Üks suvaline kupee

Kesha oli siia ilma vanemata tulnud. Neiul oli ju vaid isa ja tüdruk vihkas hüvasti jätta seega ta keelas tal siia tulla. Samas ka teisi pereliilmeid ei soovinud ta siia. Seega oli tüdruk juba vara hommikul jalksi tulema hakkanud siia. Alles nüüd jõudis ta siia kohale. Sasha astus rongil ja läks siis siis ühte suvalisse kupeesse, mis oli veel vaba. Ta pistis oma kohvri üles riiulile ning siis istus diivani moodi asjale. Neiu jäi aknast välja vaatama.

OT: Liituda võivad kõik soovijad.

Keira kasuvanemad olid nagu kord ja kohus plikat rongipeale saatmas. Nii juhtus iga aasta. Ja ta oli tubli tüdruk ka, kannatas kõik musid ja kallid ära ning astus lõpuks rongi pühkides põselt maha huulepulka. Mugude värk küll, aga ta kasuemale meeldis. Ise oli veel puhtavereline. Täiesti hull peast.
Keira juuksed olid sigatüükasse sõidu puhul poisipeaks kahanenud ning mustaks värvunud. Silmad olid suured ja hõbehallid. Kui ta poleks kandnud seelikut oleks teda võinud vabalt pidada poisiks, kuna kotaka kampsuni alt oli rindu peaaegu võimatu aimata.
Ta jalutas mõnda aega rongis ringi, koputas erinevatele ustele ja sai infot, et nende tagused on täis. Lõpuks kui ta oli vagunis ringi ära teinud läks ta uuesti ette poole, et välja astuda ning järgmises õnne proovida, kuid märkas äkki ühte kupeed mis oli vahele jäänud. Tüdruku koputust olid peaaegu võimatu kuulda, nii et võis tunduda, nagu oleks ta ukse niisama lahti löönud. "On see ka täis või?" küsis ta väsinult sikudades oma kohvri serva peale seisma.

Kesha oli mõteisse vajunud ning ärkas mõtetest siis kui keegi koputas tema kupee uksele. Üsna pea tuli.sealt ka siis küsimus, et on see ka täis või. Tüdruk vaatas kupees ning ohkas siis. "See ei ole täis. Siin ei ole peale minu ja mu kassi kedagi," lausus ta siis tüdrukule vastu. Ta vaatas oma kassi poole, kes oli ikka veel selles puuris, kus nad käivad. Ta mõtles, kas võtta teda sealt välja või ei. Ahjaa öökulli tüdrukul ei olnud.

"Väga hea." arvas Keira ning lohistas oma kohvri kupeesse, üritas seda mõnda aega pakiriiulile tõsta, kuid kõik katsed ebaõnnestusid. Lõpuks pani tüdruk selle lihtsalt istmele ning tõmbas ukse kinni. Maandunud siis ka ise istmele oma kohvri kõrvale silmitses ta mõnda aega teist tüdrukut. "See oli väga ebaviisakas minust. Vabandust." lausus ta siis, kui oli jõudnud järeldusele, et teine on temast vanem ja võimeline teda kupeest tahtmise korral välja tõstma.

Kesha jälgis niisama selle tüdruku tegevust. Ta oleks tegelt isegi abi pakkunud varsti aga jah kui nägi, et tüdruk loobus sellest ideest, et panna seda kohvrit siis ta ei hakkanud seda enam pakkuma. "Pole midagi. Olen isegi ebaviiskamaid inimesi kohanud," lausus Kesha siis tüdrukule. Ta võis jaa vanem olla aga sellepärast ei hakkaks ta teist kupeest välja viskama. Ta ei ole selline.

Keira noogutas kergelt ning vaatas mõnda aega kupees ringi. Tühi oli teine teistega võrreldes. "Sinu kass?" küsis ta siis looma märgates, kuigi see oli ilmselge. Kedagi test parasjagu kupees ei olnud. "Mis ta nimi on?" küsis tüdruk kohe otsa, et oma viga summutada.

"Jah minu kass," lausus Kesha siis tüdrukule. "Nimeks on tal Lucky, sest nimi sobib talle isegi. Kuigi sellepani talle tegelt mu õde kaks aastat tagasi, kui ta oli 10," vastas ta siis sellele teisele küsimusele ja lisas veidikene infot juurde.

"Nagu Lucky Luke." arvas Kira nime peale noogutades. "On ta isane või emane?" küsis ta siis. Lucky võis ju mõlemast soost kassi nimi vabalt olla. Tüdruk lükkas kingad jalast põrandale ning tõstis seejärel jalad istmele. Ta oli mugav inimene. Kahjuks oli tal seljas seelik, nii et ta oli sunnitud jalad sättima nii, et teisele ei avaneks vaade ta aluspükstele mis tegi olemise pisut ebamugavamaks, kuid selle elas üle.

"Põhimõteliselt jah," lausus Lakeesha tüdruku esimese lause peale. "Ta on emane kass," lausus ta siis järjekordselt tüdruku küsimusele ning vaatas siis oma kassi poole. Üsna pea viis pilgu tagasi tüdrukule. "Kas ma võin ta puurist välja lasta?" Kesha küsis nii igaks juhuks sellelt tüdrukult üle.

Kira noogutas nii selle peale, et kass on emane, kui ka selle peale, et tüdruk looma lahti lasta võib. "Mis majas sa oled?" küsis ta siis. Seda oli ka tore teada ja tal üldiselt oli ka komme kõik tavapärased küsimused esitada, neile vastata ja alles siis lasta vaikusel süveneda.

"Ma olen Ravenclaw," vastas siis Kesha küsimusele ning avas siis oma kassi puuri. Algul natukene aega uudistas Lucky kupeed aga üsna pea sättis ta end tüdruku sülle. "Sa?" küsis ta siis vastu ka ning samal ajal silitas oma kassi ka siis.

"Gryffindor." vastas Keira kassi silmitsedes. "Mitmes aasta?" küsis ta siis juurde.

"Ma lähen see aasta kuunedasse," lausus Kesha siis tüdrukule vastu. "Sa?" küsis ta siis vastu. "Oot, mis su nimi üldsegi on?" küsis ta ka siis nüüd midagi. "Ma olen Lakeesha aga enamasti kõik kutsuvad Kesha'ks," lausus siis neiu naeratades ning paitas oma kassi endiselt veel edasi. Lucky oli vahepeal vaikselt nurruma hakkanud ja ilmselt ka juba magama jäänud, vähemalt silmad olid kinni tal.

"Neljas aasta." vastas Keira. "Keira, aga võid kutsuda kuidas tahad. Kira või Ira võimidagi." lisas ta siis järgmisele küsimusele vastuseks ning enne seda noogutas ravenclawlase lause peale. "Hästi, Kesha." pomises ta jätkuvalt kassi vaadates.

Kurat! Ta närune vend jäi hiljaks! Rongijaama I mean. Tähendab mitte nüüd NII hiljaks, et rong juba oleks läinud, aga selles mõttes hiljaks, et kupeed oli juba kindlasti ammu kõik võetud. Ei saagi üksinda oma musta kassiga istuda. Isegi vanem õde tuli varem kohale. Põrgu sinuga Zaki.
Tehtud viimased kallistused ja musid jalutasid nad rongile ja samal ajal lehvitades oma perekonnale. Mõningad isapoolse omad olid ka kohale jõudnud. See tegi vaid Zinnile rõõmu. Raine oli lihtsalt oma venna peale nii tige, et neiu tahtis teda lükata kuhugi Slytherini kupeesse. Oleks ime, kui ta eluga tagasi jõuaks.
Zinni kõndis pooltest kupeedest mööda ja enamus olidki täis. Ta ohkas ning läks lähimasse kupeesse, kus oli kaks tüdrukut. Üks pidi olema see tema maja- ja klassikaaslane, aga ta ei pööranud suurt tähelepanu ning astus sõna lausamata sisse ning istus mustapäise tüdruku pingi peale ja oli omaette ukse pool nurgas, must kass süles, kes hirmasasti tahtis teiste sülle hüpata, aga Raine ei lasknud. Ta vaatas ainult ühte punkti ja oli vait.

"Tere." lausus Kira suhteliselt vägivaltse häälega kui see võimalik on. Sisse marssinud tüdruku nime ta ei mäletanud, kuid ta oli päris kindel, et tegu on ta majakaaslasega. Võib-olla isegi klassikaaslasega, kuid ta ei olnud kindel. Tundide ajal ta rohkem tukkus ja tegi seda mis õpetajad käskisid kui vahtis ringi. Magamistoas käis ta samuti ainult magamas ja tavaliselt jõudis kohale hilja. Ira pilt langes majakaaslase näolt peaaegu automaatselt klassile. Palju kasse oli. Kaks tükki, aga ikkagi palju. Ta oleks endale ka kassi tahtnud, aga nendega oli jõle tüütu sigatüükas tegeleda. Tema arust.

"Em, tere," lausus ka siis Kesha üsnagi vaikselt sellele uuele tüdrukule, kes siia just tuli. Ta siis isegi korraks naeratas ning siis pilgu korraks selle tüdruku kassile ja siis enda omale. Tal polnud eriti, mis majast see tüdruk oli, ta ei teadnud igat sigatüükas õpivat õpilast nime pidi ega klassi pidi võis siis maja pidi.

Ega Zinni ka ei ta kõiki nimepidi. 14 veel. Aga tegelikult tal on üpriski hea mälum aga pole viitsmist kõiki ette võtta. Neidis pööritas oma silmi ja silmitses kõiki ning pomises ka: "Tere." Peate seda vaikust taluma. Elate üle nagu temagi.

"Gryffindor?" nõudis Kira küsiva tooniga ja vahtis tüdrukule otsa. Tulemas oli põnev vestlus, väga põnev. Vahepeal harutas ta oma jalad lahti ning sättis end istuma nagu "normaalne ja korralik inimene", vaatas siis vilksamisi Kesha ja kasside poole ning pööras siis pilgu uuesti tollele tüdrukule.

Raine noogutas aeglaelt ja hoidis oma kassi kinni. See sama elukas vaatas seda teist oma liigi esindajat, aga ta perenaine hoidis teda kõvasti kinni. Neiu ei usalda kedagi siit kupeest või rongist üldse. Ainult ennast ja enda kassi.

"Klass?" küsis Keira edasi üksikute sõnadega. Õigemini seal oli 'mis' ees olnud, aga tal oli komme lause alguseid ära kaotada, nii et seda polnud kuulda, ainult suu liikus kui ta pungis silmadega majakaaslast jõllitas.

"Neljas," vastas ta ilma valetamiseta jõhkralt tollele majakaaslasele näkku. Elementaarset viisakust leidub, aga viisakust ja veel võõraste seas oh ei oh ei. Jääge unistama. Zinni pööritas oma slmi ning vaatas uksest välja. Uksel oli ju mingi aken/klaas eksole? Ta vaatas kuidas kadunud õpilased otsisd kupeed ja Zinni vaid pidi palvetama, et keegi juurde ei tuleks. Though, ta ei istunud ega vaadanud Meka poole, mis nüüd saab?

Nüüd kindlasti tuleb keegi nende juurde selle pärast, et ei olnud Meka poole ja see on kõige õudsem patt üldse! Säh sulle! "Tere kallis klassiõde." teatas Keira. Jah ta ei olnud kaine. Tegelikult ta pigem tahtis lihtsalt midagi öleda ja liiga napid küsimused ja vastused ei andnud talle rohkem ideid. Tere-jutt oli esimene asi mis talle pähe tekkis ja suust ka välja tuli.

Nagu öeldakse; sinu pattude lugemiseks läheb nii palju aega, et lausa uus päev algab ja taevane arm sulle halasta! Või mingit paska ta mugu vanaema lausus oma mehe peale. Oi küll on vanad inimesed lahedad.
Raine pööritas silmi ja tal oli sellne näoilme, mis karjus 'ei!' Ära tule lähemale, muidu hammustan. Ära sa mõtlegi, muidu kass küünistab ja sa ei taha, et see kiisu sind küünistaks. Looda sa! Neidis lihtsalt muigas endamisi ja sõnagi lausamatta vaatas ta aknast välja. Kena istmik on mõnel! Liiga palju meiki. Õpi kontsadel käima. Muuda oma näo HTML.

HTML on raske, ära käsi inimestel sellist asja. Veel üks patt. Camoon. "Mis kassi nimi on?" küsis Keira mõne hetke pärast, kui klassikaaslane midagi rohkem ei öelnud. Ta polnud tüdruku enda nime ka küsinud vist? Siis annab seda järgmisena teha, väga tore. "See on Lucky!" teatas ta siis tähtsalt Kesha kassile osutades. Võib-olla ikkagi ei olnud väga kaine. Ainult ema teab mida ta hommikul oma lapse mahla klaasi sokutas.