Vestibüülis

Rebecca noogutas ning hetke pärast oli temagi teel trepist üles, et puhketoast läbi mina.

Natalie jõudis vestibüüli kuskil kümne minuti pärast. Tal oli seljas must lühike mantel, valge pehme sall, mille otsad olid kinni õmmeldud, mustad nahast sõrmikud, pruunid lumesaapad ja hall müts. Kui ta vestibüüli jõudis, jäi ta Beccat ootama, et siis koos Siganurme minna.

Ka Becca jõudis varsti tagasi vestibüüli trepile. Temal oli veidi kauem läinud, kuna ta polnud üles leidnud oma kotti. Tüdruk ruttas trepist alla, samal ajal oma mantli vööd kinni sõlmides. Nüüd oli tüdruk soojalt riides ning minekuvalmis. "Kas sa ootasid väga kaua?" küsis Becca veidi murelikult. Tema oli teinud nii kiiresti kui võimalik, mis teha et ta oma kotti otsima oli pidanud.

Natalie vaatas Beccat. ''Ei, mitte eriti,'' vastas ta siis muretu toonita. Ta sammus natuke ukse poole ja vaatas kiiresti oma käe peal olevalt käekellalt kella.

"Kuhu me esimesena läheme?" küsis Becca, kes sammus Natalie kõrval tammepuust ukse poole.

''Käime siis kõigepealt Mesinäpust läbi, kui sa vastu pole?'' lausus Natalie viisakalt ning ootas Becca ära, et ta tema kõrvale jõuaks.

Becca jõudiski üsna varsti Natalie kõrvale. "Sobib," vastas ta küsimusele. Siis vaatas Rebecca igaksjuhuks üle, kas tal ikka rahakott oli kotis. Veendunud, et see olemas oli, suundus ta välisukse juurde.

OT: Nüüd tuleb mesinäppu teema eks?

Natalie lahkus Becca kõrval välisuksest.

OT: Jah.