Mu imelik tuju

Megan kõndis edasi-tagasi mööda vangikoopa külma koridori. Ta oli kuidagi närviline ja tal oli külm. Ann võdises kergelt, aga ei kavatsenud siiski veel koridorist lahkuda. Tal polnud ju kuhugile minna. Puhketoa olid vallutanud mingid seitsmenda klassi õpilased, kes Meganile ei meeldinud ning niisama kooli koridorides ta ringi jõlkuda ka ei tahtnud. Seetõttu jäi Megan vangikoobastesse närvitsema.

''Mõttetu ball,'' pomises poiss endamisi. Kõik oleks korras olnud, kui mingi idioot poleks tema ja selle tundmatu neiu tantsu ära rikkunud. Võiks lausa öelda, et nad ei saanudki tantsida. Roshon'ile tõesto meeldis see tüdruk, ta naeratus. Ah kui nunnu ta oli. Koridoris ta nägi tema näolist piigat. ''Ja nüüd ma näen teda,'' pomises ta endamisi. Oota, äkki see oligi tema. Ah, mida iganes. Poiss oli teel puhketuppa, et puhata. Duh. Puhketuppa minnes ta ignoneeris tuntmatut, kuid lõpp tulemusena ta põrkas temaga kokku.

Megan tõstis hetkeks pilgu ning jäi seisma. Kurat, see on see sama poiss, mõtles ta, tundes noormehe ära. No super! Megan keeras poisile kiirelt selja ning tegi oma pasis juuksed ruttu lahti, lükates nad oma näo ette. Ta soovis vaid märkamatult puhketuppa jõuda, et poiss neiu punastamist ei märkaks.

''Muuv,'' ütles poiss tüdrukule. See koridor on niigi kitsas, Joshi jaoks.

"Jajah," pomises Megan ning hakkas juba liikuma, aga mõtles viimasel hetkel ümber. Ta jäi uuesti seisma ning keeras end Roshon'i poole, juuksed endiselt kardinatena tema silmade ees. Ta ju ei teadnud, kas poiss oli tõesti see sama, kes teda ballil tantsima oli kutsunud. Õigupoolest polnud Megan poisile eriti tähelepanugi pööranud. Õigemini oleks ta seda kindlasti hiljem teinud, kui Sydney - Megani suu tõmbus pahaselt krimpsu - poleks tal jalgu alt niitnud. Väike vastik Syd.

''On sul midagi pahasti?'' küsis poiss tema juukseid nähes. Mida ta ajab, muidugi on tal midagi. Millisel normaalsel inimesel on juuksed nagu kaardinad nöo ees.

"Kas peaks olema?" küsis Megan vastu. Tema hingeõhk lõi neiu juuksed aga eest ära ning Roshon nägi Megani nägu. Neiu lükkas uuesti juuksed näo ette ning keeras poisile selja. Ann ei teadnud endiselt, kas tunneb seda poissi, või ei.

''MIks sul juuksed näo ees on?'' täpsustas poiss.

"See on uus mood," teatas Megan. "Mulle meeldib selline stiil."

''Ah, really?'' küsis poiss tüdrukult. See võõras varjab midagi, sest Joshy jaoks see polnud niigi veenev.

"On küll, küsi teiste tüdrukute käest," jätkas Megan enesekindlalt.

''Ei küsi,'' ütles poiss juba ette. Oli vaikus, natukeseks ajaks. Roshon võttis tüdrukul juuksed peast ära ning nägi punast tüdruku nägu. Et see oligi tema või siis tema superidentne kaksikõde. ''Ah, see oledki sina, kes tahtis minuga tantsida kuid jooksis ära?''

"Ära käpi mind!" käratas Megan ning kargas automaatselt eemale. Vastik poiss! "Ja kui olingi, aga ma ei kavatsenud minema joosta," lisas ta.

''Ega ma ei löö naisi,'' proovis poiss neiut maha rahustada. Mis nendele piigadele vahepeal külge hakkab?

"Mehi lööd siis, jah? Kõva löömamees, nagu näha," lausus Megan pahaselt.

OT: Ma käisin söömas.

''Juhul kui nad tüli norivad,'' parandas poiss neiut.

"Ja seda teevad nad ilmselt tihti," lausus Megan ning krimpsutas nägu.

''Kust sa kõike tead?'' küsis poiss neiult. Muidugi, seda tehakse väga tihti poisi kodukandis.

"Eriline anne," lausus Megan naeratades ning koputas oma pea peale.

Roshon noogutas. Tüdruk oli talle aina ja aina rohkem meeldima hakkanud.

"Sa usud mind?" küsis Megan hämmeldunult. Neiu vaatas ringi. Häbiasi, et seal aknalaudu polnud, aga istuda ta tahtis. Seepärast istus neiu põrandale, hoolimata, et see oli kindlasti must.

''Mida sa ise arvad?'' küsis poiss neiult. Kui tal on ''maagilised võimed'' siis ta leiab oma vastuse.

"Et sa valetad," teatas Megan ning viibutas näppu. "Aga rohkem sa seda teha ei tohi," lisas ta.

Poiss noogutas, jälle. ''Kas ma ültse ütlesin selle ''erilise ande'' kohta?''

"Ma ei tea," lausus Megan, "aga sina tead."