Esimese korruse koridor

Kitsas koridor, mida mööda saad sa Muundamise klassi, haiglatiiba ja Võlukunsti ajaloo klassi. Koridri mõlemas otsas on pääs liikuvatele treppidele.

Jessie istus koridoris, aknalaual, käes üks ruuduline kaustik, kuhu sisse ta lihtsalt niisama midagi kritseldas. Ta oleks maalinud hea meelega, aga puudusid täielikud ideed, mis tõttu ta piirdus hetkel ainult hariliku pliiatsi ja kaustikuga. Ta ei pannud väga tähele mööda kõndivaid inimesi, vaid oli süvenenud oma mõtetesse, samal ajal käsi nagu iseenesest kaasa liikumas. Huvitav, kuidas ta vanematel läks? Ta polnud harjunud nendeta eriti olema.

Ot.: Rebeccale.

Rebecca oli just astunud maha liikuvatelt treppidelt. Tegelikult oli tal olnud plaanis minna raamatukokku, kuid treppide äkilise muutumise tõttu jõudis ta hoopis esimese korruse koridori. Ta vaatas veidi segaduses ilmega ringi, arvates, et on ära eksinud, kuid kui ta nägi aknast lossi ümbrust, mõistis ta, et on esimesl korrusel. Ta kõndis mööda koridori edasi, olles juba unustanud, et pidi raamatukokku minema, kui nägi ühel aknalaual üht poissi istumas. Rebecca oli poissi varemgi näinud, kuid rääkinud polnud ta temaga kunagi. Igavusest jalutas tüdruk sama akna juurde. Kuna nad olid klassikaaslased, siis polnud selles eriti midagi imelikku, et tüdruk koheselt juttu alustas. "Tohib ühineda?" küsis ta, mõeldes selle all ega ta poissi seganud.

Mõttemull lõhkes ning Jessie tõstis pilgu, kui kuulis kedagi end kõnetavat. Ta naeratas, nähes üht neiut tema ees. Poiss tõmbus aknalaualt pisut koomale, et tüdruk samuti sinna istuda mahuks. "Ikka võid," lausus ta, näol endiselt naeratus.

Kuna poiss oli ruumi teinud, siis tüdruk istuski. "Ega ma ei sega?" küsis ta, kuna ei tahtnud jätta mingit tüütut muljet. Samas oli ta näinud ka poisi käes olevat kaustikut ning mine sa tea, äkki oligi tal parasjagu teoksil mingi kirjatöö või midagi taolist.

Jessie jälgis, kuidas neiu istet võttis. "Ei, ei, kindlasti mitte," vastas ta koheselt, kui oli küsimuse osaliseks saanud. Poiss pani enda kaustiku kinni ning viimase enda põlvedele. Pliiats jäi tema kätte ning Jess hakkas harjumusest seda ümber sõrmede keerutama. "Ma olen Jessie, muidu," lausus ta, ulatades tüdrukule terekäe. Miks mitte kohe nimi teada saada?

Tüdruk muigas omaette, kuna oli täiesti unustanud ennast tutvustada. "Meeldiv tutuvda. Rebecca," lausus neiu lühidalt, naeratades ning surus poisi kätt. Ta vaatas korraks aknast välja ning pöördus siis uuesti poisi poole. "Millega tegeld ka?" küsis ta.

"Samad sõnad," lausus Jessie meeldiva tutvuse kohta, näol naeratus. Poiss taipas, et tal on vist see liiga tihti näol, mistõttu ta pisut tõsisema näo pähe tegi. "Ah, ei millegi erilisega," vastas ta umbmääraselt, vihiku korraks üles tõstes ja selle tagasi põlvedele pannes.

Ka Rebecca naeratas. "Sa kirjutad?" küsis ta vihiku poole pilku heites huvitatult.

"Ei, joonistan," vastas Jessie, pilgu korra oma kaustikule heites. "Või noh, kui palju seda ka joonistamiseks nimetada saab," lisas ta siis. "Rohkem nagu kritseldan."

"Tohib ma vaatan?" küsis tüdruk igaksjuhuks luba. Ta polnud kohanud just eriti palju poisse, kellele meeldiks joonistada.

Jessie kõhkles pisut. Äkki oli tüdruk ise väga hea joonistamisoskusega ning poiss ise jääb neid näidates kergesse häbisse? See ei oleks küll tore olnud. Sellegipoolest ulatas ta oma kaustiku Rebeccale, et too seda vaadata saaks.

Rebecca võttis kaustiku vastu, hakates seda aeglaselt lehitsema. Pilte, või siis kritseldusi vaadates, oli tüdruk üsnagi üllatunud. Vähe sellest, et ta polnud kohanud palju poisse, kellele meeldiks joonistada, polnud ta uskunud, et kellelgi see nii hästi välja võib tulla. "Tead, sul on annet," lausus Becca naeratades, kui oli kaustiku läbi vaadanud. Ta mõtles seda päris tõsiselt. Tüdruk ulatas kaustiku poisile tagasi.

Jessie oli ausalt öeldes pisut närvis sel ajal, kui Rebecca tema kaustikut lehitses. Mitte sellepärast, et ta kohe kindlasti ei oleks tahtnud neid näidata, oh ei. Pigem oli asi selles, et ta ei teadnud, millist kommentaari neiult oodata. Saades siis aga positiivse arvamuse, langes nagu väike koorem poisi õlalt. "Arvad?" küsis ta, totakas naeratus näol, kui kaustiku tagasi enda kätte võttis.

"Arvan jah," lausus Becca samuti naeratades. Ta tõesti mõtles seda, ta poleks ju seda ilmaasjata öelnud.

"Noh, aitäh sel juhul," lausus Jessie, totakas naeratus pisut normaalsemaks muutudes. Kuid ta kaotas selle näolt, kui avastas, et see oli jälle justkui kinnistunud. "Kas sa ka millegiga tegeled?"

Rebecca noogutas aeglaselt. "Mulle meeldib laulda," lausus tüdruk. Kuid ta jättis mainimata, et tavaliselt teeb ta seda vaid oma ette, oma lõbuks. "Ja maalida, eriti loodust," lisas tüdruk. Rohkem tal erilisi huve polnud, kui välja jätta niisama raamatute lugemine, mida tüdrukule ka teha meeldis.