud.

Destin noogutas õrnalt tüdruku vastuse peale, kui see lõpuks tuli. Ta ei igatsenud oma vanemaid või perekonda eriti. Kui siis ehk ainult ema, sest talle on jäänud mulje, nagu oleks naine enam-vähem ainuke olnud, kes üldse kellegist hoolis ja isa pehmemaks tegi. Naist polnud ta aga kunagi tundnud. Ja ta vend vihkas teda selle eest, süüdistas teda ema surmas. Ja väike põikpäine Dessy armastas oma venda ja isa sellest hoolimata, mida nad talle pidevalt tegid.

Oi oi, vaene väike põikpäine Dessy.. Tüdrukul oleks sellest kuuldes kohe kindlasti poisist kahju hakanud ja võibolla talle isegi mõne kallistuse kinkinud, aga paraku neiu seda kõike ei teadnud.
Ja jälle oli neil jututeema läbi. Kõik oli ilmselt juba selgeks räägitud,
" Tead sa oled üks huvitav inimene. " Lausus tüdruk lõpuks õrna muigega.

"Nii huvitav, kui ma vait olen?" tegi Destin kuuldavaks esimese küsimuse mis pähe tuli, kuid naeratas siis kergelt. "Aitäh?" poisi hääles võis aimata kerget küsivat nooti kui ta seda ütles. Teda ei nimetatud just eriti tihti huvitavaks. Mõnikord narriti lihtsalt naiseks või pedeks või siis ei saadud üldse sotti, kummast soost ta on.

Tüdruk naeris hetkeks poisi esimese küsimuse peale. " Ei. Sa pole huvitav ainult siis kui sa vait oled... niisama lihtsalt oled huvitav." Üritas tüdruk kuidagi selgitada.
Ta vaatas õrnalt naeratades poisi poole, ja ootas ta vastust.

"Mmm.. Noh, ega ma päris tavaline nolk ei ole jah." nõustus Destin pärast väikest mõttepausi uuesti kergelt naeratades. Päris kindlasti mitte päris tavaline nolk. Sel aastal oli pisut maha ka rahunenud mingil määral. Eelmisel aastal oli päris hullumaja.

Tüdruk naeris uuesti. Lisaks sellele et kutt oli huvitav, oli ta naljakas. Tüdruk tõusis istukile ja muigas rahulolevalt, nähtavalt oli poiss tema tuju tõstnud, ja Nicole oli talle selle eest tänulik.

Destin sõrmitses mõne hetke oma juukseid, kaaludes kas need lahti teha või ei, kuid otsustas siiski seda mitte teha. Seejärel vajus ta voodile külili lamama. Kui voodi siis võis ju juba lamada. Ja ta oli tõttöelda pisut väsinud. Väsimus tuli alati peale, kui eriti midagi ei teinud.

Tüdruk märkas poisi väsimust. Ka temal oli igav, niisiis üritas ta neile mingit tegevust mõelda.
" Oled sa kunagi käinud seal Mesinäpus?" Päris tüdruk, olles päris kindel et poiss siiski on seal käinud. See oli ju loomulik!
Ta istus laua taha toolile ja vaatas välja aknast, mis tegelikult polnudki päris.