Esimene Mugu-Uuringute klass 1-7. klassidele

OT: kes tahab tulistatud saada?


Matthew blokeeris kergelt esimese löögi ja muigas. Kahe kiire löögiga lähenes ta Kennile mängleva kergusega.

OT: Eeh,, no thank you

Luhan oli võitlusest nii lummatud, et ignoreeris esimese korraga täielikult kõrvulukustavat pauku. Teda rohkem hämmastas kuidas mugud oli nii huvitava kuid ohtliku asja välja mõelnud.

Kenn'i õnneks need paar lööki midagi halba ei teinud. Väikene tasakaal laks aha noh, pole hullu. Kui poiss blokeeris need edukalt ta jäi ootama, kas õpetaja nüüd läheneb löögiga or what. Juhul kui lähenes oli ta võimeline selle blokeerimeseks ning lähenes talle samuti, aga kuskil kolmik löögia. Juhul kui ta ei lähenenud seisid nad nagu mingid põngerjad mõõgad käes.

Anabelle vaatas oma kõhtu ja oigas. Ta pluus oli punane. Hetk hiljem jõudis ka valu kohale. "Oh." ahhetas neiu vaikselt ha vajus vastu seina, surudes kätt haavale. Ta keha oli külm ja vibu rippus tuimalt ta vasakus käes. Võimetuna midagi teha, vajus ta aeglaselt põrndale ja sulges silmad. Ta oli nii väsinud ja tal oli külm.

"Professor!" kiljatas Aure, kui märkas, mis tema majakaaslasega oli juhtunud. Aure oli üsna tüdruku läheduses viibinud. Ta kiirustas Anabelle'i juurde. "Ta sai kellegi kuuliga pihta!" see oli juba hirmutav veidi.

Matthew lähenes võltslöögiga küljelt, lõi siis hoopis teiselt poolt ja pani poisile jala taha. Siis kuulis ta pauku, vaatas ringi ja nägi ühte tüdrukut vibuga vastu seina, käsi kõhul. Professor pillas mõõga maha. "Oh issand. " lausus ta hetke paigal seistes ja kiirustas siis tüdruku poole. "Kõik on korras." lausus ta vaikselt ja võttis võlukepi välja. Uurides haava, oli see tegelikult vaid pindmine, mistõttu sealt ka palju verd tuli. Kiire loitsuga parandas ta haava ja tõstis siis tüdruku sülle. "Harjutage midagi, kuni ma ta haiglatuppa viin, kuigi kõik on korras, peaks ta puhkama." lausus ta rahustavalt ja liikus ukse poole. "Harjutage mõõgavõitlust." hüüdis ta järele, enne kui minema läks.

Sami kuuliga,eksole. Sam vaatas tüdrukut. Tema kest oleks võinud ju puruneda siinsamas,aga ei. Ta vaatas näilise külma rahuga toimuvat,sees oli aga tal kohutav segadus. Mis nüüd saab? Kas ma tapsin ta? Mida ma pean tegema? Ma pean teesklema ju!

"Need on ju nii ohtlikud" ütles Ethan peale seda kui professor tüdruku ära viis. Enne õnnetust polnud Ethanil aimugi et mugude relvad võivad nii ohtlikud olla.

Luhan ei jõudnud reageeridagi kui plika juba minema viidi. Poisi silmad suurenesid kui ta märkas, et seina ääres, kus tüdruk viibinud oli, olid nüüdseks punased vereplekid. "Oh ei," Luhan lausus, kuid ei teinud midagi. Ta oli lihtsalt niivõrd šokis.

See oli päris suur šokk peaks mainima. Nagu selline, et mingi pauk käib ja sa vaatad ringi. Näeb oma ustavat punasena ja vaatad siis jälle eemale. Ja siis jõuab kohale mis temaga juhtus ja paanika lendab. Vähemalt Kenniga oli nii. Mees oli võtnud enda kiivri peast ära ning silmitses õpetajat ja olevast naisõpilast. Huvitav, kas tema on üks nendest produktiivsetest naisõpilastest, kellest ta kuulnud on. Väike nali okei. Kenneth hakkas oma huumorisoont küsima ja ta hakaks küsima õpetajalt, et kas see tähenda et te annate alla, aga ta jättis selle küsimuse esimatta ja oli kiiremas korras teinud ukse(d) lahti õpetajale ja õpilasele. Pisut abi, eksole. Kui nad minema läksid oli poiss kiiremas korras oma kohale tagasi läinud kuhu ta selle kiivri jättis.

Sarah oli pikka aega vapustuses, selle vaese neiu pärast ja seisis seal abitult. Lõpuks mitu minutit hiljem küsis Sarah oma ees olevalt poisilt vibu, saades selle enda kätte vinnas ta seda nööri vms ja lasi. Ta oli kunagi seda proovinud nii, et ta sai sellele märklauale ka pihta, aga loomulikult mitte märklaua keskele. Tüdruk andis vibu järgmisele inimesele ja läks, siis kiiresti kuskile taha nurka. Püstoleid ta kartis ja ei kavatsenudki proovida.

Aurore oli näost üsna valge, kui ta jälgis, kuidas õpetaja tüdruku ära viis. Tema küll enam neid relvi puutuda ei julgenud. Ta vaatas sinna verise seina poole, kuid see oli halb mõte. Ta läks akna juurde ning tegi selle lahti, et ennast veidi jahutada. Ta ei talunud verd. "Kelle kuul see oli?" esitas neiu hetke pärast vaikselt küsimuse, toas olijate poole pöördudes. Vaevalt, et too inimene karistada saaks. Aga see oli siiski tähtis küsimus, tegelikult.

Matthew oli juba uksest tagasi. Kuigi ta ei oleks seda tunnistanud, oli ta terve tee kiiremas korras jooksnud. Ei taha rohkem paanikat tekitada. "Nii kõik kuulavad nüüd mind!" lausus ta valju häälega. "Temaga on kõik korras, õde ütles, et õhtul saab ta haiglatiivast välja ja võib ükskõik mida teha. Ta jättis selle tüdruku sinna puhkamiseks ja kiitis minu tööd. Pöörduge kõik tagasi oma tööde juurde ja meie võitleme lõpuni." hüüdis Matthew ja võttis mõõga jälle kätte.

Luhani silmad suurenesid. Oli see õpetaja hulluks läinud? Pärast seda šokki tahtis ta õpilasega edasi võidelda? "Kas me ei või midagi rahulikumat teha?" poiss lausus madalal häälel.

Ethan oli ikkagi veel šokis ja seisis oma koha peal. Mõni hetk hiljem võttis ta ettevaatlikult laualt veidi värisedes uue relva. Aga väga ettevaatlikult, sest ta ei tahtnud et õnnetus korduks. Ta sihtis seda ikka märklaua poole.

Nojah, see tehnika vist ei tööta. Proovida ju võis. "Olgu, kogunege kõik hetkeks siia ja ma räägin teile relvade ajaloost, siis võite minna. Pange relvad ettevaatlikult lauale." lausus Matthew ja istus maha. Miks mitte eksole?

Aurore juba arvas, et ta peabki uuesti selle relva kätte võtma. Ta ei tahtnud. Üldse mitte. Kui ta professori järgmisi sõnu kuulis, hingas neiu kergendatult. Ta pani akna kinni ning suundus sinna, kuhu kogunema pidi ning istus samuti maha, nii pidi eks?

Pagan küll, pidi pool sellest tunnist maha magama. Aga noh ajalugu ja loode rääkimine oleks väga tore kuulata. Poiss panigi ettevaatlikult mõõga ning kiivri lauale, mida õpetaja oli talle selleks paariks minutiks pärandanud. Edasi järgnes ta kaasõpilastele ja istus maha.

Sam viskas enda Safari nagu bumergani või mis iganes asi see ka ei olnud,lauale. Siis ta istus

Ka Ethan pani oma relva ettevaatlikult lauale ning läks sinna kuhu minema pidi.

Matthew vaatas, et kõik õpilased oleks läheduses ja kuuleksid ja hakkas siis rääkima. "Kunagi ammu võitlesid kõik inimesed üllate kunstidega. Arendati mõõgavõitlust, käsitsivõitlust, õpiti tegema trikke ja vaenlasi segadusse ajama. Vähesed inimesed jäid sellel ajal küll ellu, aga need kes jäid, olid osavad ja väärisid elu. Hiina ja Jaapan olid peamised kohad, kus õpetati kunste. Sinna suundusid palverännakutele paljud osavad sõdalased, kes õppisid meistrite juures." Matthew tegi jutu sisse pausi ja hingas sügavalt sisse. "Siis leiutati need asjad," näitas ta käega relvadele. "Ja inimeste elud muutusid. Ei omanud tähtsust see, kas sa olid osav või mitte. Omas tähtsust, kui hea relv sul oli. Üllad kunstid vajusid tagaplaanidele ja inimeste üle võttis võimust ahnus. Mugude sõjad muutusid veresaunadeks, kus miljonid surid." professor raputas pead, justkui ärkaks ta sügavast unest. "Aga ülejäänud juttu kuulete te järgmine kord. Muidu ei ilmugi te kohale." muigas ta veidi eemalolevalt. "Tund on lõppenud."

Ethan oli sellesse juttu huviga kuulanud, niiet kui prof. Matthew lõpetas tunni oleks ka tema justkui unest ärgand. Siis ütles viisakalt headaega ning astus klassiuksest välja.

Aurore kuulas ka professori juttu päris huviga kohe. Sellega oleks võinud tundi alustada. Oleks kena sissejuhatus teemale olnud. Aga ka nii oli hästi. Kui professor lõpetas, tõusis Aure püsti. Ta läks ja võttis ühe laua pealt oma asjad. "Head aega," lausus ta õpetajale, enne kui uksest välja astus.

Jutt oli tõesti üsna põnev, aga Sarahi meelest oleks võinud juba, siis neid üllaid kunste õppida. Mitte püstolitega põmmutada. See selleks. Kui jutt lõppes, võttis Sarah oma koti, ütles professorile:"Head aega," ja lahkus.