Omaette, kuni keegi su nende peas läbisegi kriiskavate mõtete käest päästab

Dylan lamas väljaku ääres kõrguvate tribüünide ülaosas asetseval pingil ning vahtis mõtlikult taeva poole. Algul oli ta eemaloleva pilguga jälginud platsil toimuvat Rawenclaw lendluudpallivõistkonna treeningut, kuid aeg möödus ja inimesed lahkusid, ning noormees jäi lendluudpalliväljakule üksi, kaaslasteks vaid peas keerlevad mõtted.

OT: Coco

Coco'le lendluudpall ei meeldinud. See tähendas kõrgel olemist ja kõrgused neidisele ei meeldinud. Lapsepõlve trauma it is. Need harvad korrad, kui ta käis seda iseg vaatamas olid rohkem selline Slytherin pride teema kui fakt, et neidis seda reaalselt naudiks, tema jaoks ei olnud selles eriti midagi nauditavat. Tribüünid ise olid juba nii kõeged, et ajasid Socorro'le judinad peale. Arvestades neidis tuikavat pead oli praegu väga vale moment kõrgel turnimiseks. Ni pea meeletult valutas sellest suurest mõtlemisest, mida nõudis emale hispaania keeles kirja kirjutamine. Too keel hakkas aasta aastalt aina rohkem ära ununema, hispaania keelt kasutas ta ainult nendel nappidel kuudel, mis ta kodus veetis. Coco ema oli õppinud samuti Sigatüükas, kuid peale seitset aastat pidevalt inglise keeles suhtlemis tema suus see keel vägagi konarlik ning koduseks keeleks oli neil ka pigem hispaania kui inglise keel, mille tulemusel Bea inglise keele oskus oli väga napp.

Dylan võpatas järsku ja veeres suure kolinaga pingilt maha. Tuues kuuldavale oige ja paar sisistatud vandesõna, kompas poiss oma valutavat pead, leidis otsmikule tekkinud muhu ja vandus veel korra. Millal ta üldse tukkuma oli jäänud? Ja mis õigusega ta seda endale lubas, arvestades kõiki neid kodutöid, mille tegemise ta jälle viimasele minutile oli lükanud, ning kirju vanematelt ja kaksikutelt, millele ta juba kolm nädalat vastuse võlgu oli? Ta oleks praegu pidanud raamatukogus istuma nagu eeskujulik õpilane ning oma esseede jaoks materjali otsima. Ja mida teeb Dylan? Magab mingil kuradi tribüünil. Poiss raputas pead ja kirus oma motivatsioonipuudust, mis teda millegipärast just kõige raskematel õppeperioodidel tabas.

Õppida tuleb yes. Samuti oleks võinud või pidanud Coco näiteks õppima, aga talle ei olnud peaaegu mitte kunagi tuju istuda raamatukogus. Jah Coco armastas küll raamatute lõhna, aga liiga palju seda pole ka hea. Ja miks õppida, kui sa saad seda edasi lükata ja teha selle asemel midagi väga ebaproduktiivset.
Kolin sundis Socorro’t ennast järsult pöörama, mis tekitas talle veel suurema peapöörituse, kui neidisel juba oli. No ei! Äkki kukuks veel alla ka? Ah? Ah? "Kõik korras?"hõikas Coco tollele noormehele, kelles ta ei tuvastanud ei oma klassi ega majakaaslast. No ja, eks ta on siis keegi muu. No shit, Sherlock.

Dylan krimpsutas valu peale nägu ja vaatas hääle omanikku otsides vidukil silmadega ringi. Hetk hiljem peatus ta pilk kleenukesel tumedapäisel tüdrukul, kelles poiss pärast mõningast peamurdmist tundis ära 6. klassi Slytherinlase, nime tal näo juurde aga sobitada polnud - ilmselt olid nende varasemad kokkupuuted liialt põgusad olnud. Ta piidles neiut veel väheke; pikkade laineliste juustega, salapäraste tumedate silmadega ja tõmmu nahaga oli tüdruk kooli ülejäänud meesõpilaste silmis arvatavasti tõeliselt veetlev. Nüüd meenus noormehele, et kõnealune tüdruk ootab vastust oma küsimusele. "Ilmselt küll jah," kohmas ta, üritades midagi sõbraliku ilme taolist näole manada, kuid sai hakkama vaid valulise grimassiga.

Slytherinlane indeed. Kuuendik indeed. Jõudsid päris kaugele oma arvamis mängukesega. Coco ei jõuaks soost kaugemale, kui nüüd aus olla. Tähelepanu tundub tüdrukul olevat imikule sobilik või siis mälu. Kindlasti oli ta noormeest kusagil näinud. Võib olla oli neil mõni tund koos? Ei tea, ei tea. Selle punkti saab kindlasti kunagi välja selgitada. Socorro istus ühele tribüünil oulevatest pinkidest. Aitab nüüd sellest ronimisest ka natukeseks. Kolin oli suur ja seda arvestades võis maandumine ka kindlasti valus olla. Aga pole vaja ka sellistes kohtades ronida. Tribüünide juures peaks olema silt ohtlik, tulla omal vastutusel.

Dylan heitis vilksamisi veel ühe pilgu tütarlapse poole. Tundus, et tollel polnud plaanis vestlust jätkata. Selle üle oli poisil üpris hea meel, ta polnud eriliselt seltskondlikus meeleolus ning oli rahul, kui ta omaette sai olla. Kuid sealt tribüünilt kavatses ta kindluse mõttes siiski alla tulla, lihtsalt igaks juhuks, et ennetada hullemaid vigastusi. Pisikeste ettevaatlike sammudega hakkas noormees allapoole ronima, lausa nii pisikestega, et ühel hetkel komistas ta omaenda jalgade otsa. Poiss vehkis kätega, et mingisugustki tasakaalu saavutada või leida midagi, millest kinni kahmata, kuid pihku ei jäänud tal muud kui puhas õhk. Dylan tuikus veel väheke, kaotas siis lõplikult tasakaalu ja sadas veel kaks rida allapoole. Noormees lamas oma maandumiskohas, hambad risti, et valukarjet tagasi hoida, julgemata silmi avada. Tal oli tunne, nagu ta oleks viis korda järjest Rüütlibussile alla jäänud ning siis veel Ungari sarvsabale tee peale ette jäänud ning tema trampivate jalgade põhjustatud hoopide ohvriks langenud. Ta tõesti ei tahtnud näha, mis olukorras tema keha oli.

Coco polnud kunagi eriline social butterfly olnud. Ning ega ta eriti ei osanud ka seda vestlust jätkata. Omaette olla on tore. Ja sellel veendumudel oli Coco enamuse ajast.
That went well. Socorro tõusis ehmatuseg püsti. See kukkumine nägi kaunikest valus välja, kui aus olla. Neidis liikus aeglaselt ja ettevaatlikult sinna, kus too võõras praegusel momendil lamas. Ning Coco õnneks jäi ta ka püsti. Yaiii. Neidis kummardus natuke noormehe kohale. Ta ei osanud ausalt midagi teha ega öelda. Ainukeseks mõistlikuks asjaks, mis Socorro’le pähe tul oli küsida poisilt, kas kõik on korras ja ilmselgelt ei olnud kõi korras ning ulatatad käsi, et teda püsti aidata, millest ka kindlast väga abi poleks. Palun võrdleme nende pikkust ja kehamassi. No ei.

Dylan lamas endiselt liikumatult, silmad kinni pigistatud. Kuuldes lähenevaid samme ja tundes enda kõrval kellegi kohalolu, oli ta aga sunnitud end kokku võtma ja silmad ettevaatlikult avama. Nüüd ei suutnud ta enam vaikset kaeblikku oiet tagasi hoida, peas lõhkus veel hullemini kui varem, ning kogu tema keha tuikas ja tulitas valu käes. Tema kohal hõljus uduselt Slytherini tüdruku nägu ja poiss surus silmad uuesti kinni. "You can do it," kinnitas Dylan endale mõttes ja tegi silmad taaskord lahti. Seekord nägi ta neiut juba selgemalt. Tüdruku näol tundus olevat murelik ja nõutu ilme ning igas teises olukorras oleks Dylan selle peale naerma puhkenud või vähemalt kergelt muianud. "Miks?" küsis ta otseselt mitte kellegi käest, teadmata isegi, kuidas sellele küsimusele vastata.

See kukkumine nägi kõrvalt vaadates päris traumeeriv välja. Loodame, et kõik ribid on terved. Rääkides ribidest. Coco ribid hakkasid sellele puhtalt mõtlemisest tuikama. Aia. Cheer up, buttercup vähemalt sina ei kukkunud."Sest sa oled kohmakas, pretty boy,"kehitas Socorro õlgu. Jah pretty boy is back. You are warned. Jah see on normaalene kutsuda inimesi sedasi. Cheer up, buttercup see on ikkagi kompliment. Pole vaja viriseda. Ja siin riigis on sõna vabadus. So you can go and Päike yourself if you want.

Dylan kortsutas tüdruku kommentaari peale kulmu, teadmata, kas reageerida lauses peituvale solvangule või komplimendile. Ta üritas istuli tõusta ja vandus, kui vasakust randmest käele toetudes pimestav valu läbi käis. Mingit moodi saavutas noormees lõpuks enam-vähem inimliku asendi, kus ta tasakaalu ei kaotanud ega ümber ei kukkunud, ning asus hinge kinni hoides valutavaid kohti uurima. Tundus, et lisaks vigastusele vasakus randmes oli poisil vaid kolm murdunud ribi, mis tema arvates oli sellise kukkumise kohta kergelt pääsemine.

Valik on sinu, pretty boy. Ega see kukkumine nägi ka päris traumeeriv välja. Eriti see lendamise osa. Kindlasti oli see ka valus, yes. Cheer up, buttercup sa oled veel vähemalt elus. See oleks ikka päris kurb olnu, kui sa ennast surnuks oleks kukkunud. Kui verd ei ole, siis on ka kõik korras, yes."Tahad ma aitan sul haiglatiib minna?"kusis Coco, sest see oli ikkagi mõistlik idee, yes. Kuigi see aitamine ei kukuks vist ikka üldse hästi välja. Aga mõte on see, mis loeb.

Tüdruku pakkumine tundus küll olevat kõige mõistlikum asi mida teha, kuid Dylan leidis end vastuseks ägedalt pead raputamas. Ta ei tahtnud kellelegi tüli teha ega kedagi enda pärast mõttetult muretsema panna. Veel vähem vajas ta, et juhtum kuidagi tema vanemate kõrvu jõuaks. "Eieiei. Mitte mingil juhul. Ei. Aga aitäh," ta naeratas neiule tänulikult, kuid väsinult. "Pealegi, me vist ei jõuaks kuigi kaugele," kergitas poiss kulmu, vihjates Slytherinlase väiksele kasvule. Dylan sättis end mugavamalt istuma, oiates vaevukuuldavalt kui ta ribidest veel üks valusööst läbi käis ning õngitses taskust välja võlukepi. Ta silmitses seda mõtlikult, üritades meenutada loitsu, millega ta ema tavaliselt murdunud luid parandas.

"No olgu,"kortsutas Coco murelikult kulmu. Pole meil surevaid õpilasi vaja. Ei, ei. Kuigi ma kahtlen, et poiss tegelikult ka suremas on. Väga dramaatiline surm tribüüni läbi. Kindlasti saaks sellest mõne eriti kohutavalt naljaka uudise, yes. You are right, pretty boy. Coco on vist nii tsipa pisem kui sina, aga kui vaja mõtleb kindlast midagi välja. Ahh ribid. Tuttav teema. Socorro,l oli ka seda juhtunud ainult lend oli pikem. Ni ei usaldaks mitte kunagi kedagi võlukeppiga oma luude kallale never ever. Mõtle, mis kõik võib valesti minna.