Fantastiline reaalsus/Ei ole selle foorumiga seonduv

''Ärka ülesse!Ärka ülesse!'' karjub mulle juba seitsmesajaviiendat korda minu ema Nancie. ''Jajaa,'' ümisen mina vasaku jalaga voodist välja tulles. ''Kooli!Kohe!'' karjub ema mulle näkku. ''Mis toimub?'' küsin mina oma õelt. ''Sa lähed lastekodusse!'' karjub ema mulle uksetagant. Ma ehmusin. ''Elu rohkem ei saki,'' mõtlesin ma pisarates, ta ju teadis mis toimus. ''Sorri, see pole minu probleem.'' ütles Darya mulle õelalt. ''AUTO ON JUBA KOHAL!'' karjus ema mulle ülesse. ''Jaa, kohe pakin asjad.'' ütlesin mina ja ma märkasin, et mu asjad on juba koos. ''KOHE ALLA!'' kamandas ema mind. ''Kohe!'' ütlesin ma nii, et seda oleks kuulda alla. Ma jooksin kohvriga alla ja mulle anti võileivad kaasa koos pudel piimaga. ''Auto on seal, MINE!'' kamandas ema pisarates. ''Kõik saab korda.'' ütlesin ma pisarates ema kallistades. ''Jah saab.'' lubas ta mulle vaikselt öeldes. ''Darya, alla!'' ütles ema ja saatis meid välja. Meil oli valida - kas lähed metsa surema või lähed lastekodusse, sõja eest varju. ''Lähme auto peale.'' ütlesin ma ja õde noogutas.

5 aastat hiljem...

''Hommikusöök, kallis.'' ütles meie teenindaja Melyana. ''Jah, ma kohe hakkan sööma.'' ütlesin ma aknast välja vaadates. ''Mul on kahju, et su ema suri.'' ütes Melyana. ''Mul poleks temast midagi kasu olnud.'' valetasin ma. ''Sulle jäeti midagi päranduseks.'' ütles Melyana naeratades. ''Mis mulle jäeti?'' küsisin ma uudishimulikult. ''Kullake, maagiline kaelaehe.'' ütles Melyana.

Ei saanud eriti jutu poindist aru. Kuhu need plikad läksid ja miks?

Natuke segane, aga muidu käib kah.

Selle jutu põhimõte ongi segasummasuvila.
Järgmine tuleb normaalsem.

''Sa saad selle varsti kätte.'' lubas teenija Melyana naeratades. ''Tore teada,'' ohkasin ma. ''See on jube kohutav asi, mis su emaga juhtus.'' ütles Melyana. ''Mhm,'' noogutasin ma pisarates olles. ''Aga ma lähen siis.'' ütles Melyana ohates ja välja kihutades. Ma võtsin oma päeviku kätte ja kirjutasin kõike mis ma nägin - lampi, valgust, vihma, maale ja voodit. ''Ma peaksin parem oma salapaikka minema.'' nuuksatasin ma oma voodi alt välja võttes salaaugu võtme. ''Nüüd on mul midagi põnevat sealt tuua.'' ütlesin mina ja tegin salaukse lahti. Mu ees avanes vesi, kus olid mu mälestused. ''Siia ma kuulun.'' nuuksatasin ma. Vaatasin kuidas haldjad töötasid ja võtsin eemalt raamaturiiulilt oma lemmikraamatu - ''Jõhker, kuid südamlik.''. Seisin seal 5 minutit ja kui juba keegi sammus mu toa poole, kihutasid mu sammud pannes kõigelõpuks ukse võtmega kinni. ''Kullake, mida sa teed..'' küsis Melyana. ''Midagi ei tee.'' sosistasin ma. ''Tore, sest sa peaksid oma onu külastama minema.'' ütles Melyana. ''Jah, kohe lähen.'' ütlesin mina asju kokku pannes. ''Ei, praegu mitte.'' ütles Melyana. ''Miks?'' küsisin ma. ''Tal on praegu tegemist.'' ütles Melyana. ''Noo, olgu kui tal on tegemist.'' ütlesin mina naeratades - nagunii oma iganädalaste pruutidega.

Segane on.

Ma tean, mul täna aju ei ole tööl lihtsalt.