Alustame kohe algusest

Carrie oli tõeliselt õnnelik. Lõpuks ometi nägi ta seda kooli, kus tema vanemad olid õppinud. Ja nüüd sai ta seal ise ka õppima hakata. Milline õnn! Ei, Beauxbatons polnud sugugi halb kool. Lihtsalt nende pere kolis ning seetõttu pidi Carrie kooli vahetama. Neiul polnud selle vastu loomulikult midagi. Kuigi sõbrad jäid sinna.
Väike neiu jõudiski siis pärast teekonda Siganurmest koolini, vestibüüli. See oli tohutult avar ja palju ilusam, kui Beauxbatons'is. Neiu õhkas rõõmsalt ning jäi suu lahti seda imelist ruumi vaatama.

OT: Järgmine Beauxbatons'ist äratulek.

"ROGER!" hüüatas silmini mudane Violet nutuselt vestipüüli sisse sadades. Tüdruk oli hiljuti leidnud ühe konna ja võtnud selle endale lemmikloomaks. Lisaks sellele väiksele lapilisele kassikesele, kelle ta sünnipäevaks oli saanud, kuid konn muutkui kadus ära. Tüdruk oli konna juba viimased kolm tundi taga ajanud, ning ta oli surm väsinud. Enam ei meenunud, kus ta poriseks sai. Ka uut majakaaslast ta ei märganud.

Carrie võpatas. Kas nii võib karjuda? Ta polnud kindel, kuid neiu arvas, et viisakas see pole. Mis arvas, ta teadis seda. Siiski võttis väike daam oma kohvri ning vedas seda enda järel, kavatsedes ilmselt puhketuppa suunduda. Vanemad olid talle küll öelnud enamvähem täpsed juhised, kuid Carrie ei teadnud endiselt kuhu minna. Ta ei osanud ju tolles koolis veel orienteeruda. Seetõttu ja ta lihtsalt vestibüüli ringi kõndima.

"Roger.." lalises tüdruk nüüd põlvili vajudes, ning nutma puhkedest. Konn oli kadunud, ja ilmselt ei kavatsenudki enam tagasi tulla. Kohas, kus tüdruk põlvitas oli igal pool seda pori, millega ta koos oli. Tüdruku nägu oli ainult puhas. Nutmisest.

Nüüd ei saanud Carrie teist tüdrukut enam eirata. Reipalt jalutas ta Violetini ning jäi tema kõrvale seisma. Loomulikult ei astunud ta pori sisse. "Kas juhtus midagi?" küsis Carrie ning vaatas majakaaslast murelikult.

"Mu konn kadus ära!" lausus Violet hüsteeriliselt nuuksudes ning poriseid käsi vastu nägu hõõrudes, püüdes ise samaaekselt üles võõra tüdruku poole vaatata, kuid nägemine oli veidi porine.

"Loomad ei saa lihtsalt ära kaduda," arutles Carrie. "Inimesed on lihtsalt hoolimatud, sest nad unustavad kõiksuguseid asju igalepoole," jätkas ta targalt noogutades. "Aga ma ei tea, võib-olla siin on asjad teisiti."

Violet kuulas suurte silmadega teise tüdruku juttu, ning lausus siis luksudes. "Ta hüppas minema. Ma tulin just söömast, läksid puhketuppa, ja ta hüppas minema." lausus tüdruk hädiselt.

"No siis muidugi," lausus Carrie mõistvalt noogutades. "Sa pole teda siiani näinud?" küsis ta veel ning laskis pilgul üle vestibüüli käia. Ei, konna seal küll ei olnud. "Muide, mis majast sa oled?" lisas ta, kui talle tema enda puhketoa jama meenus.

"Nägin. Aga ta hüppas uuesti minema." halises Lilian. "Gryffindor." lausus tüdruk vastuseks, ning luksatas uuesti.

"Me ei saa praegu midagi tema leidmiseks teha," lausus Carrie õlgu kehitades. "Küll ta varsti välja ilmub," ergutas ta tüdrukut. "Muide, ma olen ka gryffindorlane, aga ma ei tea, kus meie puhketuba asub. Õigemini tean ka, aga ma ei oska sinna minna."

"Küll ta varsti välja ilmub." kordas Lilian luksudes püüdes rahuneda. "Ma näitan sulle.." lausus ta siis katkendlikult ning ajas ennast püsti.

"Ärme veel lähe, ma tahan veel all ringi vaadata, sinna puhketuppa on kindlasti väga pikk maa," lausus Carrie. "Ma ei saa aru, miks need maalid liiguvad," lisas ta ning osutas näpuga maalide poole.

"Okey." lausus Violet, nüüd juba vähem luksudes. Majakaaslase küsimuse peale kortsutas ta tõsiselt kulmu. "Kõik võluripildid liiguvad ju?" lausus ta siis. Kodus kõik fotod liikusid, ja see, et maalid seda tegid oli ju loogiline. Tema jaoks.

"Seda küll," teadis Carrie ning noogutas. "Aga need, kes nendel piltidel on, ei saa ju lihtsalt minema jalutada," jätkas ta ning osutas ühe vana mehe poole, kes just oli oma portreelt minema läinud.

"Saavad." lausus Violet. Said ju? Tema vanaonu oli ühelt perekonna fotolt minema jalutanud.

"Ei saa," oli Carrie enamvähem kindel. "Minu kodus küll pole läinud," lisas ta.

"Minu kodus küll läks." lausus Violet sõrmi läbi juuste tõmmates.

"Minul pole läinud," kordas Carrie ning kehitas õlgu. "Aga võib-olla pole ma lihtsalt tähele pannud."

Violet noogutas kergelt. "Äkki hakkas ikka puhtetoa poole liikuma?" küsis tüdruk siis ennast väristades. "Ma tahan pesema minna." lisas ta siis. Mudast oli vaja ikkagi lahti saada.

"Okei," nõustus Carrie. "Ma oletan, et me peame sealt trepist üles minema, eks."

"Jah, Gryffindor'i puhketuba on seitsmendal korrusel." lausus Violet noogutades, ning sammus treppi juurde, jäädes sinna oma majakaaslast ootama.

"Jätan meelde," lausus Carrie ning suundus trepi poole. "Vau, see on marmorist," lisas ta ning pani oma kohvrile hõljumisloitsu peale. Ei pea seda siis vedama koguaeg.

"On või?" küsis Violet üllatunult. Ega tema kividel(?) vahet teinud. Trepp on trepp.

"On küll, Beauxbaton'is oli ka taoline," teatas Carrie. "Aga see on ilusam."