Sest muundamise klass on äge..

"Ma ei usalda kunagi kedagi, keda olen tundnud umbes pool tundi," lausus Riley klassiruumis oleva kella poole vaadates. "Jack võib oma asjadest rääkida ise. Ja kui ta seda teeb, siis pole mul sooja ega külma sellest, kui paljud inimesed teavad. Aga ma ei taha olla see, kes teistele kõike kuulutab. Antud juhul ma sellist tähelepanu ei otsi," rääkis neiu. Ta lükkas käeliigutusega juuksed ühelt poolt oma näo eest. "Ma arvan, et sa mõistad mind selles osas. Ükskõik, mida ma Jack'ist arvan, aga erinevalt temast ei taha ma oma perekonda reeta ja ennast häbistada," lisas Riley ja vaatas jällegi Heather'ile otsa.

Heather kortsutas kulmu ja mõtles sügavalt järele. "Tegelikult, mõistan vist jah." lausus neiu siis sügavalt järele mõeldes. "Ega ma ka kõiki oma saladusi välja ei kuulutaks." lausus Heather ja otsustas siis teemat vahetada. "Niisiis, kust sa pärit oled?" küsis neiu ja lükkas oma juuksed jälle näo eest ära, oleks vist aeg neid lõikama hakata.

"Et nüüd siis vahetame teemat?" kergitas Riley kulmu. Talle sobis. Muidu räägib veel midagi Jack'i kohta,mille üle kutt hiljem kindlasti rõõmus poleks. "Inglismaalt. Sa?" vastas neiu hetke pärast ja küsis vastu ka. Ta sättis oma juukseid ja vaatas Heatheri poole.

"Kreetalt." lausus neiu küsimuse peale ja naeratas. "Inglismaal on ju kogu aeg nii külm." ütles Heather ja värises. Isegi praegu, kui oli päris soe, oli neiul seljas paks pusa, mida ta ei suutnud lihtsalt ära võtta. Nii külm oli Kreetal vaid südatalvel. Ja siis käis ka Primrose bikiinidega ringi.

Riley'le meenus selle külmajutuga samuti Jack. Ja tema kunagine tüdruk Alexa, keda J silmaotsaski ei kannatanud. Mälestused tõid J huulile vaevumärgatava muige. "Inglased on oma ilmaga harjunud. Mõnikord võib meil täitsa päikest ka näha," lausus Riley veidi irooniliselt. Ta ei kartnud eriti külma. Isegi kui tal külm oli, siis ei teinud ta sellest välja. "Aga Kreetal on muidugi pidevalt imeliselt soe, jah?" arvas J.

"Emm, jah." vastas Heather ja mõtles Kreeta ilmale. "Meie kõige külmem ilm on nagu teie suvi." ütles neiu ja kortsutas kulmu. "Ma igatsen Kreetale." pomises Heather ja tõmbas oma pusa rohkem endale ümber, kaalus ka loitsu lausumist, et end soojendada, aga no nii külm tal vist siis veel polnud. "Vahel viskab soojast üle, siis tahaks talve ja lund..." lausus neiu, ta polnud tegelikult kuskilt mujalt lund näinud, kui telekast. Eks jõulude ajal siis näeb.

"Varsti tulebki talv ja lumi," lausus Riley. Sellel talvel näeb Heather siis lume ka ära, sest Sigatüükas ikka inglise ilm janii. Tal ikka talveriided olid olemas? Riley seda otseselt küsima ei hakanud, sest ta arvas, et teda ei peaks see huvitama. "Miks sa siia tulid siis, kui sa Kreetat igatsed?" küsis J. Tema näiteks oli neli eelnevat aastat võlukunsti õppinud koduõpetaja käe all, seega ta ei uskunud, et Heather ainult õppimise pärast oli siia tulnud. Või oli?

"Sest mul oli vaja kodust eemale saada." teismeliste probleemid janii. "Ja siin pidid vääga kenad kutid olema." naeratas Heather, ainult nali. Eks ta natuke oli ikka õppimise pärast tulnud. "Ma tahtsin teada, mis toimub teistes koolides. Ma olen vist igas koolis käinud, mis võlukunsti õpetab." vastas neiu siis küsimusele korralikult. "Durmstrang ja Beauxbaton‘s" et Riley ei arvaks, et ta mingis sajas koolis on käinud võimidagi.

"Kenad kutid? Seda ma arvasin," lausus Riley ning lükkas juuksed taas oma vaateväljast eemale. "Las ma arvan, teistes koolides polnud siis nii kenad kutid?" järgis J Heatheri loogikat. Neiu tõusis laua pealt ja astus paar sammu edasi. Ta ei suutnud kaua ühe koha peal istuda.

"Ei, Durmstrangis olid päris kenad kutid." mõtles Heather järele. "Kuigi peab ütlema, et enamus nendest jooksis ila suust, kui nad tüdrukuid vaatasid" noogutas neiu meenutades. "Beauxbatonsis polnud eriti poisse, see oligi rohkem tüdrukute kool ja see ju mulle ei sobi." ütles Heather kavalalt Rileyle naeratades. "Aga ma pole veel Sigatüükas eriti kenasid kutte kohanud, kes poleks võetud või abielus." lausus Primrose viimast sõna eriti rõhutades.

"Imelik, et sa siis siia kooli tulid," lausus Riley. Sest Heather tundus selline, kes poiste tähelepanu naudib. "Nojah. Sul omal kutti pole ilmselt?" küsis J. Mitte et see teda eriti huvitanud oleks. Neiu kõndis paar sammu edasi, jõudes mingi järgmise kapini ja tõmbas selle uksed lahti. Lihtsalt igavusest.

"Miks siis nii meeletult imelik?" küsis Heather imestades ja noogutas järgmise küsimuse peale lühidalt. "Ei ole jah" ütles neiu. "Ja ei otsi ka hetkel." lisis ta siis juurde ja liikus sinnapoole, kus asus aken, kuna Heather oli loomult selline kohmakas tüdruk, lõi ta oma jala vastu lauda teel akna juurde ja istus siis akna alla lauale, jalga hõõrudes.

Riley ei suutnud taaskord hoida end silmi pööritamast, kui Heather oma jala ära lõi. Väga kohmakas nägi see välja, võinii. "Igati arusaadav," vastas ta. Riley kõndis samal ajal klassiukse poole, silmates sellel olevaid teateid ja plakateid jms. Kaua ta neid vaadata ei viitsinud ning siis liikus ta õpetaja laua juurde. J oli juba loomult pikk tüdruk ning tema platvormid tegid ta veel pikemaks. Õpetaja laud oli talle isegi pigem madal kui kõrge ning ilma vaevata istus neiu sellele. Ta lükkas käega juuksed ülepea, mille tagajärjel need lohakalt tagasi külgedele langesid. "Sa lihtsalt tundud selline... Kes ilmselgelt naudib meste tähelepanu ja oleks selle nimel paljukski valmis...," vastas J natukese aja pärast esimesele küsimusele.

Heather vaatas oma jalga, kuhu hakkas tekkima sinikas. Nagu alati, Heatheril lihtsalt oli selline nahk, kuhu sinikad pidevalt tekkisid. Proovis siis seda loitsuga ravida. Mingit väga märgatavat erinevust ei tulnud, aga neiu lootis, et ta midagi väga metsa ei keeranud. Selle vastuse peale pääras Heather oma tähelepanu otse Riley poole. "Mulle meeldib tähelepanu, pole vahet kellelt, aga ei saaks öelda, et ma selleks väga paljuks valmis oleksin." vastas neiu teravalt ja põrnitses kulme kergitades Riley‘t.

"Ju mulle jäi siis vale mulje," lausus Riley ja pani ühe jala üle põlve. Ta vaatas Heatheri poole korraks taas. Noh, nad kohtusid esimest korda ka, neile võisid üksteisest igasugused muljed jääda. Ja Riley oli igasuguste eelarvamustega inimene. Esmamulje inimesest oli talle päris tähtis ka. "Et mitte väga valesid arusaamiseid tekitada, siis millega sa veel tegeled?" küsis J, nüüd klassiruumi põrandat vaadates. "Peale poiste ja tähelepanu püüdmise, muidugi," lisas J. See polnud mõeldud halvaga, kuigi see võis nii kõlada.

"Jäi vist jah vale mulje." pomises Heather solvunult. Ja nagu alati, ei suutnud ta eriti kaua seda viha pidada. Välja arvatud mõnel väga erandlikul korral, aga nojah, seda ikka juhtub. "Emm.. ma ei tegelegi eriti millegi väga täpsega. Ma lihtsalt proovin asju vahepeal. Aaa, lendluudpalli mängin päris hästi ja ronin ja lasen vibu ja kolgin oma vendi. No põhimõtteliselt kõik see, mida sa oled kohustatud oskama, kui sa kasvad üles koos kolme vennaga." vastas neiu küsimusele, ignareerides teist poolt. "Ja mida sina siis hästi teed?" küsis Heather vastu, oleks tahtnud midagi öelda, aga eks Primil on päris pikad juhtmed vahel.

Riley ei pannud seda solvumisnooti Heather'i hääles tähele. Või noh, pani tähele küll, aga ei teinud sellest välja. "Sa mängid lendluudpalli?" küsis Riley alguses umbusklikult. Ta pilk libises Heather'i kätele, et näha, ega tal geelküüned polnud. Sest nendega oleks raske mängida ju. Murduks pidevalt ära, janii. "Mulle meeldib ka lendluudpall. Võiks öelda, et ma olen selles päris hea," vastas neiu pilku tõstes. Äkki oli see oskus ka perekonnaviga. "Ja ma oskan laulda, kuigi ma ei tegele sellega tõsiselt," lisas ta veel. Ta kõigutas korra jalgu, viies pilgu Heather'ilt õpilaste laudadele, mis tema ees olid.

Kui Riley oleks umbes kolm päeva varem vaadanud, oleks ta tõesti geelküüsi näinud. Heather ei kannatanud neid eriti, aga vähemalt püsisid ta küüned siis enam vähem terved. Aga neiu jaoks polnud nagunii väga vist vahet, nagu kõik need mugusekretärid, kes oma meetriste küüntega arvutitel kirjutasid, no ei saa sellest aru. "Nojah, ma olin sunnitud seda õppima, kui mul on kolm venda, kellel on luuad." nentis neiu ja vaatas siis Riley‘t. "Püüdja?" pakkus ta umbes. Oleks siis nagu Jack.

"Ajaja," vastas Riley lühidalt. Ei olnudki püüdja. "Ja sa ise? Kindlasti mitte vaht, on ju?" küsis Riley veendunult. Sest vahi positsioon tundus kõige karmim. Selline pigem mehelik. Riley ise ei pannud endale kunagi geelküüni, sest need polnud üldse temalikud. Tema küüned olid tavaliselt lihtsalt tumeda lakiga kaetud.

Praegu olid Heather küüned kaetud lihtsa tumesinise lakiga, mille neiu kiirustades peale oli pannud. Kunagi ammu vihkas Heather küünte lakkimist, nüüd oli see nagu... stressi maandamine. Mõni päev võis ta neli korda järjest lakkida, aga see pole eriti tähtis. "Ma olen ka ajaja." lausus Heather ja vaatas Riley poole. "Sa oled siin Sigatüükas ka võistkonnas?" küsis neiu uurivalt. Siis mängiksid nad koos võinii.

"Pole ennast veel kirja pannud," raputas Riley pead. "Ma pole kindel, kas isegi tahan siia võistkonda saada...," polnud neiu päris kindel. Võistelda J'le meeldis ja kõik sellega seonduv, aga jah. "Sa oled siis võistkonnas?" küsis ta Heather'ilt ka. Riley polnud majade võistkondadega üldse kursis. Ta isegi ei teadnud, kas slythide tiimis oli veel vabu ajaja kohti.

Ega Heather ka sellega kursis polnud, ta oli lihtsalt õigel ajal seal hulkunud ja oma nime kirjutanud. "Üks vaba koht peaks veel olema." lausus Heath mõtlikult. "Olen küll jah võistkonnas ajaja. Võistlemine ja kõik see, tekitab mõnusa põnevuslaengu, nagu mulle meeldib." lausus neiu ja naeratas, kõik ohtlik meeldis Heatherile. Ja puutükil 20 meetri kõrgusel õhus võidu nimel ühte palli taga ajada kõlas päris põnevalt.

"Adrenaliini tekitab ka, jahh," noogutas Riley mõtlikult. "Võibolla peaks ka ennast kirja panema ikkagi," mõtles neiu valjult. Samas ta polnud eriline meeskondlik mängija. Rohkem nagu iseenda eest välja alati. Aga mängida talle meeldis. Ning kui keegi teda just väga käsutama ei kuku, siis ehk suudaks ta ka korralikult tiimiga koos mängida.. Aga võibolla ka mitte. Riley toetas oma käed ka lauale ning vaatas laua peal olevate asjade hulgas ringi. Mingid paberilehed vedelesid seal.

"No proovi vähemalt." soovitas Heather. Ta oli rohkem selline, kes selle palli teise mängija poole saadab, kui värava poole. "Aga sul on õdesid/vendi?" küsis neiu Riley käest ja tõstis jalad aknalauale ning tõmbas need enda poole, et mugavam istuda oleks, mis ei olnud küll väga palju mugavam asend, aga nojah.

Riley oli enda kätte võtnud paar paberilehte, mis laua peal olid, ning sirvis neid. Mingid märkmed, totaalselt ebahuvitavad. "Mh?" tõstis ta oma pilgu nendelt, kui küsimust kuulis. "Aa, mkm," ümises ta vastuseks, pannes lehed tagasi ilusti laua peale, nii nagu need ennem seal olid olnud. "Aga sul on vennad," lisas ta, kuna Heather oli ennem midagi nende kolkimise kohta maininud.