What a wonderful world

Rose jalutas päikse käes. Ta oli ärganud väga rõõmsalt ja veel milline ilm. Päike paistis ja väljas oli üpris soe. Ta laotas lina maha ja selle peale võlus endale toitu. Enamasti puuvilju. Ta lebas pikali ja võttis raamatu.

TO:Ma ei mäleta mis need tähed olid:). Isis ja Nat

Isis oli vahepeal kuskilt oma voodi aluse sügavustest välja koukinud piksenoole, millega ta päris kaua lennanud polnud, hoolimata sellest, et ta tegelikult oli oma maja lendluudpalli võistkonna kapten, aga noh, vanad luuad olid ka tegelt toredad.
Tüdruk oli parasjagu põhjatorni aknast välja lennanud ja mingi suurem tuulehoog mis nii kõrgel oli suutis uimase tüdruku ja ta luua korraks peaalaspidi pöörata ning metsa poole suunata. Siiski Isis niipalju veel ei maganud, et ta uuesti normaalselt luua selga poleks saanud ning siis allapoole poleks suutnud laskuda. Järve kohal oli ka tore, vette võiks samuti mõnus kukkuda olla.

Rose märkas tüdrukut õhus. ta tõusis kohe püsti ja tõstis käe varjuks, et paremini näha. Ta hüüdis"Eino terekest. Kas sa pead just seal üleval tiirlema? Tule alla piknikule" Rose hakkas naerma ja istus jälle maha, sest arvas, et vastust ta ei saa. Kuid ta tegi ikka proovi. Ta viskas õhku suure õuna ja karjus:"Püüa!" Lootes, et see alla ei kuku tagasi.

Isis polnud püüdja, kuid sellest hoolimata suutis ta õuna kätte saada. Tüdruku, kes tema mäletamist mööda võis olla ta klassikaaslane, juttu kuulis ta katkendlikult, kuid 'piknikule' oli piisavalt eristatav, et tema tähelepanu köita. Õuna kätte saanud ja seda pisut lömastanud, kuna ta oli nii hea püüdja, et oleks ilmselt ka kitu suutnud puruks mudida, maandus ta maha. "Piknikule?" küsis ta siis silmad säramas.

"Ikka, näe, istu siia." Naeris Rose ja puhastas koha ka tüdrukule."Pirukat?" Küsis Rose ja lausus seejärel"Ma olen Julie Rosie muide. kutsu mind Roseiks." Rose naeris ja hakkas järgmist pirukat sisse ajama. Ta ei teinud välja mõningatest lumehangedest, mis veel teda ümbritsesid. Tema nautis kaunist ilma, mida ei tulnud just iga päev.

Isis poetas oma luuakese kuhugi selle teki vms kõrvale ja istus võttes piruka isukalt vastu. Õuna oli ta kuhugi maha pannud juba, polnud väga isu selle järele, võinii. "Mm, ilus nimi." mõmises Isis huupi. Ta oli võib-olla natuke kaua vangikoobastes kooserdanud, tead, sellest võib pilve jääda. "Ma olen Isis.. või Nigra, vahet pole." lausus ta siis, kui suu oli tühjaks saanud.

"Okei, Isis siis, kas igavus tappis, et luuaga sõidu tegid, või oli lihtsalt tahtmine?" Küsis Rose õhinaga."Ise ma ei oska sõita, niiet olen päris kurb. Nagu näha oli sul kõht tühi" lausus Rose ja muigas ja võttis siis lonksu kõrvitsamahla."A muidu juua tahad?" Küsis Rose, kõrt närides.

"Mai tea. Pigem ma leidsin luua ja gryffide võistkonna kapten nagu võiks vormis olla.." pomises Isis. Ta oli läbi aegade kindlasti kõige vaimustavam kapten, kes majas kunagi olnud oli. Käis karjus, närvitses ja trenne ka ei teinud. Võistlusi nagunii polnud sada aastat toimunud. "Ega see lendamine väga raske ei ole, kui luud normaalne on." arvas tüdruk. "Lihtsalt istud selga ja üritad mitte maha kukkuda ja mitte päris metsa lennata." lisas ta õlgu kehitades. "Mhm." noogutas ta siis viimase küsimuse peale suu jälle toda pirukat täis.

Rose naeratas ja ulatas Isisele pudeli."Kui sul aega on, siis võid mind õpetada sõitma." Rpose läks pikali ja vaatas taevasse. Siis aga tõusis jälle üles ja võttis ampsu kooki."Muide, millal mingi järgmine tund on?" küsis Rose ja naeratas. Isis tundus talle natuke veider, aga ikka üsna sõbralik. Ta üritas hetkel kõikidega sõbraks saada, sest oli ikka tema esimene aasta koolis.

"Mhm." mõmises tüdruk jälle. Pirukas oli hea. Võtnud pudeli vastu soojendas tüdruk selle sisu hetke. Jah, ta oli vahepeal õppinud ka asju soojendama ilma, et ta midagi põlema paneks või rotiks muudaks. Õues võis küll päike paista, aga jahe oli ikkagi pisut. "Mis tund?" küsis Isis, kui oli piruka suutäie alla neelanud. Isis ongi kohalik hull ju.

Vaadates Isise tegevust, mis ajas Rose kõvasti naerma lausus ta:"no maidea, mingi suva tund, mis varsti tuleb?" Rose üritas siis sama teha, mis Isis, aga see ei tulnud tal kohe üldse välja. . Rose andis alla ja jõi kõrvitsamahala külmalt edasi.

Isis muigas kergelt ja viipas oma võlukepiga Rosie pudeli poole, enne kui õlgu kehitas. "Ma olen suhteliselt ebaaktiivne tundides osaleja mõnikord." lausus ta. Ta polnud väga palju puudnud, aga samas polnud ta ka kõigis tundides käinud alati, ning põhjus oli väga harva mõni haiglatiiva külastus.

Rose vaatas, kuidas Isis oma võlukeppi liigutas."Eino jah, niimoodi võib ka" muigas Rose. Rose võttis linalt pirni ja lõi sinna hambad sisse."Kahju, siis pean ise selle välja uurima" Rose polnud just väga pädev uurimistes ja sellistes värkides. Aga mis teha. Rose nautis oma pirni ja lootis, et Isis vestlust jätkab.

Pirukas sai lõpuks otsa "Vestibüülis on teadetetahvel, seal on tavaliselt kirjas." lausus ta enne kui pilguga uut pirukat otsima suundus. Vestibüül ja teadetetahvlid olid üleüldse väga toredad kohad. Snape kabinet oli ka äge, seal jooksid väiksed valged hiired ringi. Üks neist elas nüüd koos Isis'e, tema viie-nelja klassi, hobuse ning poolõe hundiga. Tüdruk polnud eriti kindel, kus hiir parasjagu oli. Võib-olla tema kohvri taga Lühise eest peidus, võimidagi.

"Ahah, tore teada" lausus Rose ja naeratas."Kui soovid midagi, siis võta" lausus Rose. Ta oli oma pirniga lõpetanud ja siis võttis õuna. Ohh, kui mõnus oli lihtsalt istuda. Paistis, et tüdrukul on tegevust küll, heitis Rose enbast jälle pikali. Ta plaanis kindlasti pärast vestibùüli ära külastada.Aga praegu ta tahtis lihtsalt puhata.

Isis naeratas klassikaaslasele kergelt, enne kui lõpuks järgmise piruka leidis ning sellele hambad sisse lõi ning hiljem seda oma soojendatud kõrvitsamahlaga alla loputas vahtides mõtlikult taevasse. Taevas oli selge ja päike paisits enneolematult soojalt.