Aken ja kurvad mõtted

Mike jalutas mööda pikke koridore. Peale paaritunnist pikutust oli poiss vägagi energiline. Varsti ta peatus ja istus mingile aknalauale. Ta vaatas rõõmsalt aknast välja. Korraga muutus ta morniks ja talle tuli pähe endine kurb mõte: Sõpru pole! Niisiis ta lihtsalt istus ja vaatas aknast välja. Peagi ta tõusis, ja seisis aknalaua ees. Kuid vaatas ikkagi kurbade mõtetega aknast välja.

OT: Kes esimesena liitub, sellega on erateema.Sooviks mõnda tüdrukut!

Aqua siis jalutas mööda koridore kuna midagi paremat polnud tal ju teha. Mõne aja pärast nägi ta siin ühte poisi aga jahm ei julgenud tema juurde minna, kuna ta siiski mingil määral kardab inimestega suhelda, no vähemalt ise hakkata teistega suhtlema. Maria istus siis aknalauale, mis oli poisist tükk maad eemal ja vaatas ka siis sealt välja.

Mike märkas tüdrukut. Neiu paistis väga ilus. Siiski oli Harryl veel lootust! Tore.. Nüüd kavatses ta tüdrukuga rääkima hakata. Aga kuidas? Selles oli küsimus. Mike hingas sisse ja astus tüdruku poole. "Hei," Naeratab poiss kergelt.

"Hei," ütles siis Aqua naeratades ja vaatas endiselt sealt aknast välja. Siiski pööras mõne aja pärast oma pea poisi poole. Ta ei osanudgi rohkem hetkel öelda, kuna ta ei olnud eriti jutukas neiu. Ta oli ju alati teistest eemale hoidnud, nüüd paari päeva eest otsustas, et on aeg omale sõpru leida.

Mike vaatas hetke tüdruku naeratust. See oli tõesti kena, ka tema ei osanud midagi üelda. Mike polnud just eriti jutukas.. Vahel.. Kui mõnikord nagu tatraveski. "Mis su maja on? Vana sa oled? Mis su nimi on?" Küsis Mike sõbralikult. Vist veidi liigapalju küsimusi.... Mõtles ta.

"Maja on Ravenclaw. Vanuseks viisteist. Nimeks on Aqua Maria Smith," vastas siis Hazel naeratades. "Sa?" lisas ta ka juurde naeratades.

"Nimi on Mike Harry Doghsa, olen 16 aastat vana ja maja on Gryffindor." Ütleb Mike sõbralikult. Vahepeal oli ta jäänud tüdruku silmi vaatama. Kuid pööras siis pilgu ära. Avastades et tüdruku ja tema vahe on umbes 10 cm astus ta väikese sammu taha poole.

Aqua vaid naeratas kuna muud ta eriti ei osanudgi hetkel teha. Ta oli ka jäänud korraks poisi silmi vaatama aga jahm üsna pea vaatas ta taas aknast välja. Maria muigas sellepeale kui pani tähele, et poiss astus sammu taha poole.

[b]Ka Mikel polnud ju eriti midagi üelda. Ta vaid muigas ja ütles: "Sul on päris ilusad juuksed, Aqua.". Mike vaatas silmi kissitades aknast välja, kuna päike paistis Harryle silma. "Tõesti ilusad." Naeratas ta õrnalt ja vaatas poole silmaga Aqua juukseid. Lõpuks viis ta pilgu oma tossule, mille pael oli lahti tulnud ja päris must.

"Thanks! Sa oled esimene inimene, kes seda mulle ütleb,"ütles Aqua muigega ja vaatas siis korraks poisi poole ja üsna pea taas vaatas aknast välja. "Tobe päike," ütles ta siis ja pööas pilgu ära kuna see päike hakkas silma paistma. Ta pööras oma pilgu siis poisi poole kuigi talle otsa ta ei vaadanud vaid vaatas tema taga kaugel olevat seina.

"On küll parem," ütles Aqua naeratades. Ta vaatas siis endiselt seina kuna ta ei julgenud eriti poisi poole vaatada. Kuigi vahel vaatas poisi poole aga alati siis kui poiss tema poole ei vaadanud/ silmi ei vaadanud.

"Em..," ütles Aqua ja mõtles siis, mis tema patronus on aga jahm tal ei tulnud küll pähe mis see olla võiks. "Em.. hunt ilmselt," ütles ta peale pikka mõtlemist midagi, ta polnud selles kindel. Tal puudus selline asi nagu patronus täpselt, ta lihtsalt polnud kunagi sellele mõelnud.

"No võib küll minna, aga kuhu mina ei tea," ütles Aqua naeratades. Ta siis otsustas akna laualt maha tulla ja püsti seista.

OT: Tegin teema juba ära!

"No võib küll sinna minna," ütles Aqua peale pikka mõtlemist naeratades.

OT: Okay siis!

Poiss võttis Aqual käest kinni ja kõndis temaga välja.