Sunshine

Zoella kõmpis alla tüdrukute magamistoast, ning ta pilgu püüdis kohe päike, mis akente kaudu tuppa tungis. See pimestas korra neidu, niiet ta jättis kogemata ühe astme vahele ning koperdas veidi trepil. Õnneks sai ta viimasel hetkel käepidemest kinni ning ei käinud käntsa. "Uh, that was close," lausus neiu, olles veendunud, et keegi teda ei kuulnud.

Mõeldes selle all seda, et ta tõesti ei märganud. Kui Max magas, ja Zoella tagant poolt tuli, siis ei saanud ju ta märgata, kas keegi oli diivanil või mitte, eeldades, et sellel, millel mees magab, on seljatugi ning sellest läbi ei näe.
Tüdruk kuulis mingit häält. Keegi oli siin toas. Ja Zoey oli peaaegu trepist alla kukkunud. See nüüd küll häbistav ei olnud. Sarkasm, sarkasm. Tore asi, või mis? Tüdruk tõusis vaikselt ning kõndis diivani poole, kust kohast sahin tuli. Ta märkas seal järsku ühte poissi, ning ehmus, hüpates hirmust veidi õhku. "Vabandust," pomises ta, kui tagasi maa peale jõudis.

"Nothing," turtsus Zoella ja see o seal venis pikaks ja inglislikuks. Kui see viimane üldse sõna on. Zoella hääles oli väga hästi kuulda armast aksenti, millega ta igalpool tähelepanu tõmbas. Kuigi ometi asume me Inglismaal ja siin peaks olema kõikidel selline aksent, või mis?
Poiss oli nunnu.

"Vabandust," kokutas Zoella uuesti. Neiu tundis, kuidas ta põsed roosakamaks tõmbuvad, kui nägi poisi armast muiet. "Ma tõesti ei tahtnud sind äratada, sa võid uuesti magama jääda. Ma ei sega sind rohkem," naeratas neiu küllaltki enesekindlalt, kuigi ta seda ei olnud. Zoey astus seda öeldes paar sammu poisi poole ning asetas oma käed toetuseks diivani seljatoe vastu.

"Pole probleemi," vastas Max üritades tüdrukus mitte rohkem piinlikust tekitada, sest too juba kokutas.  Kutt ajas ennast istuli  ja tõmbas käega läbi oma juuste. "Sa võid siia jääda ja segada, sest ega ma nagunii uuesti magama enam ei jää," naeratas Calvin oma poolnaeratust. Poiss toppis veel oma essee mida ta enne kirjutas kotti, et neiu ei saaks seda lugeda, sest poiss oli tegelikult võlukunsti ajaloos tohutult halb ja ei tahtnud seda näidata.

"Väga kahju, sest sa oled magades väga armas," muigas Zoella, imestades, et flirtimine tal sellisel piinlikul hetkel nii hästi välja tuli. Hästi all mõeldes, ilma puterdamata. "Mis see on?" istus uudishimulik Zoey diivanile ning proovis essee-d poisi käest kätte saada. Kindlasti oli poisi kirjutis hea.

"Ma pole ennast kunagi magamas näinud nii, et ma ei hakka sinuga vaidlema," muigas Calvin tüdruku flirtimisoskuse peale. "See on mu armastuskiri armastatud professor Coyle," turtsatas kutt ja tõmbas oma koti selle sahtli luku kinni, kuhu ta oli just oma essee toppinud. Lalllaa, mu post on lühike ja ma ei viitsi oma postituse fonti ka enam muuta, et see diagonaalne oleks.

"Ma mõtlesin seda tõsiselt. Aga pole hullu, sa oled siis ka armas, kui sa ei maga," muigas Zoella ning toetas end diivani seljatoele. Ta vaatas poissi. "Kahju, et sa gei oled," purskas Zoey naerma ning lasi käe läbi enda juuste, mis õrnalt neiu õlgadel lebasid.

"Tead, et meestele on solvav, kui neile öeldakse, et nad on armsad?" muigas Max. Mitmendat korda juba Zoella ennast vastu diivani seljatuge toetab? Calvin vaatas Zoellale kulmu kergitades otsa:"Isegi, kui ma ka oleksin gei, oleks Coy mu viimane valik." Poiss naeratas ka, kui tüdruk naeris. Neiu naeris armsalt.

"Meestele? Sa oled ju alles poisike," õrritas neiu veidi majakaaslast. "Aga siiski, kuidas ma peaksin sind siis kutsuma? Pandavaks?"muigas Zoey. Ma ei tea. Mingi teist korda? Mulle meeldib see seljatugi. "See tähendab, et sulle ikka meeldivad tüdrukud?" küsis Zoella kavala ilmega, vaadates korraks põrandat ja siis poissi.

"Poisike? Ma olen nii mitte ametlikult kui ka ametlikult mees," vastas Calvin mitte just eriti vaimustuses sellest, et teda poisikeseks oli kutsutud. Selle ametliku all mõtlesin ma seda, et poiss oli juba täisealine ja selle mitte ametliku all... Seda tead sa juba piisavalt hästi. Max leebus, kui teda pandavana kirjeldati ning muigas. "Mulle meeldivad tüdrukud," ütles Calvin üle, et see neiule ikka kohale jõuaks.

"Vabandust, ma ei tahtnud su au riivata," muigas Zoella ja punastas paratamatult, kui nägi poisi muiet. Tüdruk pööras pea eemale, ning juuksed vajusid ta külgedele, varjates õnneks neiu põski. "Uh, tore, see on lohutav," naeris Zoey, tema hääles peidus sarkasm.

Max noogutas ja naeris mõlema neidisise lause üle. "Ülimalt tore, kui sa kergendust tunned, et ma gei ei ole," arvas Calvin. Üritades vaadata tüdruku nägu mida mehe kahjuks katsid, aga Zoella pikad juuksed. "Ma olen Max," lausus kutt midagi suvalist, et vaikus ei tekiks. Poisi mängimine on raskem, kui arvata oskaks.

"Zoella," muigas Zoey ja pööras end Maxi poole, ulatades talle tervituseks käe. "Meeldiv tutvuda," sõnas neiu ning vaatas poissi. "Ma pole sind varem koolis näinud," lausus Zoella ja lükkas ühe juuksesalgu kõrva taha.

OT: Vastad?