Väidetavalt kõige tagumine kupee

Sebastian oli tulnud koos oma väikese vennaga King's Cross'i jaama, üritades teda ignoneerida nii palju kui sai. Ütleme nagu näiteks kui lähed vanaemaga linna. Vähemalt vanaema teeb välja, aga vend ei tee. Quinton arvas, et tal pole seda närust öökulli kassikakug asja vaja kaasa võtta. Kui vaja, siis vanaema saadab kirju ja kogu moos. Ta juba ennetab, et esimene kiri on raudselt see mis karjub, et KURAT KÜLL LAPS SA SEDA ÖÖKULLI KAASA EI VÕTNUD KUIDAS SA MUIDU MULLE KIRJU SAAD SAATA VÕI DESTIN EGA UNIVERSUM ÜMBER SINU EI KEERLE, SEBASTIAN QUINTON LORD! Oh kuidas Destinil hakkaks piinlik hoolimata sellest, et kiri oli mõeldud Sebbiele. Ega ta midagi ei lubanud. No promises ma'am.
Traditsiooniliselt liikus Sebastian kõige tagumisse kupeesse. Või siis väidetavalt. Ta istub 3. aastast seal. Tavaliselt üksinda. Äkki mingi õpetaja tuleb sinna magama, kui tuju hea on. Kui tuju hea siis käsi kokku löö! Pigem ei. Esimene aasta istus ta Hufflepuff'i plikadega ja teine aasta enda majakaaslastega, kes olid halb mõju Sebastianile. Ta sai sellest kohe aru ja hoidis nendest pigem eemale. Neljas aasta oli põnev, sest ta istus üksinda ja sai mediteerida ja endamisi ümiseda ja šokolaadikonni süüa. Mugutoit polnud eriti suur Sebastiani hobi.
Enda laiskuse "mode'i" avas ta alles siis kui ta jäi diivanile pikali heitma. Enne seda, nagu härrasmees ikka, pani enda kohvrid sinna kus nende koht on. Möhhidi möh möh. Ta lamas ning vahepeal tõusis püsti, et aknast välja vaadata kuidas esimese klassi lapsed küüsi närivad ja ei taha minna. Nõrgukesed (isegi kui Sebastian oli praktiliselt samasugune). Sebastian muigas ning tegi ühe oma kohvri lahti ja võttis sealt oma teki. Diivanil oli niigi mõni padi ja enda oma kaasa ei hakkanud võtma. Ta laotas teki diivanile ja tekitas koduse tunde. Ta ise ronis omakorda teki peale ja pani omad jalad risti ja hakkas mediteerima. Mmmm, poiss oli üsna kindel, et kui silmad avab rong juba sõidab.

OOC: Liituda võite kõik.

Jake oli juba ammu Kings Crossi jõudnud, kohver käes ja öökullipuur teises käes. Ta astus lõpuks Ekspressi peale ja otsis tühjemat kupeed, mille ta ka leidis. See oli täiesti taga ja seal oli üks poiss sees. Ta uuris lähemalt ja tuli välja et tegu on tema klassi ja majakaaslasega. Jake polnud küll temaga iialgi suhelnud, või siis kui oli siis ta seda ei mäletanud igastahes otsustas ta kupeeukse lahti teha ja küsida, kas võib sisse tulla. Nii ta ka tegi ning saatis oma kohvri mille sisust pool olid maiustused üles ning astus pooleldi kupeesse.

Sebastianil oli siiamaani silmad kinni ning ta tahtis neid avada alles siis, kui rong juba sõitis ja teel oli. Rong polnud veel teel ega sõitmas. Ta teadis. Nii väikese ajaga kindlasti mitte. Teiseks, nii palju kui ta üritas vaikust saada, karjusid lapsed ja vanemad õues nagu džungliloomad ja džungli George'id. Paganama võtaks! Oleks pidanud akna kinni panema.
Poiss oli üsna veendunud, et see võõras meesterahva hääl oli ka kupees sees juba. Kasvõi pooleldi, aga sees ta igastahes oli. Teiseks kuulis ta kohvri kõlinat. Ilma mingisuguse draama tekitamisega nõustus Sebastian ja lausus vaid "Jah." Ta jäi edasi oma mediteerimise poosi ja ta ei hoolinud sellest milline lollaks tontrus ta võiks praegu välja näha. Kunagi ei pööra enda välimusele nii suurt tähelepanu. Noh igastahes sai kassiks muundamise plaanid rikutud, aga loodame, et võõral on vähemalt süüa.

Luna pööritas oma ema embuses silmi. Ta ei tahtnud seal olla ning neidis ei saanud õietigi aru, mis kuradima põhjusel oli ta ema Šhotimaalt Londonisse reisinud. To polnud seda viimased 5 aastat teinud, viimati juhtus see siis kui Luana esimesse klassi läks. Olid ajad. Saanud emalt tugeva kallistuse ja põsemusi ning isalt suudluse laubale suundus Luna endale kupeed otsima. Ta eelistas istuda üksinda, aga paistis, et täna seda ei juhtu. Ta oli harjunud istuma rongi tagaotsas, see oli lihtsalt aastatega harjumuseks kujunenud. Luna märks tagumises kupees kahte oma majakaaslast. Käib kah, parem ikka kui mõne tauniga koos istuda.Neidis lohistas oma suurt kleepsudega kaunistatud kohvrit valitud kupee suunas."Võib?"küsis Luna vaevukuuldavalt noormeestelt, kes kupees pesitsesid hoides oma üüratut ja rasket kohvrit jalgade eest julgemata ilma loata kupeesse astuda.

Jake noogutas. Tal oli ükskõik. Jake võttis viibutusega oma kohvrist maiustused ja istus klassikaaslase vastu. Ta oli üsna väsinud, seljataga pikk jalgsi käidud tee. Niiumbes 10 kilomeetrit. Väsitab ära küll. Jake avas kõikvõimaliku maitsega oakommide paki ning sai suure üllatuse osaliseks kui ta maitses üht roosat kommi. Sisuks oli tavaline šokolaad. Ent sekundeid peale allaneelamist hakkas tal suus kibe. Ta võttis kohe lonkus mugujooki- Fantat või midagi sellist ning peagi oli ta suu jälle normis. Praeguseks vist kommist aitab. "Kui sa oled selle ching chang cho vms lõpetanud, jagan ma meelsasti oma maiustusi" lausus ta sellele veidi veidrale klassikaaslasele.

Summer vedas oma kohvri ukse taha ja ei viitsinud enne avamist koputada. Keegi ju midagi kohutavat ei teeks kuskil kupees. Ja ta tõesti ei viitsinud oma kandamiga kuhugi kaugemale liikuda. "Tohib liituda?" küsis ta ust avades ja sisse vaadates. Seal istusid mingid tüübid ja üks tüdruk. Vastust ootamata astus Summer sisse ja vaatas üles. Ta ei hakanud küll abi paluma, kuid üksi ta seda kotti kohe kindlasti ei hakanud üles tõstma. Ta piilus poiste poole. Ootas loomulikult abi neilt.

Luna kehitas õlgu ning lükkas oma kohvri kupeesse. Tema seda tõsta ei jõudnud rääkimata sellest, et ta oleks tolle riiulini, kuhu kohvrid käisid ulatunud. Seega see sinna põrandale jäigi. Luana istus tole sööva poisi vastas olevale pingile kellegi kõrvale. Nimesi ta ei teadnud. luna krimpsutas nina ta polnud ei Fanta ega ka oakonnide inimene. Nood lihtsalt ei maitsenud talle, aga selle eest shokolaadi armastas ta oi, oi kui palju. Neidis võiks seda lõputult süüa.

Jake märkas, et paar tüdrukut olid hädas ja saatis nende kohvrid paari viibutusega üles. Nüüd võis ju siiski võlukunsti kasutada. "Summer?" küsis ta üllatudes, tundes ära õe. Jake avas peale oakomme šokolaadi ja šokolaadi konnad. Vast need tüdrukutele või sellele chingchungile maitsesid?

"Jack." lausus Summer venda silmates. "Rüütel valgel hobusel " lausus ta norivalt ja istus vennast kaugemale. "Ma arvasin et sa oled veel kodus." lausus Summa ja meenutas miks ta seda mõelnud oli. Ta polnud Jacki lihtsalt hommikul enne kohvitassi näinud.
"Ei aitäh." vaatas ta shokolaadi. Talle meeldisid lutsukad rohkem. "Kes see on?" küsis ta valjul sosinal ja näitas salaja Sebastiani poole.

Mediteerimisega tegeles poiss endiselt aga kuni veel rohkem võõraid hääli ohkas ta raskelt ja valjult. Kas rong liikus või ei avas ta silmad ja kohelda akna poole oma tekiga ja varastas ühe padja enda juurde ning võttis majalaaslaselt kommi ning tänas: "Aitäh pakkumise eest ja see oli mediteerimine mitte see, mida sa mainisid." See oli ausalt öeldes ebaviisakas. Ta lubas teistel sisse tulla. Long live Slytherin pride!
Poiss vangutas pead võõr tibi poole kes küsis, kes ta on. "Sebastian, Slytherin ja kuues klass."

"Summ-summ mesilane, ma jäin sõbra poole ööseks ja tulin jalgsi kings crossi. 10 kilti" Jake naeratas ning uuris oma maiustuste varud üle. Lutsukad, shokolaad, iirised, oakommid, igast värki ühesõnaga. "Ja see on klassi ja majakaaslane, sulle, ainult majakaaslane" poiss proovis õde närvi ajada teadmisega, et ta on tast vanem.

"Pädalikud,"pomises Luna, kes nägi neist kõigist vist aasta kui mitte kaks vanem välja. Ülla, ülla neidis oli neit hoops vanem ning ta pidas vajalikuks seda võimalikult ülbel ja üleoleval hääletoonil ka mainida. See sõbralikus, mis siin kupees oli on lausa esmaklassiline. Tahate auhinda ka? Luana tõmbas oma mustadesse saanastesse nööritud jalad istmele ning toetas lõua krõnksu tõmmatud põlvedele. Nii oli mugav.

"Hei." naeratas Summer Sebastianile. "Summer, Slytherinist." tutvustas Summer ennast. "Me oleme majakaaslased ju. Miks ma pole sind varem näinud?" imestas Summer ja võttis oma kotist välja pulgakommi, mida ta rahulikult avama hakkas. Samuti võttis ta välja pisikese padja ja pani selle pea taha et tal mugavam oleks. Vennale näitas ta keelt hoopis. "Mina olen noorem ja ilusam." noris ta Jacki ja pilgutas siis vennale silma. Siis pöördus ta ka Luna poole. "Hei." tervitas ta pisut naeratades ja pakkus talle siis shokolaadikomme. Mingid muguasjad olid aga päris head isegi.

"Kuidas palun?" küsis Jake valjult ja ülbelt. Kuidagi ta teadis, et tüdruk läheb seitsmendasse. "Sa üllatuksid, kui ütleksin sulle oma vanuse. Ma olen kindel, et olen sust vanem" sõnas ta. Talle tundus vähemalt nii, et too tüdruk oli märku andnud. Oma õest ei teinud ta välja.

"Pätakas,"lausus Luna rõhutades igat tähte ja tüli norimisega polnud Neidisel ka mingeid raskusi."Vanem oled sa minust oma märgades unenägudes."Kuidas kurat polnud ta oma majakaaslasi varem näinud? Võib olla oli asi lihtsalt selles, et Lu oli pigem vaikne kõrvalseisja kui suhtleja? Suure tõenäosusega jah. "Hei,"sõnas Luna vaikselt tollele tüdrukule, kes talle kommi pakkus. Neidis võttis ühe ning tänas Summer’it, sest mingi kasvatus tal ikka olemas oli. Ja kui sa ei suuda Luana’t shokolaadiga ära osta, siis ei suuda sa seda mitte millegagi. Tüdruk pani kommi suhu ja see maitses jumalikult arvestades, et see on shokolaad polnud see eriline üllatus.

"Vaata ette. Minuga ei tasu plõksida. Sa oled 18 või 17, arvestades su klassi, aga mina, mina saan oktoobris 19 " vastas Jake. Tal oli sitt harjumus, et kui keegi tülinoris siis ta hakkas sellele täielikult pühenduma. Ta võttis lonksu Fantat ning näppas õelt paar šokolaadi kommi, kui see teisele poole korraks vaatas.

"Jack, proovi rahuneda." ütles Summer suurema pingutuseta. Ta elas Jackiga, niiet talle ei tulnud üllatusena et vennale meeldis tülitseda. Või noh, talle meeldis Summeriga tülitseda. "Või siis lase edasi." lausus ta vaiksema häälega. Nagunii tema Jacki peatada ei saanud. Vennas kuulas Summeri arvamust ainult väga tähtsates asjades. Summer kehitas lihtsalt õlgu ja vaatas Luna. "Meeldib shokolaad?" küsis ta vastust aimates. No kellele EI meeldinud shokolaad. See oli Summeri stressimaandaja ja aitas tal rahuneda. Sellepärast pakkuski ta seda kõigile.

"Nii kardan,"pomises Luna sarkasmist nõretaval häälel. Luana’l oli oma korda sitt harjumus tüli norida. They would make good team, huh? Olles aus ei huvitanud Lu’d absoluutselt vana see modelli näolapiga kutt on päeva lõpuks on tema see, kes siit koolist varem minema saab. On mul õigus? Luna noogutas. Shokolaad on hea ja ma tahaks näha inimest, kellele see ei maitseks.

Jacki ei huvitanud enam tuupuriväljanägemisega plõksija ning ta tõi välja oma kohvrist ühe erilise paki. Seal sees olid kreemiga mugushokolaadikommid, mida ta tarbis juba üheksandat aastat. Need olid tema lemmikud šokolaadiga kraam. Ta võttis paar ja viskas mõned õele ja sellele tuupurist nokkijale, et ta vait jääks. "Vahest tõmbad nüüd tagasi?" pakkus ta talle ning uuris platvormi. Tal oli nõrkus võtta kõigest mõne, seega ta pani oakommid ning šokolaadikonnad ja mõned muud kommid kepiviibutusega kohvrisse tagasi ning lasi sealt alla sadada Puddlemere Unitedi logo ning piltidega plekk-purgi mis oli täis valget, pruuni šokolaadi laaste ning sentimeetrise läbimõõduga šokolaadi komme. Kui Jakel istu tuli siis tuli ja ta oli kindel, et õeke võib ehmatada, arvestades seda, et kui tal kodus tuleb isu, siis sööb ta seal väiksema portsu magusat.

Oh snap. Vähemalt ta näeb tark välja erinevalt mõnest, kes näeb välja nagu odav pesumodell. Whatever floats your boat või nii. Luna tõstis oma sülle lennanu kommid kõrvale istmele. Kui väga ta ka shokolaadi armastas oli ta teadlik ka sellest palju selles kraamis kaloreid oli. See liigutus võis väga ebaviisakas väljanäha, aga kas Lulu nägi välja nagu ta hooliks sellest? Ei, ta ei näinud."Vaatab, vaatab, modelli poiss,"sõnas Luna ning sirutas oma krõnksus jalad välja. Ta polnud veel kooligi jõudnud ja juba oli Lu mingi jama ja draamaga hakkama saanud. Nii palju, siis madalast profiilist.

Jake kummardus üle laua selle taunari juurde. "Noh, kooliaasta pole alanudki ja juba jamad. oioioi." tegi ta kahetsevat häält. Ta ainult kiusas veidi. Siis istus ta oma kohale tagasi ning paar lonksu Fantat andsid elu juurde. "Võiks arvata, et kui ekspress on lahkunud märatsevad emad-isad siin samamoodi" sõnas ta siis vaiksemalt ja rahulikumalt.

Äkki lõpetaks solvamise?"Oi, oi, kas modelli poiss muretseb mu pärast? Nii nunnu,"lauses Luna üli dramaatiliselt.  For God’s sake see pesumodell. Ja see fanta rõve oranz vedelik. Väkk. Päikesele need vanemad, keda nemad veel huvitavad? Või oli meesmodell memmekas? Oi, oi, oi.

Jake jõi mõnuga oma limonaadimaitselist fantat edasi ning sõi šokolaadi liiste.
"Aldrenid ongi ju erinevalt sinust ilusad" õelutses ta.

"Silmi ei taha kontrollida lasta?" kergitas Luna kulme. Klassikalised pesumodellid ei olnud just eriti Lulu teema. Üks kuik kui tögav, iroonitsev või kui solvavalt neidis komentaarile vastas tegi see talle ausalt öeldes väga haiget. Iseenesest õigust sellel teemal vinguda ta polnud, sestega neidis poisiga ka eriti hästi ei käitunud.

Jake muigas õrnalt. Ta oli ilmselgelt liiale läinud ja tegelikult polnud tegu ju gryffindorlasega. Üksik pisar viivles ta silmanurgas mille ta kohe ära pühkis. Sitikas oli näkku lennanud.
Jack uuris veel tüdrukut. Ausalt öeldes polnud tal vigagi. Aga Jack oli kindel, et ta pesumodell polnud.. igastahes. Ta oli tavaline, ja kui teda juba modelliks nimetati siis see on kindel, Aldrenid olidki ilusad.