Ilmselt mitte päeva parim idee

Destin oli üle pika aja lõpuks otsustanud püüda jälle lennata - ta polnud seda tõesti kaua teinud kuna ta oli selles katastroofiline. Poiss oli oma blondid juuksed kinnitanud krunni ja ülejäänud salgud ka veel klambritega kinni pannud, et miski teda ei häiriks. Ka oli ta uuesti luuaselga istumiseks valinud hämarama aja - nimelt oli parasjagu suhteliselt varajane hommikutund ja poiss tõesti lootis, et keegi teda lendamas ei näe. Luua oli ta saanud luuakuurist. Kooliluuad polnud just teab mis tasemel, aga ega Destin ei kavatsenudki mingit surmasõlme või midagi taolist proovida. Alustuseks oleks väga piisanud ka luuaselga istuma jäämisest. See tegelikult ei olnudki nii hull - poisile isegi meeldis lennata. Talle meeldisid linnud ka, aga ta tõesti ei saanud luudadega väga läbi.
Destin, luud õlal, saabus lendluudpalli väljakule ja kohendas pisut oma rüüd, enne kui luuaselga istus ning end kastemärajst murust lahti lükkas, et õrna udu sees pisut lennata. Loomulikult ei kukkunud ta kohe luua seljast maha, ta jäi sellele ikkagi selga, kuigi käed hakkasid paljalt kukkumise mõttest kergelt värisema.

OT: Melani

Mel lendas rahulikult väga kõrgel ringi nii et tunduks nagu ta oleks mõni suur lind. Melani vaatas otse päikesesse ja tüdrukul läks silme eest mustaks. Melani kaotas juhitavuse ning hakkas alla kukkuma.

Destin oli just enam-vähem jõudnud järeldusele, et luuaga ei olegi nii jube lennata, kui üks teine lendav objekt maa suunas liikus. Ilmselgelt ebanormaalselt kiiresti, kuid poisil polnud udu tõttu õrna aimugi, millega tegu on. Seetõttu jäi ta lihtsalt ühe kohapeale hõljuma püüdes objekti tuvastada. Väga linnu moodi ei olnud ja trestralit ka ei meenutanud.. Pealegi mida oleks trestral lendluudpalli väljakul tegema pidanud?

Melanil libises luud käest ja kui ta silmad lahti tegi oli veel umbes paar km langeda. Tüdruk hakkas oma luuda otsima kuid ei saanud seda kätte. Siis püüdis Mel võlukeppi võtta aga natuke jäi puudu.

Mida lähemale too objekt maale jõudis seda selgemaks see muutus ja hoolimata udust märkas Destin hommikuse päikese käes midagi punast. Päriskindlasti ei olnud ükski lind või trestral sigatüükas punane. Kergelt või siis kergelt rohkem paremale kiskuva luuaga jõudis Destin isegi suhteliselt kiiresti kukkuja juurde.. Või siis õigemini alla. Võlukepp oli poisil juba käes ning esimene loits mis pähe tuli oli kõige tavalisem hõljumisloits mis kukkuja hoo piisavalt maha võttis, et Destin tolle oma luuale tõmmata jõudis.

Mel oli segaduses. "Eh... Aitäh" ütles tüdruk poisile kes oli Meli kinni püüdnud. Neiu otsis oma luuda. "Kas sa tead kuhu mu luud läks?" Küsis Melani

"Sul oli luud ka või?" uratas Destin. Ei muidugi, tüdrukuid sajab niisama taevast. "Ma ei tea," vastas poiss siis. Peagi jõudsid nad maapinnale tagasi. Destinil ei olnud väga kiuslik tuju parasjagu ja ta ei tundnud end ka just kohutavalt turvaliselt selle oksa seljas. Muidu oleks ta võib-olla tüdruku mõne torni või kõrgema puu otsa istuma pannud mõneks ajaks.

"Jah, vist oli küll " muigas tüdruk. Mel otsis murelikult kadunud luuda. "Ahh savi see niigi ammu pooleks kukkunud" naeratas Melani

Destin kortsutas õrnalt kulmu ja kehitas siis õlgu. Võib-olla tüdrukule polnud see luud meeldinud? Või oli see üldse kooli oma olnud? "Ma ei usu, et ta päris kukkumise pärast pooleks hakkab minema," mainis Dest siiski kohendades paari klambrit enda peas. Talle tegelikult ei meeldinud need väga, aga millegile otsa lendamine oleks veel vähem meeldinud.

"Noh jah" naeratas tüdruk "äkki ei läinud pooleks. " lausus Mel ja viskas siis veel pilgu sinna kuhu luud kukkuda võis. "Miks on päike nii pagana ere" mossitas Melani ja istus maha "Ja tanx veel päästmise eest"

Aga võib-olla lendas see veel edasi? Destin kiikas taeva poole. Udu oli vaikselt hajuma hakanud ja päike peegeldus valusalt tagasi kastemärjalt murult. "Sul vedas, et ma täna siin olema juhtusin," pomises Destin hajameelselt ja lasi luuast lahti. See jäi umbes ta puusade kõrgusele hõljuma, nii et oli enam-vähem võimalik sellele selga hüpata. Seda viimast poiss ainult ei teinud. Vähemalt mitte veel. "Oli see koolu luud või sinu oma?" päris Zane igaks juhuks ja kummardus enda luuale lähemale. See oli täkkeid täis ja mõned raod luua sabast turritasid välja. Kooliluua kohta nägi see isegi hea välja.