Põhjatornis

Väljas oli juba suhteliselt hämar, kuid sellest hoolimata istus Destin põhjatorni aknalaual jalad väljapoole rippu. Mõnikord oli riskida tore. Poisi seljataga tornis põlesid veel mõned küünlad. Inzane nägi palju rohkem tüdruku, kui poisi moodi välja. Sel õhtul veel eriti palju, kuna ta oli ühe oma kleitidest välja võtnud ja selga pannud.
See oli suhteliselt lihtne põlvedeni ulatuv hallikas kleit. Kõige pehmem neist, mis Dessyl olid. Poiss silmitses unistavalt öötaevast ning viibutas ebamääraselt võlukepiga, mis endast mõne hetke kumavaid mürkrohelisi jooni maha jättis.

OT: Thomas

Thomase jalad olid poisi taas põhjatorni viinud. Taas käis sinna ette sellepärast, et poiss käis siin üpris tihti. Talle lihtsalt meeldis siin. Kuid selle asemel, et pikast keerdtrepist üles ronides end juba enne tippu jõudmist ära väsitada, oli ta otsustanud seekord üht pisut kiiremat moodust üles saamiseks kasutada. Thom polnud seda kunagi varem proovinud, seega ei olnud ta sugugi kindel, kas tema plaan õnnestub. Samas ainuke oht selle plaani juures oli see, et poiss kukub alla ja murrab paar luud või midagi, kuid Episkey-loitsu olemasolu tõttu polnud see asi, mille tagajärgi oleks tulnud karta. Kuid Thomas siiski pisut kartis. Ta polnud nimelt kunagi varem ühtegi luud murdnud ja teiseks kuna maapinnalt torni tippu oli väga pikk maa, siis kui ta nii kõrgelt alla kukuks... Thom ei tahtnud isegi mõelda, mis siis juhtuks või kuidas ta end siis tunneks. Kuid kui poiss oli juba otsustanud kord midagi ette võtta, siis ei peatanud teda seda tegemast ükski selle asjaga kaasnev risk. Accio-loitsu abil kutsus ta enda juurde kõige tavalisema puidust tooli. Seejärel lausus ta hõljutamisloitsu ning tooli jalad kerkisid sentimeeter sentimeetri haaval maast lahti. Tool muudkui kerkis ja kerkis, Thom üritas sellele peale istuda, nii kaua, kui see veel võimalik oli, kuid tool libises poisi tagumiku alt lihtsalt minema. Lõpuks oli see jõudnud juba Thomase pea kõrgusele ning kuna poisil selle peale enam istuda ei õnnestunud, haaras ta selle asemel hoopis mõlema käega tooli kahest esimesest jalast kinni. Poiss tänas end mõttes, et ta iga päev nii tublisti kätekõverdusi oli teinud. Puhtalt käelihaste abil hoidis ta end hetkel üleval. Iga meetriga kiirendas tool tempot ning Thom pidi sellest kõigi oma kümne küünega kinni hoidma, et mitte alla libiseda. Tool koos sellest kramplikult kinni hoidva poisiga jõudis iga hetkega aina lähemale aknalauale, kui äkki torkasid talle silma kellegi jalad. Oh ei, see veel puudus, et keegi tal tema maandumisplatsil ees oleks. "Eest ära!" karjus Thom täiest kõrist. Ta pidi hüppama või muidu oleks tool ta taevasse kandnud, kui poiss just enne lahti poleks lasknud. Thom hüppas ning sai ühe käega aknalauast kinni haaratud. Ka teist kätt appi võttes vinnas poiss end aknalauale, seal istuvale tüdrukule kohmetult naeratades. Või oli see üldse tüdruk? Poiss polnud kindel.

Destin vaatas veel mõne hetke unelevalt öötaevast ja kukkus siis peaaegu selgees aknalaualt torni. Siiski sai ta tasakaalu viimasel hetkel tagasi ja litsus end piisavalt ühte serva, et toolilripneja maanduda saaks. Varjamata imetlusega jälgis Destin kuidas teine üles ronis. Poiss ise ei teinud just märkimisväärselt trenni - ta õbluke keha meeldis talle väga. Ja samas sai ta kõik vajaliku ära teha oma võlukepiga. Ta oli võlumises suhteliselt osav. Koolivaheaegadel harrastas ta seda vahetevahel kodus ka. Nende juurde ei tulnud mitte keegi kontrollima, ikkagi võluri maja ja võlukunst igapäevane nähtus. Isa ei keelanud ka tõttöelda, oli rohkem pahane, et neil see üldse keelatud oli väljaspool kooli. Sebastian seevastu keerutas mõne ilge draama üles, kui tal muust rääkida ei olnud.
"Igapäevane trenn? Vist mitte, eks ole?" uuris Inzane pead kallutades. Ta tuju oli kergelt pilves, kui nii võib öelda, ja teda poleks suutnud väga üllatada ka see, kui keegi oleks parasjagu kooli territooriumil lohega ringi lennanud.. Kuigi hiljem oleks ta ilmselt juurelnud selle üle, kuidas too keegi sellega hakkama sai. Lohed on ikkagi suhteliselt metsikud teadupärast. "Võimas loits." arvas ta siis tunnustavalt minema lendavale toolile järgi vaadates. Tavaliselt tõusid esemed ainult paari jala kõrgusele.

Thomas hüppas aknalaualt maha ning silmitses tüdrukut. Või oli tegemist äkki hoopis poisiga? Mingil määral meenutas isik poisile tüdrukut, kuid mingil määral ka poissi. Aga kuna mul on nõme kirjutada, et tüdruk või poiss, siis oletame, et Thom oletas, et tegemist on tüdrukuga, kuna tal oli kleit seljas. "Kui ma iga päev mitu tundi järjest trenni ei teeks, siis lebaksin ma ilmselt praegu seal all, täiesti oimetult. Võib-olla isegi surnuna. Kõik oleneb sellest, kas ma oleksin jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, et lausuda loits, mis kukkumist aeglustama peaks, kui õnnestunult ma maanduksin ja kas ma oleksin peale kokkupuudet maapinnaga veel võimeline lausuma Episkey-loits, mis mu murdunud luud ära parandaks." Poiss vaatas aknast alla ning väristas õlgu. "Siit alla kukkudes vajaks ilmselt nii mõnigi luu parandamist." Mis aga loitsudesse puutus, siis ka Thom armastas kodus salaja loitsudega mängida. Varem olid vanemad tal seda teha lubanud, ent kui poiss oli olnud 9-aastane, oli ta niimoodi äärepealt terve maja maha põletanud. Õnneks olid tema vanemad kogenud võluritena tule kustutada suutnud. Igatahes pärast seda keelasid vanemad Thom'il väljaspool kooli loitsude kasutamise ära. Paar aastat oligi poiss iseenda ning oma vanemate turvalisuse huvides ilma loitsude kasutamiseta väljaspool kooli hakkama saanud, kuid nüüd, paar aastat tagasi, oli ta kord salaja vetsus luku taga ühte loitsu proovinud ja kuna ema-isa sellest teada ei saanud, siis avastas poiss enda jaoks peagi uue võimaluse kodus erinevaid loitse proovida. Salaja. Kas vaikselt kusagil riidekapis või kui vanemaid kodus polnud jne. Enamasti katsetas ta neid loitse, mis tema vanemate võluriraamatutes kirjas olid. Thom'i vanemad peitsid need enda arust alati jube hästi ära, kuid tegelikult oli nende leidmine poisi jaoks niisama lihtne, kui otsiksid suurt tammepuud lageda platsi pealt.

Thom noogutas. "Leidsin selle oma vanemate võluriraamatust," lausus ta, riukalikult naeratades. "Ma olen muidu Thomas," pidas poiss ka enda tutvustamist vajalikuks. "Thomas Gripe."

OT: Kooli minnakse üheteist aastaselt, üheksa-aastane põnn ei oska eriti midagi vms. Nad ei oma võlukeppe ega midagi. Kõik mida nad teevad on rohkem niisama ilma võlukepita kogemata võlumine või siis mõnel puhul ka tahtlik nagu see Lily Evans tegi väiksed õhulende ja pani lilleõie end sulgema ja avama jms. Pärast kooli astumist see võlukepita võlumise oskus kadus ära. Vist. Sest raamatutes küll pole midagi selle kohta mainitud, kui välja jätta, et Dumbledore ja düüdid vist oskasid ilma võlukepita ka, aga need on mingi igivanad ka ju..

Kuna Destin pani suurema osa inimesi arvama, et ta on tüdruk, isegi kui ta kandis pükse, poleks tohtinud eriti kõva kahtlemist tekkida, kui ta kandis kleiti. Poiss pööras end aknalaual ringi, et toda Thomast mitte silmist lasta. Poisi keerutas oma juuksesalke võlukepiga ning aegajalt vilksas mõni roheka lindi taoline pael ta juuste ümber, kuid kadus sama kiiresti kui tekkis.
"Ma usun, et sind korjataks kokku ja viidaks haiglatiiba. Õpilased ei pea endale ise esmaabi andma." suurem osa seda ka ei osanud. Koolis ei õpetatud ravitsemist. "Ja kui sa nii palju ei treeniks siis sul võib-olla poleks pähe tulnud üldse tooliga jamama hakata?" arutas Destin tornis ringi piiludes ning naeratas siis kergelt. "Dessy." ütles ta lihtsalt. Praegu oli ta Dessy.

OT: Ik, aga samas tutvustuses ma ka mainisin, et vanemad ostsid Thom'ile juba varem võlukepi ja õpetasid talle erinevaid loitse salaja juba enne poisi kooliminekut. Ja eks sellepärast ta panigi oma kodu peaaegu põlema, et ta arvas, et oskab juba oma võlukeppi käsitleda ja siis leidis oma vanemate võluriraamatu, otsis sealt mingi loitsu, mis talle lahe tundus, ja proovis seda, kuid loits läks sassi ja poiss pani hoopis äärepealt oma kodumaja põlema. Vähemalt nii ma seda asja mõtlesin...

"Nojah..." Thomas mõtles veidi, enne, kui lisas: "See koht on ju tegelikult keelatud, seega ma pole kindel, kui palju siia tavaliselt rahvast satub... Ja selle tooli asja kohta ütlen ma nii palju, et tegelikult oli mul plaanis selle peale istuda ja siis niimoodi siia üles hõljuda, kuid paraku läks veidi nihu see asi, mis teha." Tüdruku nime kuuldes oli poiss peaaegu sada protsenti kindel, et tegemist on ikka tõesti tüdrukuga. Talle hakkas isegi pisut naeruväärsena tunduma, et ta oli Dessy't poisiks pidanud. "Meeldiv tutvuda, Dessy," sõnas Thom naeratades ning sirutas käe tüdruku suunas, et too seda suruks.

OT: Ma olen üpris kindel, et see on ebaseaduslik ja seda võlukeppi oli keeruline saada, aga okey. Vahet pole. Ma ei ole kindel, seda polnud vist kuskil nii sõna-sõnalt mainitud yeah..

"Oh, siin käib palju rahvast." Dest muigas õrnalt. See oli tore torn, kõige ohtlikum selle juures oli alla kukkumine ja õpetajatele vahele jäämine, samas kui keelatud metsas oli lugematu arv võimalusi surma saada, niisama viga saada või kuhugi kinni jääda ja mitte enam tagasi tulla. Tõttöelda polnud Destin kunagi aru saanud, miks torn keelatud oli. Õpetajad oleksid võinud sinna vabalt mõne sellise loitsu peale panna, mis kukkumist oleks aeglustanud - nagu pomma või siis lihtsalt mingid purustamatud klaasid sinna nõiduda. Aknad mida ei saa avada - midaiganes. Kõik oli võimalik.
"Meeldiv tutvuda, Thomas." lausus Inzane kätt vastu võttes ja seda surudes. Üpris õrnalt, mitte väga tugevasti. Ta elas oma Dessy-rolli tavaliselt päris korralikult sisse. Oma vanaema pisike korralik preili. Naine unustas alailma ära, et Destin on poiss. Ta oli kleitide ja kõigega juba nii maast madalast harjunud. Paaril korral oli naine isegi korsettidega välja tulnud ja siis imestanud, miks tema Dessykesele ikka veel rinnad pole kasvanud ja miks jalad nii lahjad on. Vaat et oleks võlukepi välja võtnud ja midagi korda saatnud. Isa tuli koju õnneks samal hetkel ja naine unustas oma kurja plaani.

OT: Ma pole üldse HP'd lugenud, nii et isegi, kui see mõnes raamatus lausa suurelt ja punaselt kirjas oleks, ei teaks mina sellest ikka midagi

"Tõesti?" Thomas tegi üllatunud näo pähe. Enamasti, kui tema siin käis, oli ta siin üksi. Sellepärast oligi põhjatornist aegamööda kujunenud paik, kus poiss käis rahu, vaikust ja üksiolemist nautimas. Ent kui Dessy jutt tõele vastas, siis pidi ta endale selleks uue paiga otsima. Just saying, et seda tüdruku rindade puudumist oli Thom juba märganud, sest - nagu ilmselt enamik poisse - peatus ka tema pilk tihti tüdrukute nendel "teatud" piirkondadel. Samas poiss ei vaevunud Dessy rinnatuse üle pikemalt mõtlema. See võis täiesti vabalt mingi haigus olla või midagi. Rinnavähk näiteks. Kuigi samas 80% kõikidest rinnavähkidest diagnoositakse üle 50. aastastel naistel, seega võib-olla see siiski ei olnudki nii loogiline. Kuigi kes ütles, et Dessy ei võinud nende ülejäänud 20. protsendi hulka kuuluda? Mitte keegi, vot. "Kui vana sa oled?" uuris Thom. Otse loomulikult ei küsinud ta seda selle rinnavähi asja pärast, kuna kohe indlasti polnud Dessy üle viiekümne.

OT: Ah, okay. Igatahes vahet pole väga yeah, see foorum on kohati anyway suhteliselt ebaloogiline ja raamatutest mööda.

"Kõik käivad siin üksi või kahekesi ja on kindlad, et nad on ainukesed, kes seda teevad." Destin naeratas kergelt. Ta oli nelja koolis veedetud aasta jooksul päris palju tähele pannud. Eriti viimasel aastal. Paljud valisid kohtumisteks ja muuks sääraseks põhjatorni. Zane oli alati imestanud, kuidas need paarikesed üksteisele peale ei sattnud. Äkki toimis tornis mingi peletusloits mis aktiveerus, kui kaks inimest seal olid? Ei tea.
Ja tegelikult osadel tüdrukutel olid lihtsalt väiksed rinnad, või puudusid need üldse. "Neliteist." vastas Destin. Ta imestas mõnikord iseenda vanuse üle. "Varsti saan viisteist." lisas poiss võlukeppi juustest välja tõmmates ja hetke silmitsedes. "Ja sina?" küsis Inzane vastu, toetades käe võlukepiga akna lauale. Ta oli päris kindel, et isik tema vastas on hetero. Mitte, et tal nagunii sebimis plaani oleks olnud, aga ta lihtsalt kujutas elavalt ette, mis saab, kui too aru saab, et Dessykene poiss on.

"Seitseteist," vastas Thomas ning küsis siis juba uue küsimuse: "Mis teed siin nii hilja õhtul?" Thomas käis siin iga õhtu umbes sel kellaajal, mõnikord ka pisut varem, nii et isegi päikeseloojangu jõudis veel ära vaadata. Dessy't aga kohtas ta siin esimest korda. Polnud muidugi välistatud, et ka tüdruk käis iga päev siin, kuid sel kellaajal kindlasti mitte. Muidu oleks Thom teda ju ka varem siin näinud, or what? "Tulid päikeseloojangut imetlema ja nüüd istud siin ja mõtled, mida edasi teha?" oletas ta. Enamustele tüdrukutele meeldis päikeseloojangut imetlemas käia, see oli nende arust nii romantiline. Loomulikult võis Dessy ka erand olla. Sel juhul oleks ta esimene tüdruk Thomase tutvusringkonnas, kellele ei meeldiks päikeseloojangut imetlemas käia. Või äkki oli tüdruk sellega lihtsalt veidi hiljaks jäänud? Okei, "veidi" oli siiski väga optimistlikult öeldud.

"Rohkem nagu vaatan tähti." Destin muigas kergelt ja piilus aknast välja, talle meeldis öötaevas ja ka päikeseloojangute vastu polnud tal mitte midagi. Üksi päikeseloojangu vaatamine polnud just kõige romantilisem asi maailmas "Aga üldiselt võib nii öelda küll." arvas poiss siis ja pööras pilgu tagasi Thomasele. Ta ei olnud sel aastal just liiga palju tornis käinud, kuid varasematel aastatel oli ta seda tihedamalt harrastanud, kuid mitte igapäev kindlal kellaajal. Ta päevaplaan oli suhteliselt kõikuv. "Ja mida sina nii hilja õhtul siin teed? Tulid ainult tooliga lendama?" ei saanud Zun ka vastu küsimata jätta.

"Ma ei tea isegi," tunnistas Thomas. "Mind lihtsalt... tõmbab siia millegipärast. Kuidagi mõnus on siin istuda, haudvaikuses, nautida üksiolemist ning imetleda lummavat öist tähistaevast. Tähendab, sina oled esimene, keda ma veel nii hilisel õhtutunnil siin kohtan. Kõigi 7. pika aasta jooksul, mis ma siin õppinud olen. No ja see tooliga lendamine... Noh, ütleme nii, et õudselt tüütu on see treppidest üles-alla kõmpimine. Ega mul pole allaminekuks ka plaanis treppi kasutada. Alla on õnneks tunduvalt lihtsam saada." Poiss muigas. "Ja sina? Eelistad siiski treppe?" Ta vajus hetkeks mõttesse. Trepid olid kõige ohutum viis siia üles saamiseks ja Thom oli tähele pannud, et paljudele plikadele meeldisid ohutud asjad. Kuigi poiss oleks ilmselgelt valetanud, öeldes, et ta kohe üldse ei kartnud, kui ta tooliga kõrgel õhus hõljus, selle jalgadest kahe käega kramplikult kinni hoides, tool iga meetriga üha kiirust juurde lisamas.

Destin ei olnud küll plika ega olnud ka kartmatu, kuid ohtlike - luid murdvate ja tavalisi haavu tekitavate - ettevõtmiste vastu Sigatüüka siseselt ei olnud tal midagi. Haiglatiiva emand võis nad ju kokku lappida suhteliselt kiiresti, ilma, et sellest erilisi märke jääks. "Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas sa sellisel kellaajal siin enne kellegiga kokku pole sattunud." sõnas Dessy ausalt. Tihti käidi siin nutmas või korraldati romantilisi kohtinguid. Õpetajad tegid kõik mis suudsid, aga sellest hoolimata käisid õpilased jätkuvalt tornis."Kui sa mingi parema asja välja käid, siis võib-olla mitte." lausus Zane kergelt naeratades.

"Miks sa selle üle siis nii väga imestad?" küsis Thomas imestunult. "No see tooliga lendamise plaan oleks mul muidu õnnestunud, aga ma lihtsalt ajastasin seda asja veidi valesti. Ma ei arvanud, et see nii ruttu õhku tõuseb. Pole katsetanud seda loitsu varem. Aga muidu ma sain ju lõpuks siia üles ikkagi." Poiss silmitses Dessy habrast keha. "Kuid... ee... ma kahtlen, kas sina sellega hakkama saaksid." Ta pigistas käed rusikasse, tüdrukule oma muskleid demonstreerides. "Selleks peab jõudu olema. Aga ära muretse, allaminekuks on mul hoopis teised plaanid."

"Õhtuti ja öösiti liigub siin kõige rohkem rahvast." vastas Destin Thomase küsimusele. "Kui sa sellele peale oleks jõudnud istuda oleks see ilmselt ümber läinud." vastu raskust ju ei olnud kui poiss maapinna poole piiluda oleks tahtnud. Vähemalt hõljuvale kohvrile mõne asja asetamine ei olnud hea idee. Ülejäänud jutu peale Dessy lihtsalt naeratas. Ta oli niigi juba piisavalt targutanud ja Thomase käsi oli kena. "Nagu näiteks?" küsis Zane huvitatult allaminekuplaanide kohta. Kavatses hüpata? Ronida?

"Siis on tõesti huvitav, et ma enamasti sel kellaajal siin ihuüksinda olen. No ja neid allamineku võimalusi on palju. Tavaliselt ma lihtsalt hüppan alla, lausun loitsu, mille leidsin oma vanemate võluriraamatust ning mis aeglustab kukkumist täpselt kaks korda nii palju, kui tavaline Aresto momentumi-loits, seega tõenäolsus, et sa mõne luu murrad, on suhteliselt väike. Ja muide, milleks siis Episkey-loits on? Ja erinevalt sellest tooli asjast, on see mitmekordselt läbikatsetatud plaan. Siiamaani täiesti ohutu."

"Eks ole." noogutas Destin kergelt üksi olemise jutu peale. "Episkey on suhteliselt riskantne loits, rääkimata aresto momentumist või ükskõik millisest muust säärases olukorras." arvas poiss pisut hoogu sattudes. Alla kukkudes oleks tõenäoliselt šokk liiga suur, et üldse midagi tegema hakata, vähemalt esialgu. Tegelikult teda üllatas, et üldse mõni õpilane selliseid loitse lausuda oskas. Ta polnud ise katsetama hakanud, kuna usaldas seda mida raamat ütles loitsude keerukuse ja muu kohta. Mõningaid vähem riskantsemaid loitse ta loomulikult katsetas ja kontrollis ka erinevaid fakte. Enamasti olid faktid tõesed nii et tal ei olnud kahtlemiseks põhjust.

Thomas kehitas üsnagi ükskõikselt õlgu. "Minuga igatahes pole siiamaani midagi juhtunud. Ja pealegi, väike risk muudabki asja huvitavamaks." Thom oli neid loitse oma vanemate võluriraamatutest salaja õppinud. "Samas kui sa ei julge, siis ega keegi ei käsi sul järele proovida." Poiss muigas. "Alati on ka võimalus trepist minna. Kuid - usu mind -  sinuga ei juhtu midagi. Võib-olla põrutad kergelt jalad ära või midagi, ent see on ka kõik. See on lihtsalt tunduvalt kiirem viis alla saamiseks. Kuid valik on sinu, ainult sinu ja ma ei kavatsegi sind selle langetamisel kuidagi mõjutada."

Dessy muigas tahtmatult. "Ma pole ütlenud, et ma kardan." ja parasjagu ta tõesti ei kartnud, juba enne torni aknal istudes oli tal suhteliselt pohhuistlik tuju olnud. Jala ära põrutamine ei olnud just meeldiv välja vaade, aga Destin polnud päris ammu midagi põnevat teinud ja ta tundis sellest puudust tõtt öelda. "Ma pean selle loitsu ilmselt ise lausuma, eks ole?" küsis ta siis, et kindel olla. Teine sai ka seda ju lausuda temale, poiss polnud seda loitsu kunagi mitte millegi peal proovinud ja ta oli suhteliselt kindel, et vähemalt esimesel viiel korral ei saaks ta selle loitsuga hakkama. Ja arvatavasti hakkab õpetajates tekitama kahtlusi juba teine kord, kui ta tornist alla kukub ning haiglatiiba satub.

"Siis ära räägi sellest, kui riskantne see on, vaid lihtsalt võta see risk," sõnas Thom. "Ilmselt küll, aga ma lähen ees. Siis sa näed enam-vähem ära, mida sul teha on vaja," poiss muigas ning lisas: "Ja kui ma end vastu maad sodiks kukun, siis sa tead, et pole mõtet järele proovida." Ta ronis aknalauale, vaatas korraks üle õla Dessy poole, vapralt naeratades, hingas siis sügavalt sisse-välja ning hüppas, lausudes Aresto Momentum Duplicare'i-loitsu. Kukkumine aeglustus märgatavalt ning nüüd Thom sõna otseses mõttes hõljus rahulikult maapinna poole. Okei, hõljumiseks ei saanud seda siiski päris nimetada, kuid poisil pidi maandumisega ikka väga halvasti minema, et kasvõi jalg kergelt ära põrutada. Mingit luumurdu siit küll kindlasti oodata polnud. Thom põrutas maandudes kannad kergelt ära, kuid see polnud nüüd küll asi, millepärast oleks hüppamise asemel pidanud trepist minema. Poiss lehvitas Dessy'le, üritades sellega märku anda, et tüdruk nüüd teda jäljendaks.

"Ma rääkisin kõigest episkeyst, mitte ülejäänudst." lausus Destin ja esimest korda selle aasta jooksul kõlas üks ta lause pahaselt. Teda hakkas vaikselt Thomase hulljulgus ja ego ärritama, kuid ta unustas kõik nii pea, kui tüüp aknast välja hüppas. Ta oleks tollele hea meelega järgi karjunud, et ei oska loitsu lausuda, kuid see tundus kasutu - kuulda poleks nagunii midagi olnud. Dest otsustas katsetada hoopis üht oma ideedest. Talle oli alati muundamine huvi pakkunud - eriti lindude esile manamine ning ta oli selles suhteliselt osav. Mõne hetke pärast oli ta esile mananud viis äärmiselt suurte tiibadega kotka sarnast lindu. Aluseks oli ta võtnud mõned kivid mis ta tornist leidis. Tühjusest esile manada ta ei osanud ja kaks lindu nägid ka pisut kummalised välja. Nokad olid pisut poolikud. Destin lasi nendel kahel oma õlgadele maanduda ja manas siis esile ka lindi, millega ta teised linnud enda külge kinnitas. Vastasel juhul oleksid nood tema kleidi ribadeks kiskunud. Katselennu tegi ta tornis ja linnud pidasid suhteliselt hästi vastu, nii et järgmisel hetkel hüppas ta torni aknale, kust linnud ta õhku tõstsid. Aeglaselt laskus poiss maa poole ning maandus mõne minuti pärast pehmelt Thomase ees. Linnud lasi poiss lahti - ta ei viitsinud neid tagasi kivideks muuta. Loomad olid suhteliselt algelised, üüratute tiibade ja jalgadega. Loodud ikkagi lihtsalt selleks, et nad poisi alla kannaksid, mitte millegiks muuks. Tõenäoliselt haihtuvad nad peagi ise. "Tead, ma tahtsin sulle öelda, et mul ei tule kunagi loitsud esimesel korral välja."

Thomas jälgis pisut hämmeldunult, kuidas justkui eikusagilt äkitselt mitu suurt, hiiglaslike tiibade ning jalgadega lindu välja ilmusid, mingitki vastupanu osutamata lasid Dessy'l end lindiga nende külge kinnitada ning tüdruku siis turvaliselt maapinnale kandsid. "Kas sa ei usalda mind?" küsis poiss pisut kibestunult. "Nägid ju, et minu plaan oli täpselt sama ohutu, kui sinu omagi. Minuga ei juhtunud ju midagi." Ent kuuldes tüdruku vabandust muutusid nii Thomase nägu kui ka hääletoon tunduvalt sõbralikumaks. "Oh olgu. Tegelikult see lindude asi tundus ka täitsa vahva ja turvaline. Peaks ka ehk kunagi proovima. Nad oleksid ilmselt ka heaks transpordivahendiks. Huvitav, kui ma istuksin ühele neist selga ja käsiksin tal end lossi juurde viia, kas ta siis teeks seda..." mõtiskles poiss endamisi.

"Nad ei ole selleks piisavalt suured." lausus Destin õrnalt pead raputades. Tema kandmiseks oleks ilmselt ka kolmest või neljast piisanud, aga viiega oli kindel värk. "Ja nad on minu manatud." lisas ta siis kerge üleoleva muigega mis tegelikult suhteliselt kiiresti kadus. See lause pidi tähendama seda, et linnud kuulavad Destini sõna nii kaua kuni nad eksisteerivad. Ja viisik oli juba hääletult keelatud metsa suunas lendama asunud. "Kuhu nüüd? Lossi?" küsis Zane siis pilku lindudelt Thomasele pöörates.

"Kahju küll... Nendega oleks kindlasti poole kiiremini lossi saanud," lausus Thom ohates. Poiss pööritas silmi. "Tahad medalit selle eest nüüd või?" Nähes, et linnud vaevukuuldaval tiibade plaginal lendu tõusid ning keelatud metsa suunas teele asusid, ohkas ta veelgi sügavamalt. "Lossi ikka, jah," vastas ta ning üritas naeratada, kuid ilmselgelt see tal välja ei tulnud. Pigem tundus see rohkem mingi kahtlase huulte tõmblemisena. Thom heitis kiire pilgu oma käekellale. "Varsti on öörahu ka," teatas ta. Mitte, et see teda huvitanud oleks või midagi. Millal ta varem kellaaegadest kinni oli pidanud? Kui poiss tahab, siis ta ilmub ilusti öörahu ajaks magamistuppa ja kui ta ei taha, siis katsugu keegi teda selleks sundida.

"Mitte, et meil endil jalgu otsas poleks." Destin seevastu muigas ning muie tuli ka välja. Thomi huult tõmbluse peale oleks tapeaagu naerma hakanud ja viimase lause peale ta seda tegigi. "Vabandust.. Aga ma arvasin, et sul on sellistest asjadest nagu öörahu täiesti savi." Destin jäi ausalt öeldes huviga Thomase reaktsiooni ootama ja tegi paar esimest sammu lossi poole, olles näoga jätkuvalt teise poole. Kui hästi läheb, siis ta ei koperda millegi otsa.